Eesti meediasüsteem ja meediaksutus 2.loeng Perioodika- väljaanded, mis ilmuvad regulaarselt Perioodika väljaanded: Ajaleht Ajakiri Ajaleht Ilmub 1-7 korda nädalas Määratletakse sisu alusel Kajastab ajakirjanduslikku sisu Vastab neljale kriteeriumile Üldine kättesaadavus Perioodilisus Päevakajalisus Temaatiline mitmekesisus Paberlehtede liigitamine Ilmumissagedus: päevalehed, ilmuvad vähemalt 2-3 korda nädalas; nädalalehed Levi ulatus: globaalsed, riikidevahelised, üleriigilised, regionaalsed, kohalikud Temaatiline suunitlus: üldlehed, noorte- ja lastelehed, majanduslehed, kultuurilehed, spordilehed
Ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala bakalaureuse taseme lõpetanul on võimalus hakata tööle reporteri, pressiesindaja või suhtekorraldajana. Pärast bakalaureuseastme lõpetamist on võimalik üle minna magistriõppesse kas ajakirjanduse, kommunikatsioonijuhtimise või meedia ja kommunikatsiooni erialal. Ajakirjanduse eriala magistriõppe eesmärk on valmistada ette eeskätt toimetaja kvalifikatsiooniga inimesi, kes oleksid võimelised töötama ükskõik millises ajakirjanduslikku sisu tootvas meediaorganisatsioonis, aga ka tegema uurimistööd meedia ja kommunikatsiooni valdkonnas, tegelema meediakriitikaga. Mõnikord võib aga elu pakkuda ootamatuid väljakutseid, nagu tuli välja intervjuust Elis Aunastega. Tema valis küll alguses oma erialaks midagi muud, õppis ja töötas mujal, kuid nüüd on õnnelikult toimetajana töötamas. Samuti pakub ajakirjanduse töö palju väljakutseid ja vastutust. Meedia kaudu saavad ka inimesed väga tuntuks.
Postimehele", hiljem ka liberaalseile vene ja saksakeelseile ajalehtedele. Ründas kirjutistes balti aadlit ja kirikut kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi, see tegu tõi talle kaasa rahva poolehoiu, kuid teravdas lahkhelisid aadli ja pastoritega; viimaste mõjul jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eesti keelne ajaleht, mõisnike survel sulges J. V. Jannsen 1871 aastal talle ,,Eesti Postimehe" veerud. Jakobson aga jätkas oma ajakirjanduslikku tegevust liberaalses baltisaksa ajalehes ,,Neue Dörptsche Zeitung". Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Ta pidas 1868 ja 1870 ,,Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid raamatuna 1870. aastal. Asuss 1871 aastal Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Ta oli 18721874 aastal Vanaja UueVändra valla kirjutaja
Juba lapsepõlves kuulis ta Kaarli mõisateenri Kotlepi käest lugusid muistsest vägimehest Kalevipojast.Ta töötas õpetajana ning lõpetas ülikooli omandades arsti elukutse, saades ühtlasi tuttavaks ka Fr. R. Faehlmanniga. Viimane mängis tähtsat osa Kreutzwaldi rahvuslike vaadete ja mõtteviisi kujunemisel. Töötades Võrus linnaarstina, tõusis Kreutzwald ühtlasi tähtsale kohale ka eesti kultuurielus. Suri 1882. aastal, Jakobsonist paar kuud hiljem. Kreutzwald alustas oma ajakirjanduslikku tegevust Tartu nädalehes "Das Inland" avaldades sõnumeid kohaliku elu sündmustest ja kirjutisi eesti rahvakombestiku ning uskumuste kohta. Juba siis oli tema loomingus kuulda kriitikat valitsevate olude kohta, mis äratas ümbruskonna aadlis meelepaha. 1846. aastal hakati Tartus välja andma "Maarahva Kasulist Kalendrit", mille lisa toimetas Kreutzwald 1874. aastani. Kalendris ilmus peale õpetlike kirjutiste ka värsse ja jutuloomingut.
vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste kohaselt saada biitnik, kui ta tegutsenuks teises ühiskonnas. Kadunud Arvi Siia luuletusi teadsid peast poisid ja tüdrukud, kes muidu luulet üldse ei lugenud." [1]] Ilmselt märgistavad tulevikus selle taandunud rockerite ajastu värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad värsiread.
vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste kohaselt saada biitnik, kui ta tegutsenuks teises ühiskonnas. Kadunud Arvi Siia luuletusi teadsid peast poisid ja tüdrukud, kes muidu luulet üldse ei lugenud." [1]] Ilmselt märgistavad tulevikus selle taandunud rockerite ajastu värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad värsiread.
kogumist; lugeja osalust. Kategooria osutus valituks, kuna see võimaldab öelda, mitu inimest näevad artiklit enne, kui see lehte jõuab, kuidas on artiklis esitletud informatsioon kogutud ning kui palju toimetuseni jõudnud kirjadest jõuab lehte (või meie puhul veebiväljaandesse) - teisisõnu saab hinnata toimetuse tööd. Kolmanda analüüsikategooriana valiti organisatsiooni tasandi läbipaistvus. See võimaldab analüüsida: ajakirjanduslikku sõltumatust ning töötajate arvu; rahastust; omanikke ning omanikele kuuluvaid ettevõtteid; poliitilise kallutuse eksistentsi. See kategooria on tähtis, kuna võimaldab hinnata organisatsiooni läbipaistvust sõltumatuse, finantsilise ning poliitilisuse kaudu. Nende kolme kategooria abil on võimalik piisavalt sügavuti analüüsida Saarte Hääle läbipaistvust sisu, toimetuse ja organisatsiooni tasandil. Kategooriaid analüüsitakse kategooriliselt eraldi järgnevates punktides.
Kreutzwald alustas oma ajakirjanduslikku tegevust Tartu nädala lehes "Das Inland" avaldades sõnumeid kohaliku elu sündmustest ja kirjutisi eesti rahvakombestiku ning uskumuste kohta. Juba siis oli tema loomingus kuulda kriitikat valitsevate olude kohta, mis äratas ümbruskonna aadlis meelepaha. 1846. aastal hakati Tartus välja andma "Maarahva Kasulist Kalendrit", mille lisa toimetas Kreutzwald 1874. aastani. Kalendris ilmus peale õpetlike kirjutiste ka värsse ja jutuloomingut. õpetlike ja rahvavalgustuslike töödega püüdis ta avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ning arendada iseseisvat mõtlemist, võideldes irooniaga tagurluse ja vaimupimeduse vastu. Nii avaldaski ta teosed "Mailm ja mõnda, mis seal sees leida on", "Ma ja Merrepiltid", "Lühhikenne õpetus terwisse hoidmissest" ja "Kodutohter". Eriti suurt viha kandis Kreutzwald kõigi volditud mustkuubede vastu, isegi surivoodil sallimata ühegi tolle klanni esindaja...
sõnaraamatut. Garlieb Merkel alustas kirjanduslikku tegevust 1780ndate lõpus, kuuludes Riias tegutsenud Prophetenclubi sõpruskonda. Tema esimene ja ühtlasi mõjukaim trükis ilmunud teos kandis pealkirja "Die Lettern", kus ta nõudis teravalt pärisorjuse kaotamist Liivimaal. 19. sajandi alguse veetis ta Saksamaal, kus andis muuhulgas koos August von Kotzebuega välja kirjandusliku ja poliitilise sisuga ajakirja, hiljem jätkas ta oma ajakirjanduslikku tegevust Riias ja selle lähistel elades, nt toimetas ajakirja "Der Zuschauer". Nii tema kirjanduslik kui ajakirjanduslik tegevus juhindus eelkõige valgustuslikest ideedest, ta võitles oma kirjutistes senise seisusliku ebavõrdsuse kaotamise eest. Uus draamakeel J.M.R. Lenzi "Koduõpetajas"; Mõjutasid: teoloogiline taust (isa Liivimaal pastor), mässas Aristotelese klassitsismireeglite vastu, mis puudutasid tegevus-, koha- ja ajaühtsust ("Koduõpetajas" toimub tegevus kahes
Välisilmal on küll Facebooki keskkonnas oma lehekülg, kuid seal jagatakse ainult erinevaid saatelõike. Samas võiks sotsiaalmeediat kasutada ka oma vaatajatega kontaktis olemiseks. Põnev oleks, kui saate meeskond avaldaks näiteks päev või kaks enne salvestust, kes on nende stuudios intervjueeritav ning annaksid huvilistele võimaluse küsida üks küsimus. Neist valitakse parmin ning küsitakse nt intervjuu lõpus. 5.Milline on ajakirjanduslik käsitlusviis? Saates kohtab kahte ajakirjanduslikku käsitlusviisi. Esiteks seletavat- me näeme tegija olemasolu lõikudes. Tihti on reporter kõige keskmes. Lugu jutustub loogiliselt. Teiseks vaatlevat- me ei näe autorit ning ta jutustab loo ning esitab faktid ning vaatajal jääb vaid üle neid nentida. Vastuväideteks ruumi ei ole. Saatelõikudes esitatud mõttekäigud on igati loogilised, mõistetavad ning hästi argumenteeritud. Saatejuhid esitavad intervjuudes huvitavaid küsimusi, vahel isegi veidi provokatiivseid, et esindada
Diskursus viis millestki rääkida, reeglid mis juhivad seda mida mingi asja kohta on tavaks öelda; näiteks Euroopa Liidu diksursus kujutab endast kõike seda, mida Euroopa Liidu kohta öeldakse ja reegleid mis juhivad Euroopa Liidust rääkimist või kirjutamist. Michel Foucault ajalooline diskursuseanalüüs. Uurib seda, kuidas mingite teemade kajastamine tekstides aja jooksul muutub, kuidas ühed arusaamad muutuvad üldlevinuks ja teised kaovad. Teun van Dijk analüüsib ajakirjanduslikku diskursust, eriti uudiseid. Ajalehtede ja televisiooni uudised on küll näiliselt objektiivsed, aga sisaldavad tegelikult varjatud suhtumist kajastavate sündmuste kohta. See varjatud suhtumine on tavaliselt selline, mis on kooskõlas valitsevate gruppide huvidega, aga kuna seda suhtumist edastatakse meedias varjatult, mitte otsesõnu, siis ei saa inimesed aru, et nendega manipuleeritakse. Sotsiaalsed normid Mis on sotsiaalne norm
viima igaaastast regionaalset Balti contesti "SB" Eesti, Läti ja Leedu amatööride ja vabariiklike Raadiospordi Föderatsioonide vahel. Samaaegselt alustatud eestisisesed n.n. lühilaine minitestid valmistasid aga noori ette võistlusspordiks. Rahvusvaheline suursündmus oli Enn Lohu ja Tõnu Elhi (siis UR2DW) organiseeritud Franz Josephi Maa DXpeditsioon 1972. a., mis tunnistati selle aasta maailma parimaks raadioekspeditsiooniks. Mainida tuleb ka Karl Kallemaa pikka ning viljakat ajakirjanduslikku tegevust üleliidulisel areenil 1960.a. kuni 70ndate lõpuni oli Karl kogu NSV Liidus ülimalt populaarse harrastusajakirja "Radio" ultralühilainenurga toimetaja. Kõigilt raadiospordialadelt, milliseid NSV Liidus aastatel 1970 1989. a. üldse viljeldi (sidepidamine lühi ja ultralühilainetel, raadioorienteerumine, radistide kiirus ja mitmevõistlus) ja üleliidulisi esi või meistrivõistlusi peeti, toodi Eestisse rohkem kui 60 noorte ja täiskasvanute klassi medalit.
folkloori probleemidele. Ajakiri pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased oskama eesti keelt. Otto Wilhelm Masing- eestlaste suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejad enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing. Ta pakkus mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteadusliku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Masing seadis eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal. Selleks andis välja raamatu ,,Pühhapäwa Wahhe-luggemissed", mis tutvustab eesti lugejaid paljude võõraste maade, sealse looduse ja inimestega. Üldtuntuks sai Masing aga tänu ,,Marahwa
ahnusest ostnud midagi, mida neil pole kunagi vaja läinud (www.roheline.ee/ostuvaba). Ühtlasi võimaldas see tarbijatel analüüsida ajendeid ning mõjureid, mis sundisid neid tagantjärele vaadates sellist mõttetut sammu astuma. Rahvusvahelise ostuvaba päeva raames on Eestis tähelepanu saanud koguni selline liikumine nagu Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing (Autor, aastaarv). Rahvusvaheline ostuvaba päev on leidnud ühelt poolt küll laialdast ajakirjanduslikku kajastust ja tarbijate mõnetist järgimist, kuid pälvinud teisalt ka osatavat ironiseerimist ja valdavat ükskõiksust. Lõik peaks pikem olema. Ostuvaba päev 9 Kokkuvõte Väga raske on võidelda inimese emotsioonidega, eriti kui need põhinevad isiklikul heaolutundel. Hingelist rahulolu ostmisest, mille lähtealuseks on naudinguahnus, ei saa
Ta oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus. Tal puudusid küll igasugused vaimsed huvid aga oma ilu ja veetlusega oli ta suutnud Vildet võluda niivõrd, et nad tegid koos plaane kuidas Riiast üheskoos lahkuda. Nõnda ,,põgenesid" nad koos otse Berliini, ilma et nad seda kellelegi öelnud oleks. Kui neiu ema sai teada et nad seal on, kolis ka tema sinna elama. Berliinis jätkas kirjanik loomingulist ja ajakirjanduslikku tööd, ehki seal tuli elada pisut raskemates tingimustes. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) 1891.aastal tegi Vilde seaduslikuks oma abielu Antonie Gronauga. Küll aga ei tundnud Eduard oma abielus ennast väga hästi. Aasta pärast sõitis ta perekondlike lahkhelide tõttu tagasi Eestisse. Abielu lõppes peale seda kui kirjanik pärast Narvas elamist sealt lahkus. Neljakümnendates, algas Vildel isiklikus elus rahulikum aeg nüüd lõi ta eluks ajaks püsiva
Küsimus selles, kas avalikkuse õigus teada kaalub üles isiku õiguse privaatsusele ja kas foto avaldamine aitab sündmusest paremini aru saada. Trükkida vähem eetilised fotod soliidse fotoallkirjaga. Küsimus, kas mina oleksin nõus, et selline pilt minust ilmuks? Fotode kadreerimine-lõikamine - On hea, kui fotograaf pole fotot juba ise kadreerinud. Tühja ruumi saab panna tsitaadi. Foto ajakirjandusliku väärtuse tõstmine. Tuleb arvestada, mis aitavad tõsta foto ajakirjanduslikku väärtust: 1. Kadreerimisel arvestatase pildi suunda (ette jäetakse rohkem ruumi kui taha; tegelasel ruumi, kuhu joosta; inimese pilgul ruumi, kuhu vaadata). 2. Kadreerimine loob meeleolu: tihe lõikus tõstab esile tegelase. Ära tuleb jätta tühi ja tarbetu foto osa. 3. Objektidele tuleb jätta natuke hingamisruumi: liiga tihe kadreering teeb pildist arusaamise keeruliseks. 4. Inimesi kadreerides ei tohi amputeerida – sõrmed, randmed jne
kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu. Ingliskeelses maailmas on küsimust üsna sageli arutatud pealkirja all "Kriitika funktsioon". Inglise sõna criticism tähistab igasugust kirjanduse üle arutlemist, niihästi ajakirjanduslikku kui akadeemilist, Eestis pigem raamatuarvustamist. Matthew Arnold Kriitika on omakasupüüdmatu püüdlus tundma õppida ja propageerida parimat, mida on kogu maailmas teada saadud ja mõteldud. Uuendab kultuuri. Peab keskenduma teosele "nagu see iseeneses päriselt on”. Loob atmosfääri tõeliste loomesaavutuste jaoks. T. S. Eliot Kriitika eesmärk on kunstiteoste selgitamine ja maitse korrigeerimineteostevaheliste ajalooliste seoste uurimine. Kriitika peab
kerkis (pea)tegelaste sisemaailma kujutuse ja vormilise külje viljelemine ehk nn arenguromaan ja tahaplaanile jäi ühiskondlike nähtuste seletamine. Ka Vilde hakkab enam rõhku panema psühholoogilisele eritlusele ja stiili viimistlemisele. Kolmandat loomingiperioodi iseloomustab sügavamõtteline romaan ja näidend. Pagulaspõlves valmib kirjanikul mitu näidendit ja loomulikult ei saa mainimata jätta ajakirjanduslikku tööd. 1908. aastal on Vilde elavas kirjavahetuses ,,Noor-Eesti" kirjastuse juhtiva tegelase Bernhard Lindega, kellega ta arutleb nii kirjastusküsimusi kui ka tolleaegseid kirjanduslikke päevaprobleeme. ,,Noor-Eesti" saab õiguse kaheksa aasta jooksul välja anda kõiki Vilde töid, mis on ilmunud enne kirjastuslepingu sõlmimist. Lisaks ilmuvad Vilde teosed ka ,,Noor- Eesti" väljaantavates kirjanduslikes albumites.
sakslastega kokkuleppele läinud Jannsen ,,Eesti Postimehe" veerud CRJ-ile ja Jakob Hurdale , surudes nad sel kombel ühte leeri 15 1870-aastat võib nimetada eesti rahvusliku liikumise varasema perioodi ja CRJi ühiskondliku tegevuse kõrgpunktiks, millele järgnes tugev mõõn ja pärast jälle tõus. 2.4 C. R. Jakobsoni ,,suur sulesõda" CRJ alustas ajakirjanduslikku tegevust 1865. a. lõpul kaastööga ,,Eesti Postimehele". Kuni 1871 aastani , viie aasta jooksul avaldas ta ajalehes ja selle ,,Jututoas" üle 50 artikli, sõnumi ja ilukirjandusliku pala, millega tõusis üldtuntud kirjameheks ja demokraatliku mõttesuuna peamiseks kandjaks. Tema artiklite laialdane temaatika haaras aktuaalseid päevasündmusi: ta käsitles rahvaküsimust ja rahva kasvatamise probleeme,
Kaarli mõisas. Töötas õpetajana ning lõpetas ülikooli omandades arsti elukutse, saades ühtlasi tuttavaks ka Fr. R. Faehlmanniga. Viimane mängis tähtsat osa Kreutzwaldi rahvuslike vaadete ja mõtteviisi kujunemisel. Töötades Võrus linnaarstina, tõusis Kreutzwald ühtlasi tähtsale kohale ka eesti kultuurielus. Suri 1882. aastal, Jakobsonist paar kuud hiljem. Kreutzwaldi kirjandusliku tegevuse algus: Kreutzwald alustas oma ajakirjanduslikku tegevust Tartu nädalalehes "Das Inland" avaldades sõnumeid kohaliku elu sündmustest ja kirjutisi eesti rahvakombestiku ning uskumuste kohta. Juba siis oli tema loomingus kuulda kriitikat valitsevate olude kohta, mis äratas ümbruskonna aadlis meelepaha. 1846. aastal hakati Tartus välja andma "Maarahva Kasulist Kalendrit", mille lisa toimetas Kreutzwald 1874. aastani. Kalendris ilmus peale õpetlike kirjutiste ka värsse
Euroopa Liidu diksursus kujutab endast kõike seda, mida Euroopa Liidu kohta öeldakse ja reegleid mis juhivad Euroopa Liidust rääkimist või kirjutamist. Michel Foucault – ajalooline diskursuseanalüüs. Uurib seda, kuidas mingite teemade kajastamine tekstides aja jooksul muutub, kuidas ühed arusaamad muutuvad üldlevinuks ja teised kaovad. Teun van Dijk – analüüsib ajakirjanduslikku diskursust, eriti uudiseid. Ajalehtede ja televisiooni uudised on küll näiliselt objektiivsed, aga sisaldavad tegelikult varjatud suhtumist kajastavate sündmuste kohta. See varjatud suhtumine on tavaliselt selline, mis on kooskõlas valitsevate gruppide huvidega, aga kuna seda suhtumist edastatakse meedias varjatult, mitte otsesõnu, siis ei saa inimesed aru, et nendega manipuleeritakse. Sotsiaalsed normid Mis on sotsiaalne norm? Milline käitumine on normaalne
rikkumise proportsionaalsuse hindamine sõltuda sellest, kas väärtushinnangu andmiseks esinesid piisavad faktilised asjaolud. Seega on ajakirjandusvabadus, sõltumata subjektiivsete kriteeriumide lubatavusest, piiratud nõudega, et avaldatavad isikuandmed peavad olema tõesed ning väärtushinnangud faktilisi asjaolusid arvestades kohased. Kaasuses Tammer vs. Eesti leidis kohus, et kuigi väärtushinnang põhines õigetel faktidel, ei olnud solvavate väljendite kasutamine ajakirjanduslikku eesmärki arvestades vajalik. Andmekaitse seisukohalt on ajakirjandusvabaduse kasutamisel väga oluline roll ka informatsiooni või nt pildimaterjali saamise viisil. Informatsiooni (sh fotosid) ei tohi hankida viisil, mis on andmesubjekti jaoks ootamatu ja etteaimamatu ning teatud juhtudel on isikul ka avalikus kohas viibides õigus oma privaatsuse kaitset. Eraelu kaitset avalikus kohas käsitlevad EIÕK lahendid Peck vs. UK ja von Hannover vs. Saksamaa. EIÕK väljendab
tegevusvaldkondi ja üksusi, mis asuvad tihti ka geograafiliselt eri paigus. Sisekommunikatsiooni juhtimine Kommunikatsiooni juhtimine ei tähenda ainult kommunikatsiooni sisu loomist. Loomulikult tuleb kommunikatsioonijuhil ka seda teha, kuid see ei ole töö põhisisu. Kui eesmärk on kaasata inimesi ja luua korrapärane suhtlus, ei saa organisatsioonis kasutada turunduskommunikatsiooni ühesuunalist mudelit ega ka ajakirjanduslikku mudelit, mille korral kommunikatsioonijuht (või spetsialist) käib diktofoniga ringi, et intervjueerida töötajaid ja otsida 34 infokanalitesse vajalikke sõnumeid. Seda võib ja mõnikord ka peab tegema, kuid see ei ole peamine. Ka parima tahtmise juures ei jõua suures organisatsioonis igale poole, samuti pole see tõhus. Ettevõtte
Suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejat enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing, kes „küünib kaasaeglaste seast esile kui uueaegse Eesti kirjakeele looja, vaimukas essee-kirjutaja ja esimene omapärane stilist“ (V. Ridala). Seniste lihtsakoeliste moraliseerivate lugude asemel pakkus ta mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteaduslikku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Ta oli külastanud mitmeid Euroopa kultuurmaid (Itaalia, Prantsusmaa jt). Pealegi seisis ta rahvale lähemal oma päritolu tõttu. O. W. Masingu eestlasest isa, kes oli Põhja – Tartumaal rannakabeli köster, leidis võimaluse oma poja koolitamiseks Narva gümnaasiumis. Edasipüüdliku noormehena läks ta õpinguid
a pandi Narvas käima I Eesti töölisleht, ajaleht "Kiir". Vahetult enne I MS, 1914 juunis üritati luua Eesti sotsdem liikumisele ühtset juhtkonda. Valiti VSDTP Eesti organisatisoonide keskkomitee. Sotsdem tsentralisltid pettusid suures osas oma varasemates tõekspidamistes, hakkasid koostööd tegema rahvuslastega. Eesti ajakirjandust tabasid rev lõppedes räiged repressioonid, kinni pandi Uudised, Teataja, Sakala, Postimees, kokku suleti 1905-1908 rohkem kui 20 erinevat ajakirjanduslikku väljaannet, samas jätkasid suletud väljaanded lihtsalt uute nimede all. Jätkus ka tsensuur, aga siis oli see rev järgselt nõrgem kui enne rev-i. 1906 aastast peale eeltsensuur kaotati, kuid järeltsensuur oli üsna põhjalik, karistuseks rahalised trahvid või vastutava toimetaja arreteerimine. Uus venestuslaine vene parempoole ajakirjanduse eestvedamisel, kes ajasid äärmiselt sovinistlikku joont. Võeti kasutusele Baltis separatismi mõiste. Räägiti et Baltikumis
Ühe kohtuteemalise kirjutise tõttu "Eesti Postimehes" keelati tal koguni vallakoolmeistri ameti pidamine. 1887 aga valis Maramaa vald Tartumaal ta oma kooliõpetajaks. Selle kõrval kujunes Luigal tihedam läbikäimine "Olevikuga" ja 1890. aasta sügisel kutsus Ado Grenzstein Luiga "Oleviku" toimetusse, kus ta sai oma esimesed ajakirjaniku tuleristsed koos Juhan Liivi ja Karl Eduard Söödiga. Tulnud tagasi Venemaalt, kust ta pidevalt Eestisse ajakirjanduslikku kaastööd saatis, sidus Georg Eduard Luiga end lõplikult ajakirjandusega. 1901 sai temast "Ristirahva Pühapäeva Lehe" ärijuht, 1906 hakkas ta välja andma ja toimetama ajalehte "Koit" ja 1908 perekonna-ajakirja "Eesti Kodu". 1908 asutasid Tallinna äriringkondade esindajad Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse, milles tegutses aktiivselt ka Luiga. Luiga asus TEKÜ ajalehtede vastutavaks toimetajaks, nende hulgas olid siis "Päevaleht", "Aeg" ja "Koit". Tema toimetamisel
Siin oli ka erandeid. Kui meenutada väikestes kohtades Uue-Karistes, Talis, Karksis, Väi- melas ja Pöide-Uuemõisas tegutsenud džässbände, mis poleks ju saanud publikuta aastaid tegutseda, ei olnud järelikult tõrjuv hoiak ka väiksemates maakohtades üldine. Samas oleks loogiline arvata, et džässbändi tegutsemine väikestes kohtades pidanuks kohaliku ajakirjan- duse jaoks ületama uudisekünnise; ometi pole õnnestunud nende esinemistest leida ühtki ajakirjanduslikku kajastust, hoolimata sellest, et näiteks E. Juttuse andmetel andis Uue-Kariste orkester üsna mitu kontserti. Seega leiab kinnitust peatüki algul toodud väide, et vaadeldaval ajajärgul Eestis arvestatavat džässikriitikat ei olnud. Objektiivsuse huvides tuleks siiski mainida, et selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valit- senud mitte ainult meil; džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsisemat väärtust, isegi tema sünnimaal USA-s
annaabi.ee 
