Ahvi ja inimese erinevused (1)

Ahvi ja inimese sarnasused ja erinevused

Inimese ja simpansi geenid on hinnanguliselt 99 % sarnased. Hoolimata geneetilisest sarnasusest on ahv ja inimene arenenud juba neli miljonit aastat erinevalt.

AHVI JA INIMESE ERINEVUSED

INIMENE
AHV
Inimene kõnnib sirge selja ja kahe jala abil.
Ahvid toetavad tavaliselt neljale jalale.
Inimese aju on umbes 3 korda suurem kui suurimal ahvil gorillal.
Ahvide aju on väiksem.
Inimese keha ei ole üldjuhul tervenisti karvadega kaetud. “ Paljas ahv”
Ahvid on karvased.
Inimese nina on teravam ja tavaliselt on ninaots.
Ahvidel on lame nina.
Inimese käed on lühemad kui jalad.
Ahvi esijäsemed on ripuvad ja on tagajäsemetest pikemad; ahvid kasutavad neid peamiselt liikumiseks ja turnimiseks.
Inimese varvastel puudub nn pöial. Jalad on kujunenud kõndimiseks mitte ronimiseks.
Ahvidel on pöial nii esi kui ka tagajäsemetel ja seda kasutatakse ronmiseks.
Iinimese pöial on pikem ja pöialt on võimalik asetada vastamisi teiste näppudega.
Ahvidel on pöial lühem.
Inimese vastsündinud on abitumad.
Ahvide vastsündinud on iseseisvamad.
Inimesed nutavad kui nad on emotsionaalselt häiritud.
Ahvid pisaraid ei vala.
Inimese pea asetseb õlgade kohal.
Ahvidel on pea kallutatud õlgadest ettepoole .
Inimesel on keharakkudes 46 kromosoomi.
Ahvidest gorilladel ja simpansitel 48 kromosoomi.
Rohkem näolihaseid miimikaks (47)
Miimilisi näolihaseid on vähem.
Hääleaparaat võimaldab rääkida ja laulda .
Ei ole suutelised artikuleeritud kõneks.
Hiline seksuaalne küpsus
Seksuaalne küpsus saabub kiiremini.
Rinnad ainult imetamiseks.
Rinnad kujunevad keharasvast.
Kõik kultuurid sisendavad oma liikmetele tõekspidamisi sellest, kes nad on, kuidas nad on tekkinud ja kuhu nad ühiskonnas sobivad.
Näiteks modernismieelses Euroopas usuti , et naine, kes enne abielu seksuaalelu elas, võib oma armukese jäetud «jälge» endas kanda ja tema hilisemast abielust sündinud laps võib olla hoopis kunagise armukese, mitte abikaasa moodi. Selle uskumuse eesmärk oli põhjendada naiste neitsilikkuse nõuet.
Rahvalikud arusaamad pärilikkusest on üks eriti võimas kultuuriline relv , mis ei ole eelmodernsetes ühiskondades midagi erilist. Isegi tänapäeva teadusel on oma ideoloogilised arusaamad pärilikkusest.
Neid on tihti raske lahutada keerulistest andmetest ja kõrgtehnoloogiast, mida me usume andvat objektiivseid ja väärtushinnanguteta teadmisi loodusest.
Erinevused ja sarnasused
Kui räägitakse inimese päritolust, on üldteada fakt, et inimese DNA järjestus on peaaegu 99 protsenti identne šimpansi omaga .
Seepärast võib sageli kuulda väidet, et me polegi «midagi muud kui šimpansid» ja seepärast määratud olema näiteks agressiivsed vms, mida parajasti ahvidega seostatakse . Või väidetakse hoopis, et ahvidelegi peaksid sarnasuse tõttu meiega laienema inimõigused.
Sotsiaalsed tähendused on segatud kõikvõimalike uskumustega pärilikkusest.
Tegelikult on arusaam sellest, et inimene ja šimpans ongi peaaegu ühesugused, kahe kultuurilise fakti tulemus: esiteks, kui hästi me tunneme šimpansi kehaehitust, ja teiseks, mida me teame DNAst üldiselt.
Lõppeks, kui šimpans oli 18. sajandil ise uus ja huvitav loomaliik, arvasid tolleaegsed teadlased, et see ahv on uskumatult inimese sarnane – isegi nii sarnane, et šimpans klassifitseeriti enamasti üheks inimese alaliigiks.
Poolikud teadmised
Pärast aastasadadepikkust ahvide uurimist tunneme iga pisimatki erinevust nende ja meie liigi vahel. Molekulaarbioloogia areng lõi uued võimalused inimese ja šimpansi võrdluseks – alustades 1960ndate aastate valkude analüüsist kuni 1980-90ndate DNA järjestuse võrdlemiseni välja.
Selliste lineaarsete biopolümeeride nagu valkude ja DNA järjestustest saadav info võimaldab seletada evolutsiooni lihtsalt ja süsteemselt.
Kui võrdleme inimese ja šimpansi geneetilist materjali, leiame tõepoolest, et peaaegu 99 juhul 100st on võrreldavad lõigud sarnased. Aga see meetod jätab kõrvale palju teadmisi, mida on genoomi evolutsiooni kohta viimase veerandsajandi jooksul õpitud.
Geneetilise materjali muutumine on palju keerulisem, kui mõni aeg tagasi arvati.
Geneetilise materjali aluseks olevate nukleotiidide kustumised (deletsioonid), kordumised (duplikatsioonid ) ning ümberpaiknemised tekitavad ka lähedalt seotud genoomides suuri erinevusi.
Seega, kui mõõta nukleotiidide sarnasust inimese ja šimpansi vastavates genoomi osades, on see tõesti 98-99 protsenti, aga see number ei näita täpselt, kui suured on inimese ja šimpansi genoomid ega seda, millised on nende struktuurierinevused.
Sageli piisab vaid mõnenukleotiidilistest erinevustest või mõne genoomi piirkonna ümberpaiknemisest, et muuta organismi arengut tundmatuseni
DNA järjestus on ühedimensiooniline suurus, mida on palju kergem omasugustega võrrelda kui neljadimensioonilist keha ennast.
Geenid, mis viivad inimese ja šimpansi reieluu tekkimiseni, võivad olla küll 98-99% identsed, aga sellest ei ole võimalik järeldada, kas luud ise on rohkem või vähem sarnased.
Austrid ja ahvid
DNA võrdluse kõige salakavalam aspekt on ilmselt selle igasuguse bioloogilise konteksti puudumine. 1-2- protsendiline erinevus inimese ja ahvi DNA vahel ei pruugigi olla nii väike, kui võrrelda ahvi ja inimese keha teiste organismide omaga.
Võrreldes näiteks austri kehaga on šimpansid ja inimesed vähemalt 99% ühesugused – luu luu vastu, lihas lihase vastu, närv närvi vastu, organ organi vastu jne.
Seega ei tasukski imestada inimese ja ahvi DNA järjestuse sarnasuse üle, kui vaadelda meie kehade uskumatut sarnasust looduse liigirikkuse üldisel foonil .
Porgandid ja inimesed
Bioloogilise konteksti arvestamine selgitab nii mõndagi ka sarnasuse skaala madalamas otsas, sest teiseks nähtuseks, mis võib esmapilgul tekitada arusaama, et erinevate organismide geneetiline materjal võib olla väga sarnane, on erinevate keemiliste ühendite (antud juhul siis nukleotiidide) arv, millest genoom koosneb.
Näiteks kaks juhuslikult moodustatud DNA järjestust on niikuinii 25 protsenti identsed, sest et DNA järjestusel on ainult neli võimalikku lämmastikalust.
Kõigil hulkrakulistel eluvormidel, mis eeldatavalt on arenenud ühest ühisest eellasest , peab lihtsalt seepärast DNA järjestus olema üle veerandi identne.
Sellest hoolimata aga ei näita erinevate organismide DNA järjestuse sarnasus, et nad ka tegelikult – füsioloogiliselt või evolutsiooniliselt – sama sarnased oleksid.
Teisisõnu, inimesel ja porgandil on geneetiliselt palju rohkem sarnast kui füüsiliselt. Inimest ja porgandit kõrvutades ülehinnatakse DNA võrdlusega kõvasti liikide tegelikke suhteid. Geneetiline võrdlus lihtsalt ei võimalda «sisevaadet» või liigisuhete täpset peegeldamist.
Ühesõnaga, see nii-öelda «looduse seadus» – inimese ja ahvi uskumatu (geneetiline) sarnasus – on tegelikult kultuuriliselt konstrueeritud fakt. See pole ebatäpne või vale, kuid geneetilise sarnasuse tähendus pole kaugeltki nii iseenesestmõistetav, kui pealiskaudsel vaatlusel tundub.
Šimpansi genoom on inimese omast siiski erinevam kui see üks protsent, mida siiani arvati. Suurem erinevus tuleb meessugu määrava Y-kromosoomi üllatavast muutlikkusest. See on kõige kiiremini muutuv osa inimese genoomis ja uuendab end pidevalt.
Ajakirja Nature võrguväljaanne avaldas artikli, milles USA-s Massachusettsis asuva Cambridge Whitehead instituudi teadlased Jennifer Hughes ja David Page teatasid šimpansi Y-kromosoomi järjestuse määramisest. 2003. aastal dekodeerisid Page ja ta kolleegid inimese Y kromosoomi järjestuse. Nõnda on esimest korda võimalik jälgida Y-kromosoomi evolutsioonilist ajalugu.
Sugukromosoomid arenesid välja 200 - 300 miljoni aasta eest, šimpansi ja inimese ühine eellane elas umbes kuue miljoni aasta eest. Siis läksid teed lahku.
Selle aja jooksul toimunud evolutsioon on kahe liigi DNA-sse tekitanud ainult üheprotsendilise erinevuse. Ent Y- kromosoomid erinevad DNA poolest tervelt 30 protsendi võrra. See tähendab, et need kromosoomid muutuvad kiiremini kui ülejäänud genoom. Šimpansi Y- kromosoom on geene kaotanud, inimese oma aga juurde saanud.
Y-kromosoom kannab geeni, mis määrab, et sünnib poiss. Poiste rakkudes on üks Y- ja üks X- kromosoom, tüdrukutel aga kaks X-kromosoomi. Ülejäänud 22 kromosoomide paari, millesse inimese genoom on pakitud, on mõlemal sool samad.
Y-kromosoomi kiire evolutsiooniline muutus ei tähenda seda, et mehed arenevad naistest kiiremini. Selle kromosoomi innovatsioon tundub kajastuvat mujal inimese genoomis.
Šimpansist arvatakse, et tema Y-kromosoom on kiiremini muutunud, kuna emane paaritub innaajal rühma kõigi isastega, nii et eri isaste seemnerakud võistlevad üksteisega. Paljud seemnerakkude tootmist suunavad geenid asuvad Y-kromosoomis. Nende mutatsioonid võivad paljunemist soodustada. Teadlased spekuleerivad, et samalaadne olukord oli ka varajase inimese puhul ja võibolla kestab see siiamaani.
Võib olla ka nii, et looduslik valik näeb nii inimese kui šimpansi Y-kromosoomi ühtse üksusena, nõnda et selle ühe geeni muutus mõjutab kõigi geenide ellujäämist. Teistel kromosoomidel on valik fokusseeritud individuaalsetele geenidele , sest enne munaraku ja seemneraku tekkimist tehakse isalt ja emalt pärit kromosoomide tükikeste vahel vahetuskaupa. See kaup on X-ja Y-kromosoomide vahel keelatud.
Algselt oli Y- kromosoomil sama geenide hulk nagu X-kromosoomil, kuid enamik X-ga seonduvaid geene kadus viimase 200 miljoni aasta jooksul.
Y-kromosoomi dekodeerimine oli eriti raske, sest see kromosoom on täis palindroome — DNA lõike, mille järjestus on nii ettepoole kui tahapoole lugedes sama — ja korduvaid järjestusi, mis ajavad dekodeerivad seadmed segadusse . Tulemuse saamiseks läks inimese Y-kromosoomi puhul 13 aastat, šimpansi puhul kaheksa aastat.
Samalaadne Y-kromosoomi kiire evolutsioneerumine avastati äsja ka äädikakärbsel.