Aeg antud elada, aeg antud surra (8)

Erich Maria Remarque
„Aeg antud elada, aeg antud surra“
Tegu on järjekordse hea raamatuga , mis oma täpsete ja traagiliste kirjeldustega loob sinu silme ette tõsielulise pildi.
Lugu toimus keset II maailmasõda. Enamuse noortest sõduritest on koolipingist otse lahingusse visatud. Samuti ka peategelane Ernst Graeber, kes juba kaks aastat on olnud rindel, ilma et oleks vahepeal kodus käinud. Ma kujutan ette, et ühel 19aastane poisile on sellise muutusega harjumine väga raske. See tekitab kindlasti pingeid, et peab iga päev nägema surma enda ümber, pole pesemisvõimalisi ning täid ja kirbud elutsevad kehal. Nüüd, mil olukord on eriti pingsaks muutunud, saab ta lõpuks pääsu koju, ta sai olla 14 päeva kodus ning siis uuesti naasema rindele. Ta ootab seda õhinaga. Viimaks peale pikka rongisõitu jõuab ta oma kodulinna. Kodutänava poole jalutades hakkab Ernst kõrbelõhna tundma. Esmalt ei tee ta sellest suurt välja, haisu tugevnedes aga hakkab miski tema sees kripeldama. Jõudnud kodutänavale, leiab ta eest kaose. Ta ei suutnud tuvastada enda vanematekodu, sest oli pime ja peaaegu kõik majad sel tänaval oli hävinenud. Need kirjeldused olid nii usutavad, et tundus, nagu jutt käiks sellest, kuidas ma oma vanematekodu otsin. Minda rohkem ma lugesin , seda rohkem ma tahtsin teada, kus Ernsti vanemad on, kas nad on surnud või mitte. Ernstil oli järjekindel ja ei kaotanud lootust, teda ei heidutanud see, et teda jooksutati ühest infoallikast teise ja pidevalt sai ebakindlaid vastuseid. Teose lõpus sai ta siiski teada, et ta vanemad on elus ja sellest teadmisest talle piisas.
Ernsti tungiv soov leida oma vanemaid viib ta otsingute käigus kokku mitme rindekaaslase ja klassivennaga, ta kohtub ka Elisabethiga. Elisabethi isa on koonduslaagris. Ernst armub tüdrukusse. Neid kahte nädalat elavad Ernst ja Elisabeth kui kahte aastat. Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks . Nad abiellusid. Ernst võttis ühe päeva puhkusele lisaks, niiet tal oli 15 päeva puhkust.
Rindel olemine osutub eriti vaevaliseks. Graeber teab, et Saksamaa on sõda kaotamas. Ometi pidi ta tagasi sõtta minema, tapma mitte millegi eest. Hetkegi ei saa ta Elisabethile mõtlemata olla. Temas kerkib esile kaastunne vangide suhtes, segadus ja meelehärm. Olukord muutub rindel pingeliseks, venelased tungivad peale ning sakslased peavad taanduma. Ernst saab käsu partisanid hukata. Seda ta aga ei suuda. Selle asemel tapab ta oma sõbra ning laseb venelased vabadusse. „Tänuks“ aga, saab Graeber ühelt vabaks lastud venelaselt kuuli, mis sai talle saatuslikuks ning ta suri.
Ma usun, et peale seda, kui ta Elisabethi armus , muutus ta taas samasuguseks koolipoisiks, nagu ta oli varem. Ja sellest tulenedes, muutus Ernst taas kaastundlikuks ja heatahtlukuks ning lasi 4 venevangi vabaks, tehes sellega hoopis kahju, mitte head. Sõjas peab seisma iseenda ja oma kodumaa eest, mitte kaasa tundma vaenlastele. Selleks hetkeks peab domineerima rangus ja peab omandama kalgi südame ning mitte alla andma. Armastuses peab välja näitama hoolivust ja hellust. Siin kohas on Remarqeu välja toonud kaks olekorda, kus ei saa eksida ja mis vajavad erinevaid käitumisi. Kui õigesti ei käitu ega kohane, siis võib asjaolud muutuda väga imetuks, nagu seda juhtus Ernstiga teose lõpus, mil ta sai oma vea tõttu surmava kuuli.
E.M. Remarque'l on see raamat igati õnnestunud ja on näha, et ta on sellega palju vaeva näinud, sest tõesti on see väga hea ja kaasahaarav teos.