Toimub hüdrolüüsireaktsioon: FeCl3 + 3H2O = Fe(OH)3 + 3HCl Raudhüdroksiidi raskestilahustuvad molekulid moodustavad omavahel ühinedes osakese tuuma. Ionogeense rühma annavad raudoksükloriidi molekulid, mis tekivad tuuma molekulide reageerimisel soolhappega: Fe(OH)3 + HCl = FeOCl + 2H2O Raudoksükloriidi molekulid dissotseeruvad vastavalt võrrandile: FeOCl = FeO+ Cl ioon adsorbeerub osakese pinnale ning ioon esineb vastasioonina. Raudhüdroksiidi mitsell: {mFe(OH)3 nFeO+(n-x)Cl}xxCl 9. KOLLOIDOSAKESTE ELEKTROKINEETILISE POTENTSIAALI ELEKTROFOREETILINE MÄÄRAMINE. Töö eesmärk Uurida elektroforeesi nähtust, mõõtes piirpinna kolloidlahusdispersioonikeskkond liikumise joonkiirust. Selle põhjal määrata osakeste laengu märk ja arvutada elektrokineetiline potentsiaal .
230000 210000 310000 290000 270000 250000 1/ 230000 210000 190000 170000 150000 1,0 1,5 2,0 2,5 3,0 3,5 4,0 4,5 1/c 4) Leitud max alusel arvutan molekuli pindala adsorptsioonikihis S0 ja adsorptsioonikihi paksus lo , vastab molekuli pikkusele. Kui 1m2 pinnal adsorbeerub max mooli ainet, siis molekulide arv pinnaüh on max NA ja ühe molekuli ristlikepindala pindkihis Adsorptsioonikihi paksuse, mis vastab molekuli pikkusele,saan seosest max M = l0 kus M on aine molaarmass g/mol, -aine tihedus g/m3, l0 - adsorptsioonikihi paksus 5) Leian propanooli arvutusliku pikkuse, võttes kõigi sidemete vaheliseks nurgaks 109o.
kõrgemaks aine kontsentratsioon selles ja lihtsamaks aine avastamine. Pärast proovi pealekandmist tuleb lasta lahustil auruda. Voolutamiseks valitakse sobiv vooluti vastavalt lahustatava segu komponentide polaarsusele. Aminohapete lahutamiseks kasutatakse voolutit, mis koosneb n-butanoolist, äädikhappest ja vees, vahekorras 3:1:1. Meetod põhineb aminohapete erineval lahustuvusel kahes teineteisega osaliselt segunevas vedelikus. Vesi kui polaarne lahust adsorbeerub sorbendile ja moodustab kromatograafilise süsteemi statsionaarse faasi. Mobiilseks faasiks on vooluti väiksema polaarsusega komponendid. Kromatografeerimiseks avatakse voolutinõu kaas, asetatakse pintsettidega voolutusnõusse ja voolutusnõu suletakse. Vooluti hulk olgu selline, et nivoo jääks voolutusnõus 3 -4 mm stardijoonest madalamale. Vooluti liigub kapillaarjõudude toimel üles ja kannab stardijoonelt kaasa ka aminohapped, mille liikumiskiirus sõltub radikaalide polaarsusest
Toimub hüdrolüüsireaktsioon FeCl3 + 3H2O = Fe(OH)3 + 3HCl Raudhüdroksiidi raskestilahustuvad molekulid moodustavad omavahel ühinedes osakese tuuma. Ionogeense rühma annavad raudoksükloriidi molekulid, mis tekivad tuuma molekulide reageerimisel soolhappega: Fe(OH)3 + HCl = FeOCl + 2H2O Raudoksükloriidi molekulid dissotseeruvad vastavalt vrrandile FeOCl = FeO+ Cl FeOioon adsorbeerub Fe(OH)3 osakese pinnale ning Clioon esineb vastasioonina. Raudhüdroksiidi mitselli vib kujundada järgmiselt: {mFe(OH)3 nFeO+(n-x)Cl}xxCl Teise arvamuse kohaselt vib olla stabilisaatoriks ka FeCl 3. Sel juhul on Fe(OH)3 mitselli ehitus järgmine: {mFe(OH)3 nFe3+3(n-x)Cl}3x+3xCl Mlemal juhul tekib positiivselt laetud sool. Mitsell on punakaspruuni värvusega. Jahutamisel hakkab tasakaal aeglaselt nihkuma
Pärilikud rakumembraani defektid (sfärotsütoos, elliptotsütoos); Paroksümaalne öine hemoglobinuuria; Erütrotsüütide ensümopaatiad; Hemoglobinopaatiad (sirprakuline aneemia, Hb C) b. Välised põhjused: Antikeha, Mehhaaniline(südameklapi protees, põletushaigus, marsi hemoglobinuuria), Infektsioon, Destruktsioon retiikuloendoteelial süsteemis, mürgid 3. Verekaotus (akuutne ja krooniline) Rauavaegus aneemia Rauda adsorbeerub 1-2 mg, toidus on rauda 10-20mg. Sisaldus: erütrotsüütides: 1,7 2,4 mg, transferriinis: 4 mg, luuüdis: 150 mg, makrofaagides: 0,5-1,5mg Etioloogia: 1. Absorptsioonihäire: HCl sekretsiooni häire, gastrektoomia, peensoole ülaosa patoloogia, rauda siduvad toidud 2. Verekaotused 3. Kasvamine, rasedus jt 4. Raua taaskasutuse häire kroonilise haiguse aneemia Rauapuuduse areng: 1
3)Joonestan graafiku 1/=f(1/c), millest leian adsorptsiooni suuruse max pinna maksimaalselt täitumisel. Selleks kasutan Langmuiri võrrandit teisendatud kujul Graafikult saab leida, et 1/max= 145000 max= 6,897E-006 4) Leitud max alusel arvutan molekuli pindala adsorptsioonikihis S0 ja adsorptsioonikihi paksus l vastab molekuli pikkusele. Kui 1 m2 pinnal adsorbeerub max mooli ainet, siis molekulide arv pinnaühikul on max NA ja ühe molekuli ristlikepindala pindkihis NA= 6,0200000E+023 1/mol S0= 2,4086379E-019 m2 Adsorptsioonikihi paksuse, mis vastab molekuli pikkusele,saan seosest kus M on aine molaarmass g/mol M= 60 g/mol -aine tihedus g/m3, = 804000 l0 - adsorptsioonikihi paksus m. l0= 5,147E-010 0,515 nm
(3,99*10-10 2,4*10-10= 1,59*10-10 m), siis võib järeldada, et leitud adsorptsioonikihi adsorptsioonikihi paksus lo, mis vastab molekuli pikkusele. Kui 1 m2 pinnal paksus erineb etanooli molekuli arvestusliku pikkusest, kuid mitte väga palju. adsorbeerub max mooli ainet, siis molekulide arv pinnaühikul on max, NA ja ühe molekuli ristlõikepindala pindkihis (eeldusel, et adsorptsioonikiht on monomolekulaarne): So =1/max*NA, kus NA= 6,02*1023
FeCl3 + 3H2O = Fe(OH)3 + 3HCl Raudhüdroksiidi raskestilahustuvad molekulid moodustavad omavahel ühinedes osakese tuuma. Ionogeense rühma annavad raudoksükloriidi molekulid, mis tekivad tuuma molekulide reageerimisel soolhappega: Fe(OH)3 + HCl = FeOCl + 2H2O Raudoksükloriidi molekulid dissotseeruvad vastavalt võrrandile: FeOCl = FeO+ Cl FeOioon adsorbeerub Fe(OH)3 osakese pinnale ning Clioon esineb vastasioonina. Raudhüdroksiidi mitselli vōib kujundada järgmiselt: {mFe(OH)3 nFeO+(n-x)Cl}xxCl Teise arvamuse järgi võib stabilisaatoriks olla ka FeCl3. Siis on Fe(OH)3 mitselli kuju: {mFe(OH)3 nFe3+3(n-x)Cl}3x+3xCl Mitsell on punakaspruuni värvusega. Jahutamisel hakkab tasakaal aeglaselt nihkuma
0 Joonis . Adsorptsiooni isoterm 3) Joonestasin graafiku 1/=f(1/c), millest leidsin adsorptsiooni suuruse max pinna maksimaalsel täitumisel. Selleks kasutasin Langmuiri võrrandit , teisendatud kujul Graafikult saan, et 1/max=161480 4) Leitud max alusel arvutasin molekuli pindala adsorptsioonikihis S0 ja adsorptsioonikihi paksuse l0, mis vastab molekuli pikkusele. Kui 1 m2 pinnal adsorbeerub max mooli ainet, siis molekulide arv pinnaühikul on maxNA ja ühe molekuli ristlõikepindala pindkihis on: , kus NA = 6,02*1023 mol-1. Adsorptsioonikihi paksuse, mis vastab molekuli pikkusele, saab seosest , kus M on aine molaarmass g/mol. NB! aine tihedus g/m3 (see on mittesüsteemne ühik) ja l0 on adsorptsioonikihi paksus m; 5) Võrdlesin saadud l0 väärtust molekuli arvutusliku pikkusega, mis on saadud sidemete
Joonise abil leian adsorptsiooni suuruse Гmax pinna maksimaalsel täitumisel. Kuna joonisel on toodud ka selle graafiku funktsioon, siis selle põhjal: 1 1 =245045=¿ =4,08∗10−6 Г max Гmax = 245045 mol/m2 4) Leitud max alusel arvutatakse molekuli pindala adsorptsioonikihis S 0 ja adsorptsioonikihi paksus lo , mis vastab molekuli pikkusele. Kui 1 m 2 pinnal adsorbeerub max mooli ainet, siis molekulide arv pinnaühikul on max NA ja ühe molekuli ristlōikepindala pindkihis 1 max N A S0 = 1 S o= −6 23 =4,0714∗10−19 m2 4,08∗1 0 ∗6,02∗1 0 max M
protsesside tulemusena. Filtrite ehitus peaks olema niisugune, et nad sobiksid järgmisteks eesmärkideks: a) Sedimentatsioon füüsikalis-keemiliste protsesside tulemusena *; b) Sedimentatsioon bakterioloogiliste protsesside tulemusena *. a) käsitleb põhiliselt oksüdeerunud raua ja mangaani ühendite settimist, ka siin võivad esineda bakterioloogilised protsessid, eriti mangaani oksüdeerumisel. Ühine on see, et sete adsorbeerub filtriterale ja eemaldatakse sellelt tagasipesuga. b) käsitleb põhiliselt ammooniumiooni oksüdeerumist ja orgaanilise aine lagunemis- produktide settimist ning metaani ja väävelvesiniku jääkkontsentratsiooni. See on tähtis toorvee puhul, mis nõuab bakterioloogilist ümbertöötlust, filtri materjal peab olema sobiv bakterite elutegevuseks. Näiteks rauasade ei ole hea nitrifitseerivatele bakteritele. Filter, mida
vesinikku, lämmastikku või mõnda muud inertset gaasi. 3) Polarograafilised maksimumid: Elavhõbetilkelektroodi kasutamisel tekivad maksimumid. Potentsiaali juures, kus voolutugevus peaks jõudma difusiooni piirvooluni, ületab ta selle tugevasti. Edasisel polariseerimisel voolutugevus väheneb, saavutades mõnikord difusiooni piirvoolu. Maksimumide vältimiseks lisatakse mõnda pindaktiivset ainet, mis adsorbeerub elavhõbedatilga pinnal ja pidurdab elavhõbeda liikumist. (Antud juhul zelatiin). Töö eesmärk Cu2+, Cd2+ ja Zn2+ ioonide määramine uuritavas lahuses 1) Kvalitatiivselt 2) Kvantitatiivselt Analüüsipraktikast on teada, et vase, kaadmiumi ja tsingi määramine nende koosesinemisel uuritavas lahuses on küllalt keeruline analüütiline ülesanne. Polarograafiline meetod võimaldab seda ülesannet lahendada nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt.
20. Elektrolüütide adsorptsioon. Siin põhjustavad adsorptsiooni elektrostaatilised jõud. Vaatleme siin vaid vesilahuseid. Ioonid adsorbeeruvad polaarsetel kristalli pindadel. Kui kristalli pinnal on laeng, siis adsorbeerib see vastasmärgilised ioonid. Ioonide raadius mõjub tugevasti nende adsorptsioonivõimele. Mida suurem on iooni raadius, seda paremini ioon adsorbeerub, selletõttu et mida suurem on iooni raadius, seda väikesem on iooni hüdratatsioon. Adsorbeerunud ioonide hüdratatsioon aga vähendab iooni ja pinna elektrilist vastumõju. Järgnevalt jooniselt on näha, et adsorptsiooni võimelt on parimad Cs+, Ba2+, ja I- ioonid. Mida suurem on iooni valents, seda tugevamini ta seob end vastasmärgilise pinnaga. Seepärast Al3+ adsorbeerub paremini kui K+. Adsorptsiooni kristalli pinnale võib vaadelda kui kristalliseerumise jätku. Kristalli saab edasi
ionogeenseteks. *Viimased võivad sõltuvalt nende dissotsiatsioonist vesilahuses olla katioonaktiivsed (nt mõned alkaloidid) või anioonaktiivsed (nt pesemisvahendid). *Näiteks Na-stearaadi C17H35COONa dissotsiatsioonil tekib pindaktiivne anioon C17H35COO- ja Na+- ioon. PAA molekuli mudel *Polaarne osa molekulist lahustub vees hästi, mittepolaarne aga halvasti, kuna selle lahustumisel peaksid katkema vesiniksidemed vee molekulide vahel. *Seetõttu koguneb (adsorbeerub) osa PAA molekule vesilahuse pinnale, molekuli hüdrofoobne osa ("saba") tõrjutakse lahusest välja ning polaarne hüdrofiilne osa ("pea") jääb lahusesse. *Adsorbeerunud ja lahuses olevate molekulide vahel on dünaamiline tasakaal, st pinnal asuvad molekulid vahetuvad pidevalt lahuses olevatega. PAA molekulide orientatsioon pinnal *PAA lisamisel lahusele suureneb lahus-õhk piirpinnale adsorbeerunud molekulide hulk.
*Viimased võivad sõltuvalt nende dissotsiatsioonist vesilahuses olla katioonaktiivsed (nt mõned alkaloidid) või anioonaktiivsed (nt pesemisvahendid). *Näiteks Na-stearaadi C17H35COONa dissotsiatsioonil tekib pindaktiivne anioon C17H35COO- ja Na+- ioon. PAA molekuli mudel *Polaarne osa molekulist lahustub vees hästi, mittepolaarne aga halvasti, kuna selle lahustumisel peaksid katkema vesiniksidemed vee molekulide vahel. *Seetõttu koguneb (adsorbeerub) osa PAA molekule vesilahuse pinnale, molekuli hüdrofoobne osa ("saba") tõrjutakse lahusest välja ning polaarne hüdrofiilne osa ("pea") jääb lahusesse. *Adsorbeerunud ja lahuses olevate molekulide vahel on dünaamiline tasakaal, st pinnal asuvad molekulid vahetuvad pidevalt lahuses olevatega. PAA molekulide orientatsioon pinnal *PAA lisamisel lahusele suureneb lahus-õhk piirpinnale adsorbeerunud molekulide hulk.
vastastikmõjud nõrgad, dispersioonikeskkonnaks vesi: hüdrofoobsed ja I-ioonid. Mida suurem on iooni valents, seda tugevamini ta seob millised koosnevad kahest teineteises mitteahustuvast vedelikust, kontsentratsioonist. Sellistes lahustes on seep nii dissotseerumata süsteemid, lüofiilsed: osakeste vastastikmõjud suured, end vastasmärgilise pinnaga. Seepärast Al3+ adsorbeerub paremini kusjuures üks nendest on jaotatud teises väikesteks tilkadeks. Üks molekulide (RCOOMe), ioonide (RCOO-, Me+), vesikeskkonna puhul hüdrofiilsed; vabadispersed: puuduvad kui K+. VahetusA- Kui adsorbendi pinnale on juba mingi elektrolüüt vedelik peab olema polaarne ja teine mittepolaarne. Tavaliselt on hüdrolüüsiproduktide (RCOOAMeOH) ja suurte agregaatide
märgab kapillaari seinu, kuna kapillaaris on meniski kohal aururõhk p0-st madalam kui tasasel pinnal (ph < p0). Seda nähtust nimetatakse kapillaarkondensatsiooniks. Elektrolüütide A: A-d põhjustavad elektrostaatilised jõud. Ioonid adsorbeeruvad polaarsetel kristalli pindadel. Kui kristalli pinnal on laeng, siis adsorbeerib see vastasmärgilised ioonid. Ioonide raadius mõjub tugevasti nende adsorptsioonivõimele. Mida suurem on iooni raadius, seda paremini ioon adsorbeerub, selletõttu et mida suurem on iooni raadius, seda väikesem on iooni hüdratatsioon. Adsorbeerunud ioonide hüdratatsioon aga vähendab iooni ja pinna elektrilist vastumõju. Adsorptsiooni võimelt on parimad Cs+, Ba2+, ja I-ioonid. Mida suurem on iooni valents, seda tugevamini ta seob end vastasmärgilise pinnaga. Seepärast Al3+ adsorbeerub paremini kui K+. VahetusA- Kui adsorbendi pinnale on juba
17. Elektrolüütide adsorptsioon Siin põhjustavad adsorptsiooni elektrostaatilised jõud. Kuna praktilist tähtsust omavad elektrolüüdid vees, siis vaatleme vaid vesilahuseid. Ioonid adsorbeeruvad polaarsetel kristalli pindadel. Kui kristalli pinnal on laeng, siis adsorbeerib see vastasmärgilised ioonid. Ioonide raadius mõjub tugevasti nende adsorptsioonivõimele. Mida suurem on iooni raadius, seda paremini ioon adsorbeerub, selletõttu et mida suurem on iooni raadius, seda väikesem on iooni hüdratatsioon. Adsorbeerunud ioonide hüdratatsioon aga vähendab iooni ja pinna elektrilist vastumõju. Mida suurem on iooni valents, seda tugevamini ta seob end vastasmärgilise pinnaga. Seepärast Al3+ adsorbeerub paremini kui K+. Adsorptsiooni kristalli pinnale võib vaadelda kui kristalliseerumise jätku. Kristalli saab edasi ehitada aga nende ioonidega, millest kristall juba koosneb. 18. Vahetusadsorptsioon
3.Retiinhape võib osaleda glükoproteiinide biosünteesil. Retinooli transpordiks vere kaudu on vajalik kandjavalk, mis sünteesitakse maksas. Nii retinooli kui retiinhappe jaoks on olemas transporteri funktsiooniga valgud ka tsütosoolis. Retinooli peamine funktsioon on arvatavasti eellasmolekuli roll, temast lähtudes sünteesitakse nii retinaal kui retiinhape. Pole selge, kas tal on ka iseseisvaid funktsioone. Retinool on valgustundlik ja adsorbeerub mitmesugustele hüdrofoobsetele pindadele, mis tekitab probleeme kliinilises praktikas. Lisaks eelpool kirjeldatud funktsioonidele on β-karoteen ja retinoidid antioksüdandid ja võivad osaleda metabolismis tekkivate vabade radikaalide sidumises. Vitamiin D Vitamiin D sünteesitakse inimese organismis, vitamiiniks osutub vastav ühend ainult olukorras, kui päikesevalgust on napilt. Vitamiin D tuleb organismis konverteerida aktiivseks vormiks, milleks on 1,25- dihüdroksüvitamiin D
Segu komponendid liiguvad läbi kolonni erineva kiirusega. Tulemusena komponendid eralduvad üksteisest, moodustades tsoone, mis on eraldatud puhta kandegaasi tsoonidega. 15. Milliseid aineid saab analüüsida gaasikromatograafiaga? Saab analüüsida - lenduvad aineid, väikseid polaarseid ja mittepolaarseid ühendeid, termiliselt stabiilseid aineid ja aineid mille konts on kuni 1 ppg. 16. Lahutamise mehhanism GK-s Adsorbent-gaas süsteem: analüüt adsorbeerub ja desorbeerub tahke faasi ja gaasifaasi vahel. Vedelik-gaas süsteem: analüüt jaotub viskoosse vedela faasi ja gaasifaasi vahel. 17. Gaasikromatograafi ehitus (koos lühikirjeldusega) Proov sisestatakse süstides aurutisse, kus see aurustub ja seejärel juhitakse teatud osa kandegaasi abil (mobiilne faas) läbi lahutuskolonni. Proovi erinevad komponendid lahutuvad vastavalt nende jaotuskoefitsentidele statsionaarse ja mobiilse faasi vahel.
Elektrolüütide adsorptsioon. Mida suurem on tuum, seda väiksem on hüdratiseerunud kiht peal, seda suurem on tuuma adsorptsiooni võime. Siin põhjustavad adsorptsiooni elektrostaatilised jõud. Vaatleme siin vaid vesilahuseid. Ioonid adsorbeeruvad polaarsetel kristalli pindadel. Kui kristalli pinnal on laeng, siis adsorbeerib see vastasmärgilised ioonid. Ioonide raadius mõjub tugevasti nende adsorptsioonivõimele. Mida suurem on iooni raadius, seda paremini ioon adsorbeerub, selletõttu et mida suurem on iooni raadius, seda väikesem on iooni hüdratatsioon. Adsorbeerunud ioonide hüdratatsioon aga vähendab iooni ja pinna elektrilist vastumõju. Järgnevalt jooniselt on näha, et adsorptsiooni võimelt on parimad Cs+, Ba2+, ja I- ioonid. Mida suurem on iooni valents, seda tugevamini ta seob end vastasmärgilise pinnaga. Seepärast Al3+ adsorbeerub paremini kui K+. Adsorptsiooni kristalli pinnale võib vaadelda kui kristalliseerumise jätku
pulbermetallurgia, ehitusmatrjalide paagutamisel nt punane tellis, osaliselt sulab, osaliselt difundeerub, väikeste det Zn-mine trumlis või vibroalusel, päikesepatareide valmistamine, elektroferees. Adsorbtsioon on nähtus, kus tahke aine pinnale seotakse vedela või gaasilise aine sisemusest teatud aineid (põhjuseks tahke aine pinna vaba energia, mis kutsub esile sidemete tekkimise pinnal olevate osakeste ja pinna vahel.). Adsorbts isotermid: (6tk: pinnale adsorbeerub monokiht, mitu kihti jne)Temp langedes ads-n tõuseb ja vastupidi. Kasutam tööstuses eri komponentide eraldamiseks gaasisegudest, majapidamisgaaside puhastamiseks lisanditest, gaaside valikuliseks kogumiseks ja säilitamiseks; nii tööstuses kui tavaelus gaaside segudest koos kahjulike ühendite kõrvaldamiseks. Adsorbtsiooni kasutamise näiteid praktikast: a)joogivee puhastamine aktiivsöega (väike Britta filter); b)gaaside puhastamine toksilistest ja mittevajalikest ühenditest;
Järelikult toimub kondensatsioon, KAPILLAARKONDENSATSIOON. Siit võib omakorda järeldada, et kui vedelik märgab kapillaari seinu, siis aur kondenseerub kapillaarides vedelikuks. Selle nähtuse mehaaniline seletus oleks see, et kumeralt pinnalt on kergem aurufaasi minna kui nõgusalt. Teises olukorras on aururõhk kapillaaris suurem. Järelikult toimub adsorptsioon tasasele pinnale, ADSORPTSIOON. Siit võib järeldada, et kui vedelik ei märga kapillaari seinu, siis aur adsorbeerub tasasele pinnale eelistatult, ei kondenseeru. Kolloidkeemia Kristian Leite 2012 Materjal/aine Kalju Lott 20. Elektrolüütide adsorptsioon. Selle jõud Elektrolüütide adsorptsioonide korral on adsorptsiooni taga elektrostaatilised jõud. Järelikult toimub polaarse
Põhjuseks on atmosfääris Al pinnale tekkiv poorne AlOH3 kiht, mis ei kaitse Al sügavamaid kihte korrosiooni eest. Seetõttu valmistatakse Al detailide pindadele paks oksiidi kiht, et ta vastupidavam oleks ehitustel. Alumiinium, mis tuleb tootmisest, omab 4-10nm oksiidikihti, seda suurendatakse tehislikult 1000-2000 korda. Selleks kasutatakse kahte tehnoloogiat: a)tekitatakse alumiiniumi pinnale värvitu oksiidi kiht, seejärel pinda töödeldakse värvainelahustega ja värvaine adsorbeerub oksiidi osakeste pinnale. Võib valmist ükskõik, mis värvi pinda, aga värvi püsivus on väike, sest pind ei värvu ühtlaselt; b)värvaine on juba elektrolüüdi sees, sellest tingituna moodustub ühtlase värvusega kiht. Suur püsivus, aga väike värvide valik. Seega on eelistatud b variant, kui on soov saada värvitud alumiinium. Alumiiniumi oksüdeerimise meetodid: 1)Al pinnale valmistatakse oksiidikiht, seejärel kastetakse detail värvilisi
III Kontrolltööks kordamine Loeng 11 Viiruse ehitus Viirused koosneb nukleiinhappest (RNA, DNA), mis on ümbritsetud valgukesta e kapsiidiga. Nukleiinhape koos kapsiidiga on nukleokapsiid. Mõnel viirusel on replikatsioonis peremeesrakus vajalikud ensüümid, mõned viirused on ümbritsetud lipiidmembraaniga, mis sisaldab valke ja süsivesikuid. Viiruse elutsükkel Herpes simplex, DNA viirus: Virioon adsorbeerub rakuseinale ja siseneb rakku. Viirusel on kahte tüüpi geene, varajased neist vastutavad viiruse DNA/RNA sünteesi eest ning hilised kapsiidi proteiinide sünteesi ja pakkimise eest. Seejrel ühineb viiruse nukleiinhape kapsiidiga, moodustades nukleokapsiidi. See pakitake raku plasmamembraani ja virioon väljub rakust. DNA viirusevastased ravimid Sihtmärkvalgud: peavad olema viiruse elutsüklis tähtsad (infektsiooni pärssiine),
Põhjuseks on atmosfääris Al pinnale tekkiv poorne AlOH 3 kiht, mis ei kaitse Al sügavamaid kihte korrosiooni eest.. Seetõttu valmistatakse Al detailide pindadele paks oksiidi kiht, et ta vastupidavam oleks ehitustel. Alumiinium, mis tuleb tootmisest, omab 4-10nm oksiidikihti, seda suurendatakse tehislikult 1000-2000 korda. Selleks kasutatakse kahte tehnoloogiat: a)tekitatakse alumiiniumi pinnale värvitu oksiidi kiht, seejärel pinda töödeldakse värvainelahustega ja värvaine adsorbeerub oksiidi osakeste pinnale. Võib valmist ükskõik, mis värvi pinda, aga värvi püsivus on väike, sest pind ei värvu ühtlaselt; b)värvaine on juba elektrolüüdi sees, sellest tingituna moodustub ühtlase värvusega kiht. Suur püsivus, aga väike värvide valik. 34) Korrosiooniks nimetatakse materjalide hävinemist ümbritseva keskkonna tõttu. Looduses: atmosfäär, vesi, vee ja atmosf liikumine
Adsorbtsioon on aine osakeste kogunemine vedelast või gaasilisest faasist tahke aine pinnale, mille põhjustab tahke aine pinnal olev vaba energia, mis kutsub esile sidemete tekkimise pinnal olevate osakeste ja pinna vahel. Adsorbentideks nim aineid, mida kasut teatud ainete eemaldamiseks gaasidest või vedelikest, taval. on pulbrid või puistematerjalid (aktiivsüsi). Adsorbts isotermid: (6tk: pinnale adsorbeerub monokiht, mitu kihti jne)Temp langedes ads-n tõuseb ja vastupidi. Kasutam tööstuses eri komponentide eraldamiseks gaasisegudest, majapidamisgaaside puhastamiseks lisanditest, gaaside valikuliseks kogumiseks ja säilitamiseks; nii tööstuses kui tavaelus gaaside segudest koos kahjulike ühendite kõrvaldamiseks. Tööstuses on nendeks paljudel juhtudel nn katalüsaatori mürgid, mis reag protsessikatalüsaatoriga pöördumatult, nt H2S
Maakoores leidub väävlit sulfaatsete või sulfiidsete mineraalide koostises. Atmosfääri satub eelkõige SO2 kujul(inimtegevus, vulkanism). Atmosfääris neeldub SO2 taimedes või 2- veekogudes, lahustub vihmatilkades, oksüdeerub ja langeb koos vihmaga maapinnale ja taimedele SO4 kujul. 2- Mulda viiakse SO4 ka väetisega, pedosvääris see adsorbeerub. Mingi koguse väävlit omastavad ka taimed. Pinnases võime eristada 2 tsooni: aeroobne ja anaeroobne. Anaeroobses tekib väävelbakterite kaasabil H 2S, mis võib teiste bakterite toimel uuesti oksüdeeruda suklfaadiks. Fosforiringe Ringes fosfori oksüdatsiooniaste ei muutu, esineb fosfaadina. Ei moodusta gaasilis ühendeid, ei osale atmosfääriprotsessides. On seotud litosfääri mineraalse osaga. Orgaanilise fosfori ringe on seotud taime-ja loomariigi elutegevusega
sest vastasel korral tõstab see oluliselt biogeenide sisaldust vees. Lisatava vee kogus ei tohi ületada väljapumbatava vee kogust ning vee ja sette suhe peab jääma pumpamise ajal konstantseks. "LIMNO" süsteem. Meetod kihistunud järvede oksüdeerimiseks hüppekihti lõhkumata; oksüdatsioonil tekkinud toitesoolad jäävad afootilisse kihti ja nende kättesaadavus hüdrobiontidele on lühiajaline. Oksüdatsioonil tekkinud fosfor adsorbeerub lahustumatutel raudhüdroksiididel tulemusena väheneb tunduvalt vees lahustunud fosfaatide sisaldus ja primaarproduktsioon. Anorgaanilise lämmastiku kontsentratsioon väheneb ca 6-7 korda. "Limno" meetodit tuleb kasutada pikema perioodi jooksul, kuid see ei anna siiski alati soovitud tulemust, seetõttu on teatud oludes otstarbekas kasutada selle asemel fosforit setitavaid kemikaale. RIPLOX meetod (Ripl, 1976; 1994).
Tänu adsorptsioonile püsib hõõrdepindadel õlikelme. Adsorptsioon jaguneb: 1) Füüsikaline adsorptsioon 2) Kemosorptsioon Füüsikalise adsorptsiooni aluseks on füüsikalised nähtused van der Waalsi jõud adsorbaadi osakeste vahel. Füüsikalisel adsorptsioonil tekkiva adsorptsioonilise sideme energia e. adsorptsiooni vabaenergia on väike 10-40 kJ/mol pole spetsiifiline: N2 adsorbeerub paljudel adsorbentidel. Temperatuur: madal. Adsorptsiooni kiirus: kulgeb kiiresti (ei vaja aktiveerimisenergiat) Pöörduv protsess Kemosorptsioonil tekib keemiline side adsorbendi ja adsorbaadi vahel. Võib tekkida nii elektroni üleminekul kui ühise elektronpaari tekkel. On seotud aktivatsioonienergiaga. On adsorbendi suhtes selektiivne. Kemosorptsiooni vabaenergia 100-400 kJ/mol.
Katioonid seovad elektrone ja eralduvad neutraalsete aatomite või molekulidena. Anionid annavad elektrone ära ja neutraliseeruvad. PILT: NT: HCl vesilahuse elektrolüüsil plaattina elektroodidega neutraliseeruvad KATOODIL: vesiniku ioonid neutraliseeruvad aatomiteks, mis adsorbeeruvad elektroodi pinnal. 2 adsorbeerunud aatomit ühinevad ja moodustavad H2 (lendab ära) aatomi: H+ + e- =H ads.(2 H ads.=H2) ANOODIL: Cl ioon loovutab elektroni ja adsorbeerub. 2 adsorbeerunud Cl aatomit ühinevad moodustades Cl molekuli: Cl- - e-=Cl ads (2Cl ads=Cl2) Vee molekulid võtavad samuti elektrolüüsist osa. Katoodil eraldub veest vesinik: 2H2O+2e-= H2 (lendlub) + 2OH- ANOODIL:eraldub hapnik: 2H2O 4 e- = O2(lendub)+4H+ Elektrolüüs SULA ELEKTROLÜÜDIS nt. Na Cl toimub järgmiselt: KATOODIL: Na+ + e- =Na; ANOODIL: 2Cl- - 2e-=Cl2 (oksüdeerub) Sulatatud soolade elektrolüüsil saadakse ja toodetakse NT. Na, K, Ca, Ba, Mg.
) aga 0,2 mg kg-1 . Riikliku Keskkonnaseire raames on elavhõbeda sisaldust mereorganismides määratud alates aastast 1998. /6/8/ Elavhõbe on elektronide paigutuse poolest tsingi ja kaadmiumi sugulaselement, kuid elavhõbeda aatomisisene elektronide ehitus on neist siiski erinev. Metalli kujul olev elavhõbe on vedelikutaoline ja kergesti aurustuv, ning väga mürgine. Merekeskkonnas esineb elavhõbe peamiselt lahustunud ioonidena, kuid adsorbeerub tugevasti merevee orgaanilises peenagregaadis ning settib. Elavhõbe moodustab koos klooriioonidega polükloriidi (HgCl4^[2-], HgCl^[3-]), lisaks sellele moodustab element ka hüdroksiidikomplekse. Elavhõbedasisaldus merevees on siiski väga väike. Hapnikuvabas keskkonnas settib elavhõbe sulfiidina. Elavhõbeda mürgine mõju on 8 väga ohtlik eelkõige seepärast, et element moodustab keskkonnas metüülelavhõbeda
Viskoossus peab õlil olema võimalikult ühtlane ja ei tohi sõltuda temperatuurist. Manusteta õli viskoossus muutub suurtes piirides. Et õli oleks kasutatav aastaringi, lisatakse väikese viskoossusega õlile kõrgmolekulaarseid ühendeid n polüisobutüleen (molekulmass 15 000...25 000), polümetakrülaat jt. Need manused tõstavad õli viskoossust, kuid selliselt tõstetud viskoossus sõltub vähe temperatuurist. Polüisobutüleen vähendab ka kulumist, kuna adsorbeerub metalli pinnale. Depressor on manus, mis alandab õli hangumistemperatuuri. Ta adsorbeerub parafiini kristallile ja väldib sellega nende kasvu. Depressoreina kasutatakse kõrgmolekulaarseid aineid millede molekulmass on 700...800. Vahu tekkimine on kahjulik nähtus, kuna see halvendab määrimisomadusi ja soodustab oksüdeerumist. Vahutama kalduvad suurema viskoossusega õlid. Vahutamisvastased manused
Viskoossus peab õlil olema võimalikult ühtlane ja ei tohi sõltuda temperatuurist. Manusteta õli viskoossus muutub suurtes piirides. Et õli oleks kasutatav aastaringi, lisatakse väikese viskoossusega õlile kõrgmolekulaarseid ühendeid n polüisobutüleen (molekulmass 15 000...25 000), polümetakrülaat jt. Need manused tõstavad õli viskoossust, kuid selliselt tõstetud viskoossus sõltub vähe temperatuurist. Polüisobutüleen vähendab ka kulumist, kuna adsorbeerub metalli pinnale. Depressor on manus, mis alandab õli hangumistemperatuuri. Ta adsorbeerub parafiini kristallile ja väldib sellega nende kasvu. Depressoreina kasutatakse kõrgmolekulaarseid aineid millede molekulmass on 700...800. Vahu tekkimine on kahjulik nähtus, kuna see halvendab määrimisomadusi ja soodustab oksüdeerumist. Vahutama kalduvad suurema viskoossusega õlid. Vahutamisvastased manused
Absorptsioon on gaasi või gaasisegu neeldumine vedelikus või tahkises (vedeliku neeldumist tahkises). Neeldumiskeskkonda või -ainet nimetatakse absorbendiks. Adsorptsiooni liigitamine 1. Füüsikalise adsorptsioon, mille aluseks on füüsikalised nähtused – van der Waalsi jõud adsorbaadi osakeste vahel. Füüsikalisel adsorptsioonil tekkiva adsorptsioonilise sideme energia e. adsorptsiooni vabaenergia on väike 10-40 kJ/mol pole spetsiifiline: N2 adsorbeerub paljudel adsorbentidel. temperatuur: madal adsorptsiooni kiirus: kulgeb kiiresti (ei vaja aktiveerimisenergiat) pöörduv protsess 2. Kemosorptsioonil tekib keemiline side adsorbendi ja adsorbaadi vahel. Võib tekkidanii elektroni ülemnekul kui ühise elektronpaari tekkel. On seotud aktivatsioonienergiaga. On adsorbendi suhtes selektiivne. Kemosorptsiooni vabaenergia 100-400 kJ/mol
pinnal tekivad ioonid, mis kohe reageerides lahusega oksüdeeruvad ja moodustavad detaili pinnale oksiidikihi. Alumiiniumi oksüdeerimine Oksüdeerimata Al ei pea looduskeskkonnas eriti kaua vastu. Põhjuseks on atmosfääris Al pinnale tekkiv poorne AlOH3 kiht, mis ei kaitse Al sügavamaid kihte korrosiooni eest. Kaitseks kasutatakse kahte tehnoloogiat: a) tekitatakse alumiiniumi pinnale värvitu oksiidi kiht, seejärel pinda töödeldakse värvainelahustega ja värvaine adsorbeerub oksiidi osakeste pinnale. Võib valmistada ükskõik mis värvi pinda, aga värvi püsivus on väike, sest pind ei värvu ühtlaselt; b) värvaine on juba elektrolüüdi sees, sellest tingituna moodustub ühtlase värvusega kiht. Suur püsivus, aga väike värvide valik. Oksiidikiht on enamikel juhtudel värviline, sest värvaine on juba elektrolüüdi sees. 41. Milline nähtus on korrosioon? Metallide korrosiooni klassifikatsioon kulgemise kemismi-mehanismi järgi. Kirjeldage
Kõige enam oksüdeeritakse alumiiniumi, kuna oksüdeerimata Al ei pea looduskeskkonnas eriti kaua vastu põhjuseks on atmosfääris alumiiniumi pinnale tekkiv poorne Al(OH)3 kiht, mis ei kaitse materjali sügavamaid kihte korrosiooni eest. Seetõttu tekitatakse alumiiniumpindadele paks oksiidi kiht, et ta oleks vastupidavam. Selleks kasutatakse kahte meetodit: a) tekitatakse alumiiniumi pinnale värvitu oksiidikiht, mida töödeldakse värvainelahusega, mis adsorbeerub oksiidi osakeste pinnale. Võib valmistada mistahes värvi, ent väike püsivus ja värvumine ei ole ühtlane. b) värvaine on juba elektrolüüdi sees, sellest tingituna moodustub ühtlase värvusega kiht. Suur püsivus, ühtlase värvusega kiht, ent väike värvivalik. 41. Milline nähtus on korrosioon? Metallide korrosiooni klassifikatsioon kulgemise kemismi-mehanismi järgi. Kirjeldage (joonistage) korrosioonikahjustuste ilmingud, kuidas klassifitseeritakse korrosiooni ilmingute järgi
suurem on komponendi Kd väärtus, seda suurem on tema afiinsus (sugulus) statsionaarse faasi suhtes. Kromatograafiasüsteemides kasutatakse tavaliselt mobiilse faasina ühe, vrdlemisi mittepolaarse lahusti (näiteks n-butanooli) küllastatud lahust mnes temast polaarsemas lahustis (näiteks H2O-s). Kui niisugust lahustite segu sunnitakse liikuma üle paberi, kromatograafilise plaadi vi läbi kolonni täidise, siis segu polaarne komponent (H2O) adsorbeerub üliõhukese kelmena kandjana kasutatavale materjalile (silikageelile õhukese kihi kromatograafias) ja moodustab statsionaarse faasi. Kandjaga seotud polaarset statsionaarset faasi uhutakse pidevalt mööduva, vähempolaarse mobiilse faasiga (n- butanool). Sel viisil luuakse miniatuurne jaotuskromatograafia süsteem. Kolonnkromatograafia vimaldab lahutada suuremaid ainehulki. Tahke materjaliga (tselluloos, tärklis vm), millele saab kanda statsionaarset faasi, pakitud kolonni sisestatakse
Kõige enam oksüdeeritakse alumiiniumi, kuna oksüdeerimata Al ei pea looduskeskkonnas eriti kaua vastu põhjuseks on atmosfääris alumiiniumi pinnale tekkiv poorne Al(OH)3 kiht, mis ei kaitse materjali sügavamaid kihte korrosiooni eest. Seetõttu tekitatakse alumiiniumpindadele paks oksiidi kiht, et ta oleks vastupidavam. Selleks kasutatakse kahte meetodit: a) tekitatakse alumiiniumi pinnale värvitu oksiidikiht, mida töödeldakse värvainelahusega, mis adsorbeerub oksiidi osakeste pinnale. Võib valmistada mistahes värvi, ent väike püsivus ja värvumine ei ole ühtlane. b) värvaine on juba elektrolüüdi sees, sellest tingituna moodustub ühtlase värvusega kiht. Suur püsivus, ühtlase värvusega kiht, ent väike värvivalik. Oksiidikiht on enamikel juhtudel värviline, sest värvaine on juba elektrolüüdi sees. 42. Milline nähtus on korrosioon? Metallide korrosiooni klassifikatsioon kulgemise kemismi- mehanismi järgi
annaabi.ee 
