Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Euroopa ideede ajalugu (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis annab võimu juurde ?
  • Kellad) on kunstlik elu ?
  • Mis panevad liikuma terve keha, nii nagu looja seda kavatses ?
  • Kes peaks juhtima laeva ?
  • Kes päris Rooma keisririigi ?
 
Säutsu twitteris
Euroopa ideede ajalugu
Tarkust jagas Pärtel Piirimäe
Metodoloogilised küsimused
  • Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel
    Tekstuaalse uurimismeetodi juhtfiguuriks oli Arthur Lovejoy teosega ’The Great Chain of Being’(1936). Selle lähenemise põhiteesideks on:
    • Ajalugu uurib inimest
    • Ideed on tsüklilised, puudub progress
    • Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed
    • On olemas nn ‘idee-ühikud’ (unit- ideas ), mis on ideoloogiate ehituskivideks
    • Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid
    • Autoreid endid pole vaja uurida: väidete tähendus selgub tekstist.

    Kontekstuaalse uurimismeetodi esindajateks on Cambridge ’i koolkond ( Quentin Skinner jt). Nemad väidavad, et tekstuaalse meetodi puhul on välja jäetud kaks olulist aspekti: esiteks peame mõistma autori kavatsust, mitte üksnes, mida ta kirjutas, vaid m i k s ta kirjutas. Seetõttu on kontekstuaalse meetodi puhul olulised punktid:
    • Ajalooline kontekst
    • Ajastul kehtivad keelelised konventsioonid (tuleb arvestada keelelisi vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas.
    • Vajadus uurida ka nn ’väiksemaid’ tekste ning kirjutamise raamistikku

    Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja ), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses.
    Õnn
  • Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus.
    Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad( julgus ) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
    Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab ( armastab ) ilu.
    Aristotelese jaoks on õnn hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna . Iseenesest tähendab see oskust mõistuspäraselt toimida. Sel juhul, kui toimida täiuslikemalt mõistuspäraselt kogu elu jooksul, on see inimese suurim hüve ning parima , kauneima, nauditavaima õnne alus.
  • Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult.
    Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi
    Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus – õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted.
  • Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu.
    Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks, ent ta ei suuda rakendada tarkuse voorust enda hüvanguks, sest rakendab neid voorusi ebatäiuslikes tingimustes.
    Filosoofi elu on aga eelistatud, sest tema praktiseerib tarkuse voorust kõige täiuslikumalt. Tema on tarkuse saavutanu, kes mõtleb maailma üle oma teadmiste valguses. Temal on jumala-sarnane elu.
    Poliitika eesmärgiks, nagu inimesegi, on õnn. Poliitika peab tagama inimesele õnneliku elu võimalikkuse. Oluline on, et poliitikute jaoks oleksid olemas filosoofid ning ka vastupidi. Parimaks riigivormiks, mis garanteerib inimestele õnnelikema elu, on riik, kus kõik kodanikud osalevad poliitikas, vastavalt loomutäiusele ning milles on suur keskklass.
  • Epikuurlased õnnest
    Ainus tõeline hüve on nauding (vastandina valule ). Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunneataraxia -, mis seisneb valu ja vaimse rahutuse puudumises. Ataraxia on mõõdetamatu suurus – seda kas on või seda pole. Taoline seisund saavutatakse vaid vooruste läbi, mille eelduseks on head sõbrad ning ihade ja ootuste piiramine, et vältida pettumusi. Õnnelik elu tähendaks elu heade sõpradega, eemal poliitikast , sest poliitiku elu ei saa olla õnnelik.
  • Augustinus õnnest ja poliitikast.
    Augustinus pidas paganlike filosoofide õnnefilosoofiat upsakuse märgiks, sest nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Kuid nemadki ei ole kaitstud siinse elu hädade eest. Nad saavad vaid olla “õnnelikud lootuses”, sest siinpoolses elus õnne (felicitas) ei olegi: selle saamiseks tuleb elada vaga elu, et teispoolsuses õnne (õndsust – beatitudo) leida. Tõeline õndsus seisneb igaveses elus ja rahus .
    Riik on pattulangemise tulemus ja ajend , ent samas hädavajalik, et tagada kord ja rahu. Seetõttu on igasugune riik (ka paganlik ) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust, teha “oma võimust Issanda teenri, kasutades seda tema kultuse levitamiseks suurimal võimalikul määral.”
  • Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
    Aquino Thomas väidab, et kuigi õnne ei ole võimalik maapealses elus saavutada, peab siiski püüdma oma ihu ja hinge eest hoolitseda. Hea elu on poliitiline küsimus. Inimene peab täitma oma funktsiooni ühiskonnas. Valitsejad sealjuures peavad andma välja seadusi, mis on vooruslikud. Tasuks selle eest on neile igavene elu, mitte maised hüved. Tõeline voorus aga on vaimne, seega on kirik ülem riigist.
  • Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus

    Inimesed, nagu kõik kehadki, on allutatavad ja liigutatavad mingite jõudude (ihade) poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad “Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu , seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta.”


  • Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges , mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus.
  • Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
    Rousseau eristab kahesuguseid inimesi: loomulik inimene vs ühiskondlik inimene. Loomuliku inimese keskseks mõisteks on enesearmastus (amour de soi) - põhivajaduste rahuldamine. Ta on sõltumatu: ei taha halba, on kaastundlik - ei võistle teistega, ei püüa avaldada muljet ega karda . Ta on rahul, sest tema soovid on rahuldatavad.
    Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev ( eneseimetlusamour propre). Ta on sõltuv, sest on valmis teisi hävitama, ta sõltub asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks. Ta on õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei taju oma käitumise motiive.
    Lahendusi on kaks:
  • Ühiskondlik lahendus: inimest tuleb varasest noorusest õpetada end samastama riigiga -> kannab oma eneseimetluse üle riigile. (Ühiskondlikust lepingust)
  • Individuaalne lahendus: inimene kasvab üles isoleerituna; tal on eneseküllastus, piiratud soovid ning ta suudab luua tõelist inimlikku sõprust. (Émilest)
    Au
  • Aristoteles aust ja eneseväärikusest
    Aristoteles väidab, et tegelikult peaks austama head (=vooruslikku) inimest, mitte võimumehi ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse just headele inimestele, kes teevad ratsionaalseid valikuid ning kel on loomupärased inimlikud kalduvused, mis tegudele kanduvad . „Loomutäius“ on oskus õigesti tegutseda: õiged seadmused (= loomulikud eeldused + harjutamine) ehk mõõdukad, kindlad käitumisviisid.
    Eneseväärikus on täielik loomutäius enese suhtes (õiglus sealjuures täielik loomutäius teiste suhtes). “Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade
    vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal“. “Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult.”
    Eneseväärika inimese toimimisviisid:
    • Auavaldus
    • Auhaavamine pole oluline, sest eneseväärikas inimene teab niigi oma väärtust.
    • Ohtudesse ei torma , kuid ellujäämine pole väärtuseks.
    • Heategusid tuleb proovida teistele teha, ent neid ise mitte vastu võtta.
    • Hinnatud asju taga ei aja, v.a suure au korral.
    • Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne

  • Cicero vabariiklase aust
    Cicero jaoks nii ambitsioonikus kui privaatsus valed valikud . Riigimehe kohuseks on valida aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus (magnitudo animi) on erinev auahnusest. Seda iseloomustab:
    • Põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine
    • Suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist. Gloria ei ole neile oluline.

    Vooruslik elu tagab siiski mõned gloria elemendid, nagu armastuse, imetluse, usalduse.
  • Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
    Kristlus pidas välise au taotlejaid variserideks. Need, kes ennast ise ülendavad, neid alandatakse: neid, kes armastavad esimesi kohti nii pidudel kui pühakodades ning püüavad olla kõigi meelejärgi. Esimene kristlik voorus on seega enesealandamine.
    Aquino Thomas püüdis au ja kristlikku enesealandust lepitada. Õige oleks pidada end väärituks kõiges, v. a Jumala arm. Kui kellelgi osutatakse au, siis ta võtab selle vastu, viidates Jumalale . Muus osas ei hooli ta sellest nagu rikkusest või muudest maistest hüvedest.
  • Feodaalne au
    Feodaalne au sai alguse Rooma riigi lõpuaegade vallutustest. Aadlisoo (nobilitas) kujunemise alused:
    • Esivanemate hulgas polnud orje
    • Au oli vabade meeste atribuut, mis legitimeeris nende kõrgemat staatust.

    Algselt oli au aluseks füüsiline suurus ja tugevus, mille põhjaks olid välised hüved ning ennekõike feodaalvaldused. Kõrgkeskajal läksid au sisse karakteriomadused.
    Rüütliau nõueteks oli vasalliteedi korral võrdsuse, hierarhia lepitamine
    Ent tekkis pinge: vastastikuse lugupidamise eeldamine, kuid samal ajal aadlike võistlus au pärast, rivaliteet. Ühiskond oli lõhestunud, toimus suurte suguvõsade vaheline võimuvõitlus. Sagedaseks muutus veritasu , mida mõnel pool ära keelati ( Normannid Ingl.-l). Alternatiiviks sai kohtumõistmine võitluse läbi, mis ennekõike oli tseremoniaalne.
  • Rüütliau (chivarly) koodeks kõrgkeskajal
    Alates 12. saj. “ kavaleri -ideaal”. Õigluse, mitte oma isiku või isanda kaitse. Kolm peamist suunda:
    • kohustused oma kaaskodanike ja kaaskristlaste suhtes (Sir Gawain and the Green Knight)
    • kohustused Jumala ees (Püha Graali legendid)
    • kohustused naiste ees ( Lancelot ja Guinevere)

  • Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
    Bernard Mandeville väitis, et enesearmastus ja tunnustusvajadus võimaldavad „taltsutada koletisi “, s.o inimesi, kes ei arvesta teistega. Ta vastandas antiikaegse vooruse germaani aule: antiikaegne au tähendas ülemklasside enesesalgamist, germaani au aga oli teistsugune, hõlmates elumõnude nautimist ning iseenda ülistamist. Kindlatest asjades peab aga järgima aunõudeid. Enesepiiramine saab tasutud aust tuleneva naudinguga.
    Mandeville’i jaoks oli kahte liiki au: aadliau ja suurlinnaau. “Aadlimees (a man of honour ) ei tohi petta ega valetada; peab täpselt ära maksma, mis ta laenab omasuguselt kaardilauas... kuid ta võib juua, vanduda ning võlgneda raha kõigile kaupmeestele linnas... Aadlimees peab olema lojaalne oma kuningale ning isamaale... aga kui ta tunneb, et teda ei hinnata piisavalt, võib ta need maha jätta ja tekitada neile mistahes jama. Aadlimees ei tohi kunagi vahetada oma religiooni välja kasu pärast, kuid võib olla nii jumalakartmatu oma käitumises kui vähegi tahab... Ta ei tohi teha lähenemiskatseid oma sõbra naisele, tütrele, õele, või kellele tahes, kes on tema kätesse usaldatud, kuid ta võib magada kogu muu maailmaga .”
    Au kohta suurlinnades väitis Mandeville, et uusaeg oli tekitanud uudse olukorra, kus enesepiiramine oli ebavajalik. Tekkis nn „võõraste ühiskond“, kus käitumisest enam said au tunnusteks rõivad ja omand; mood kujunes staatussümbolite pidevaks vajaduseks. Ka rikkus oli staatuse küsimus. Uhkus, au ja kadedus olid tema idee kohaselt töövõime mootorid .

  • Montesquieu aust monarhiates
    Montesquieu väitis, et uusaegsde monarhiad põhinesid ennastarmastaval aul. Au monarhiates on „vale au“ – põhineb ülendatud arusaamal iseendast. Igal seisusel on oma normid, mille rikkumine tähendab nii enda kui ka oma seisuse alandamist. Esmajoones jäi au siiski aadlit iseloomustavaks jooneks . Aadliau kõige tähtsamaks nõudeks oli julgus nii sõjas kui ka tsiviilelus.
    Au tähtsus monarhiates:
    • Poliitiline tähtsus – tagab seaduste valitsemise
    • Monarh sõltub võimu teostamisel aadlist
    • Au tõttu pole aadel valmis kõigeks
      • Montesquiu näide: Pärtliöö ja hertsog Crillon. Nõrgemate ja kaitsetute hävitamine ei ole auga kooskõlas
    • Majanduslik tähtsus – üldine konkurents, mis elavdab majandust. Lihtrahvas : tarbimine. Anonüümsuse tähtsus.

  • 18. sajandi meritokraatlik aumõiste
    [Meritokraatia ehk talentide valitsus on riigikord , kus valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused ning rass ja rikkus ei määra sotsiaalset staatust. Tavaliselt
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajalugu #1 Euroopa ideede ajalugu #2 Euroopa ideede ajalugu #3 Euroopa ideede ajalugu #4 Euroopa ideede ajalugu #5 Euroopa ideede ajalugu #6 Euroopa ideede ajalugu #7 Euroopa ideede ajalugu #8 Euroopa ideede ajalugu #9 Euroopa ideede ajalugu #10 Euroopa ideede ajalugu #11 Euroopa ideede ajalugu #12 Euroopa ideede ajalugu #13 Euroopa ideede ajalugu #14 Euroopa ideede ajalugu #15 Euroopa ideede ajalugu #16 Euroopa ideede ajalugu #17 Euroopa ideede ajalugu #18 Euroopa ideede ajalugu #19 Euroopa ideede ajalugu #20 Euroopa ideede ajalugu #21 Euroopa ideede ajalugu #22 Euroopa ideede ajalugu #23 Euroopa ideede ajalugu #24 Euroopa ideede ajalugu #25 Euroopa ideede ajalugu #26 Euroopa ideede ajalugu #27 Euroopa ideede ajalugu #28
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 28 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-01-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 90 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor karl robert saluri Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Tegu on aine "Euroopa ideede ajalugu" kordamisküsimuste vastustega. Olen üritanud need kirjutada võimalikult lühidalt ja selgelt.
    euroopa ideede ajalugu , vabadus , võrdsus , õnn , valitsemisvormid , riik , sõprus , filosoofid , mõtlejad

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    72
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    43
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    27
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam 2012
    14
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam
    22
    odt
    Euroopa ideede ajalugu
    15
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksamikonspekt
    15
    odt
    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun