Luule aastatel 1905-1940 (0)

Luule aastatel 1905-1940
20. sajandi eesti luules etendasid algatavat ja mõjutavat rolli eelkõige Noor-Eesti aja autorid Gustav Suits, Ernst Enno ja Villem Ridala . Nende looming järgis uusromantilist ja sümbolistlikku kujutluslaadi ning oli temaatiliselt mitmekülgne. Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitlust ja vaimseid ideaale, ent sõnastati ka isiklikke elamusi.
Siuru luules oli kesksel kohal armastus. Ereda isikupäraga, teistest erineva tundelaadi ja stiiliga tõusid armastusluules esile Marie Under ja Henrik Visnapuu. Armastusest kõneldi julgemalt ja avameelsemalt kui kunagi varem eesti luules. Eelkäijaks said nooreestlaste loomingust Gustav Suitsu armastuslaulud, millega on suguluses ennekõike Marie Underi luule. Under kirjutas õnnelikust armastusest tundekülluse ja üksikasjalikkusega. Armastuse helgem pool tõusis esile ka Artur Adsoni võrumurdelistes luuletustes , küll pehmes ja leebes toonis, ilma Underi tundeägenduseta. Teiste Siuru luuletajate elamused väljendusid vastuolulisemal, isegi traagilisel viisil. Armuõnne ja pettumuste, valge ja musta naise vahel heitles Henrik Visnapuu. Johannes semper lavastas Euroopa populaarse rahvakomöödia, tüüpiliste tegelastega tragikoomilisi stseene, mille peategelane Pierrot kannatas hüljatuse ning armastatud Colombina truudusetuse pärast. Siurulaste luules avalduvat eluhoiakut võib iseloomustada fraasidega “pidu katku ajal” ning carpe diem!. Soov nautida elu ja inimlikku õnne omandas neil mõnikord peaaegu meeleheitliku tunderõhu, kui teadvustati elu hetkelisust, eesootavat surma- eriti tolleaegsete ühiskondlike vapustuste taustal. Siuru luulel oli seos ka ajaga , ehkki see oli kaudne.
Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920.aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele andisd nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuste pealkirjas. Johannes Semper kõneles “aja lingudest, mis inimese virutavad/vastu tuleviku haigutavaid lõugu”. Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad, Jaan Kärner aga ajast-süüfilisest, mis uuristab aju.
1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus hoopiski üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Globaalse katastroofi teema läbib selgelt näiteks Johannes Barbaruse luulekogu “Katastroofid”, Marie Underi kogu “Verivalla” nimiluuletus on samuti otsekui maailmalõpu painajalik nägemus, kus põrgu on tõusnud maa peale ja kustutanud isegi taeva. Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema, sagedasem on manitsus või üleskutse iseendaga aru pidama , sisemiselt puhastuda. Omapärasemad ajalaulikud olid Barbarus (“ Epiloog ”) ja Alle (“Karistai”).
1920. aastate hakul, nn rühmituste aja lõpul, võib kirjanduses leida nii varasemate traditsioonide järgimist kui uudseid, modernistlikke katsetusi. Mitmekesisus puudutab samavõrd luule vormi kui temaatikat . Kirjutati läbi aegade tuntud teemadel , nagu loodus ja armastus, ning rõhutades kaasaegset ainet- linnaelu ja tehnikat .
Traditsioonide poolt hakkab omanäolisena silma kirjakeelest erinev, eeskätt lõunaeestiline murdeluule. Artur Adson , viljakamaid eesti murdeluuletajaid, pärines Võrumaalt ning kirjutas Võru murdes. Adsoni murdekeel on eriti ilmekas lapsepõlvemälestuste edasiandmisel (“Poisikene”)
Hendrik Adamsoni, Viljandimaalt pärit ja Mulgi murdes kirjutanud kirjanikku on nimetatud Mulgimaa laulikuks. Tema omapära tuleb sageli esile rahvapärase huumori kaudu, luuletustes leidub ka ühiskondlikku satiiri. Neis pilatakse ühiskonnaelu ebakohti, inimeste raha- ja karjäärihimu. (“Mulgimaa”-luulekogu)
1920.aastate murdeluule vastaspoolel leidub eesti luules näiteid futurismist. Sellele lisandusid kubism ja konstruktivism - eeskätt kujutavast kunstist tuntud voolud, millele on iseloomulikke geomeetrilisi kujundeid ja kollaažitehnikas ülesehitust võib täheldada nii tollases eesti kujutavas kunstis kui ka luules.
Johannes Barbarus oli eesti luuleloos tähtis ühelt poolt julge eksperimenteerijana, teisalt kui järjekindlalt vasakpoolne ühiskonnakriitiline luuletaja. Luulekogus “Geomeetriline inimene” loob Barbarus võrdpilte geomeetriliste põhikujundite abil- sirg-ja kõverjooned, kolm-ja nelinurgad , ringid jne. Tuntumaid luuletusi selles kogus on “Autoportree”. Geomeetrilised jooned ja vormid annavad edasi autori hoogsat elutunnet, uusaegset kärarikast linnamiljööd, tehniseeruvat maailma.
Barbaruse luuletused on läbimõeldult ja eriliselt ülesehitatud, konstrueeritud. Modernistlike luuletuste üks iseloomulik komponeerimisvõte on teksti paigutamine kahele või mitmele tasandile .
1920.-1930.aastate luules võib märgata, kuidas vaheldusid, esinesid kõrvu ja põimusid omavahel kaks suurt kirjandusvoolu- uusromatism ja realism . Realistliku luule tähtsaim esindaja kümnendivahetusel ja 1930.aastatel oli Juhan Sütiste, Kirjandusliku Orbiidi ja elulähedusliikumise eestvedaja . Romantismi uus jõuline puhang tuli 1930.aastate keskel arbjateks nimetatud noorema põlve luuletajate loomingus. Arbujad järgisid-eriti esialgu-Euroopa romantismi ja sümbolismi suuri traditsioone. Mida lähemale 1940.aastale, seda mitmekülgsemaks muutus nende looming.