Õppejõud Kai Piirsoo Läänemere planktoni uurimise ajalugu 19. saj. keskpaik - 20. saj. algus. Uuringute üldiseloom: floristilised ja faunistilised. · Esimene mere-ekspeditsioon Eesti vetes, kus koguti ka planktonit, toimus 1884.a. · E. Eichwald tööd 1847-52: käsitlevad ränivetikaid, makrovetikaid, veeõitsengut. · Grimm uuris 1877.a. Neeva lahe zooplanktonit. · C. Gobi uuris 1879.a. põhjataimi ja veeõitsengut Tallinna lahes. · W. Hensen defineeris mõiste `plankton' 1887.a. Muu maailmas 1850 1900 Inglismaal: võeti kasutusele esimene postmark 1840.a USA: teksapükste leiutamine Oscar Levi Straussi poolt Californias Eestis: ajalehed "Eesti Postimees", C.R. Jakobson, M. Veske, J. Hurt jt Kreutzwald "Kalevipoeg" 1857.
On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. Haug on röövkala, kes toitub teistest kaladest, ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja jõgedes, samuti rannikumeres. Harrastuspüügil kasutatakse enamasti spinningut ja elussöödaõnge, vähemal määral lendõnge ja põhjaõnge. Enamikus veekogudes on edukaim püügiviis elussöödaõng, mõnes spinning. Akvaariumis elunevat haugi tuleb harjutada liha sööma. Selleks kinnitatakse lihariba õige nõrgalt peenikese niidi otsa
vanuseks. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud Haug on suhteliselt paikne kala, kes eelistab ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi aeglase vooluga jõgesid, järvi ja riimveelist kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad rannikumerd, hoidudes enamasti kalda pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud lähedale taimestikku või teistesse varju zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi. pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka elavad avavees ja jälitavad pisemaid töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda jõgedes, samuti rannikumeres. ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75. CClilcikckicioconn totoadaddppicitc
Vesi on rohekas-helesinine või sinakasrohelise värvusega ja suvel õige märgatavalt kihistunud. Suvel on vesi hapnikurikas, talvel aga hapnikust vaene ja sisaldab väävelvesinikku. Aastail 1972 ja 1973 kattis taimestik peaaegu kogu järvepõhja, liike oli aga ainult 11. Ujulehtedega taimedest leidus ujuvat penikeelt; kaldataimestik oli samuti vähene. Fütoplanktonit on järves erakordselt vähe. M. Porki teatel koosneb see boreoalpiinsest haruldusterikkast vetikakompleksist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal; selles esineb järve-jämekoodik ja koola sõudik. Põhjaloomi on üsna palju. Leidub üksikuid järvekarpe. Kalastik koosneb ahvenast, särjest ja haugist; kõige arvukam näib olevat ahven. Äntu järved, eriti Sinijärv, on oma erakordse vee ja kauni ümbrusega äratanud paljude kirjanike tähelepanu. Äntu järvedest on kirjutanud Jakob Liiv, E. Tammlaan, A. Alle ja K. Merilaas.
Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala poised Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Toitumine Soojaveeline kala Talvel ei toitu Esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost Vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad Söödaks teraviljad, jõusööt Sigimine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast.. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena Karpkala Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase
Ajalugu Kalakasvatusega tehti algust Hiinas. Umbes 475 aastat eKr kirjutas hiinlane Fan Lei käsikirja, milles tutvustas tiigikalakasvatuse põhitõdesid. Seda võime lugeda maailma esimeseks kalakasvatuse õpikuks. Hiinlased alustasid karpkala kodustamisega, kuid hiljem leidsid nad veel kasulikumad kalakasvatuse objektid, taimtoidulised kalad, kellest üks, valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, teine, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid), ja kolmas, jämepea, zooplanktonit. Tööhõive · HIINAS ON SEKTORIS HÕIVATUD 13 MILJONIT INIMEST, KELLEST 4,5 MILJONIT ON SEOTUD VESIVILJELUSEGA. · VANANEMINE JA SISSERÄNDE PIIRARV AMETIKOHTADE JÄRGI Milliseid kalu püütakse tänu vesiviljelusele Hiinas? · Valgemuur · Hõbekoger(sellest aretati hiljem kuldkala.See kala liik on tuntud meile kui akvaariumi kala) · Ilukarpkala Hiina linnad kus vesiviljelus on kõige populaarsem. · Shandong
vähesel hulgal. Taimestik oli 1954. aastal keskmise rohkusega, hõivas neljandiku järvest ja koosnes üsna paljudest liikidest (23). Kaldavees domineerisid pilliroog ja järvekaisel; veepinnal oli rohkem kollast vesikuppu vähem vesiroose ja penikeelt. Veesisestest taimedest esinesid peamiselt mändvetikalised, vesikatk, kaelus-penikeel ja kardhein. Kuigi fütoplanktonit on vähe, võib siiski oletada vee õitsemist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal, põhjaloomastikku vähe. Hea kalajärv, kus on rohkesti latikat, aga ka haugi, roosärge, särge, ahvenat ja linaskit. On andmeid kogre, kiisa, vingerja, lutsu, hingu ja vististi ka trullingu esinemisest. Sisselastud siiad, rääbised, kohad ja karpkalad pole siginenud. Hiljem on järve toodud peledit. Üsna produktiivne (kuni 25kg/ha) latika-haugi järv. Tõenäoliselt suudab koha järves siiski elada ning teda tuleks uuesti sisse tuua, kuid täiskasvanud isenditena
Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Haug on tuntud röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, suuremad aga ka liigikaaslasi. Maimud toituvad planktonivähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest. 4 Sigimine ja areng Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais, mõnikord võib see toimuda isegi jääkatte all. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur
· Taimestik on liigivaene. Helofüütidest kasvavad valdavalt tarnad. Martiska järv Martiska järv · Taimestik on liigivaene. Helofüütidest esineb tarn, hüdrofüütidest väike vesiroos, lamedalehine jõgitakjas ja kollane vesikupp. · Kalastikus esinevad ahvenad, haued ja särjed. · Järv on väga linnuvaene, nähtud on vaid sõtkast. · Vesi on hele- kuni oliivroheline ja väga läbipaistev. Kuradijärv Kuradijärv · Zooplanktonit, mis paistab silma oma erakordse liigivaesusega, on rohkem. · Peamiselt koldvetikatest koosnev fütoplankton on väga vähene. · Järve sünge, ilma ühegi taimeta veepeegel on tõenäoliselt olnud otsustav järvele nime andmisel. · Kuradijärvel puudub vähetoitelistele järvedele iseloomulik liivane kaldavööde ja taimestik. · Kaladest elavad seal ainult ahvenad. Pärandkultuur · Praeguse Kurtna noortelaagri asemel oli 1930. aastatel ja II
bioteste (biomarkerid, bioindeksid) paralleelselt keemiliste analüüsidega Mürgisuse paradoks · Paracelsius (Sveitsi arst) kõik ained võivad olla mürgised mürgisuse määrab ära doos. Vee toksikoloogia alates 1970 Klassikaline toksikoloogia Keskkonnakeemia Lühike veetoksikoloogia ajalugu · Süsteemsed toksilisuse mõju laboratoorsed uurimised alates 1920 · Periood enne II maailmasõda. Kasutati zooplanktonit ja kalu nii laboris kui ka looduses. · Pärast II MS hakati meetodeid standardiseerima. Biokatsed "kurgipurkides" (5-25l) · Võeti kasutusele organismid erinevatelt troofilistelt tasanditelt · 1960-ndad:läbivoolusüsteemide kasutuselevõtmine (madala kontsentratsiooniga ainete krooniline mõju) · Vee füüsikaliste ja keemiliste faktorite arvestamine aine toksilisuse hindamisel · 1970 mikro- ja mesokosmosed · 1980 QSAR, sobivate biomarkerite otsimine ja kasutuselevõtt
kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5....1,8mm. Tabelil ühelt emaskarpkalalt saadav potentsiaalne järglaste arv. Toitumine. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala tarbib nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb ka röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata.
Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm. (Paaver) Joonis Karpkala kasv 1.5 Toitumine · Talvel ei toitu · Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata
( Väike- Emajõgi 2003-2005) 1.5Vanus ja kasv Karpkala võib elada 3540 aastat vanaks. Rekordisendid on üle 1 m pikkuse juures kaalunud 2530 kg. Kirjanduse andmeil on vanim karpkala olnud 47aastane, üksikud isendid 42 44aastased. Eesti suurim karpkala püüti 1948. a Lohja järvest ja ta kaalus 18,4 kg, ligikaudu sama suuri kalu on hiljem püütud korduvalt ka Peipsist ja Kasari jõest. ( Martin, R) 1.6Toitumine Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. ( Martin, R) 1.7Elupaik
Vesiviljelus Hiinas: Kalakasvatusega tehti algust Hiinas. Umbes 475 aastat eKr kirjutas hiinlane Fan Lei käsikirja, milles tutvustas tiigikalakasvatuse põhitõdesid. Seda võime lugeda maailma esimeseks kalakasvatuse õpikuks. Hiinlased alustasid karpkala kodustamisega, kuid hiljem leidsid nad veel kasulikumad kalakasvatuse objektid, taimtoidulised kalad, kellest üks, valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, teine, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid), ja kolmas, jämepea, zooplanktonit. · HIINAS ON SEKTORIS HÕIVATUD 13 MILJONIT INIMEST, KELLEST 4,5 MILJONIT ON SEOTUD VESIVILJELUSEGA. · VANANEMINE JA SISSERÄNDE PIIRARV AMETIKOHTADE JÄRGI Hiinas püütakse: · Valgemuur · Hõbekoger(sellest aretati hiljem kuldkala.See kala liik on tuntud meile kui akvaariumi kala) · Ilukarpkala Hiina linnad kus vesiviljelus on kõige populaarsem. · Shandong · Guangdong · Fujian · Zhejiang · Jiangsu · Liaoning · Hubei · Guangxi
1 g täiskaalu kohta. Esmakordselt kudevate emaskalade marjaterad on väiksemad kui vanemail kaladel. Marja areng kestab 6-8 kraadi juures 350 kraadpäeva, st 1,5-2 kuud. Rebukott resorbeerub 10 päevaga. Seejärel tõusevad kalavastsed ujuma ja hakkavad toitu otsima. Kasvandustes tuleb siis forellimaimud inimese poolt antavat sööta võtma õpetada. Toitumine Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Kasvandustes on ammu möödas aeg, mil tapajäätmetest ja odavast kalast segati pastataolist sööta ja söödaköögiks nimetatud ruum haises nii, et meelitas metsast ligi isegi karusid. Tänapäeval söödetakse vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga, mis tuuakse peamiselt Taani suurfirmadest. Seda kulub 1 kg kala tootmiseks umbes 1,1 kg. Looduses saab forell tema liha punaseks muutva värvaine
Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit. Täiskasvanud sinivaal võib süüa kuni 40 miljonit krilli päevas. Vaal toitub aladel, kus krille kõige rohkem leidub, ja sööb neid päevas kuni 3,6 tonni. Koos krilliga neelab ta kalmaare, koorikloomi ja väikseid kalu, aga sihilikult ta neid ei söö. Sinivaala päevane energiavajadus on umbes 1500 kcal. Päeval toitub ta rohkem kui saja meetri sügavusel, öösiti veepinnal.Lühikest aega võib sinivaal ujuda kiirusega kuni 40 km/h, arendades selleks võimsust 500 hj.
16 HIINA 17 18 Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult. Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) – valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm “saaki samalt põllult”. Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus. 19 20 21 22 23 24 25 Invasiivne lendav pakslaup 26 EUROOPA
Järvede plankton. Külmemates vetes rohkem ränivetikaid, soojemates rohe- ja sinivetikaid. Ka vaguvibur- ja koldvetikaid. Talvel on fütoplanktoni hulk miinimumis, kevadel ränivetikate hulk maksimumis, siis järgnevad rohe- ja sinivetikad. Viimased saavad lämmastikku võtta õhust (nad on olemuselt bakterid!!!!!!!!!). Sügisel võib olla ränivetikate teine massiline areng. Zooplanktonid külmades vetes keriloomad ja aerjalalised, vesikirbulisi vähem. KÕIGE ROHKEM ON ZOOPLANKTONIT SUVEL, KUI ON PALJU VETIKAID (toit) Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud
liikidele. *Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult *Tähtsaimad kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena (Chinese carps) valgeamuur (Grass carp), jämepea (Bighead carp) ja pakslaup (Silver carp). *Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja jämepea, zooplanktonit. *Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad kolm "saaki samalt põllult". Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus. Euroopa *Juba antiikajal tõid roomlased karpkala Doonau jõgikonnast Itaaliasse ja pidasid teda koos teiste kaladega kalatiikides.
Läänemeres on levinud peamiselt jõgede suudmealadel ja rannikulähedastes magestunud piirkondades. Üsna arvukas Kura säärlõukas. On pelaagiline, parvedes elav kala. Noor kala sööb planktonit, täiskasvanu suuremaid koorikloomi, kalade marja, noori räimi ja väiksemaid liigikaaslasi. Kasv kuni 30 cm. kudemisränne parvedena jõgedesse. 5. VIMB On Läänemeres levinud peamiselt suuremate jõgede suudmealadel. On põhjakala. Noorena sööb zooplanktonit, täiskasvanud põhjaloomi-limused, koosikloomad, ussid, surusääsklaste vastsed. Max kasv 50 cm. Max kaal 3 kg. Rändab kudema jõgedesse. Kevadel muutub selg tumedaks, peaaegu mustaks, uimed punaseks. 6. MERISIIG külmalembene kala, kõige arvukam Läänemere põhjapoolsetes piirkondades. On põhjakala. Toidus valdavad mitmesugused põhjaloomad- kootvähk, merikilk, baldi lamekarp jt. Osa rändab kudemiseks jõgedesse, osa
Lindudest on kindlaks tehtud ligemale poolsada liiki, kelledest väikesearvulised pesitsejad on sookurg (Grus grus), väikekoovitaja (Numenius phaeopus), suurkoovitaja (Numenius arguata) ja hallõgija (Lanius excubitor). Omapärase elustiku ja veeomadustega on kaks lähestikku asuvat järve. Muidu kalavaesest järvest on leitud mitmeid haruldasi ränivetikaid (Eunotia robusta), koldvetikaid (Dinobryon pediforme) ja zooplanktonit. Esineb II kaitsekategooria liike nagu järv-lahnarohi (Isoetes lacustris), vesilobeelia (Lobelia dortmanna) ning leitud on ka ränivetikaid (Eunotia robusta) ja ikkesvetikaid (Staurodesmus sp.). Kaitsealal liikudes võib hea õnne korral kohata suurloomadest põtra (Alces alces), pruunkaru (Ursus arctos), ilvest (Felis lunx), hunti (Canis lupus), suurematest lindudest merikotkast (Haliaetus albicilla), kalakotkast (Pandion haliaetus), metsist (Tetrao urogallus), tetre (Tetrao tetrix) jt. 6
(larvid). Lisaks kuulub planktonisse ka detriit ehk surnud füto- ja zooplanktoni kehad, kõrgtaimestiku osad. Kõige suurem zooplankton on toiduks pelagiaalis (ehk avavesi) elutsevatele kaladele, eriti noorjärkudele. Mikroobne lehter ehk mikroobne ling on bakteritest ja viirustest läbiminev produktsiooni vool. Fütoplanktoni toiteväärtus on suhteliselt madal, eriti ränivetikatel (suurem osa liiv), aga on siiski võimeline ära toitma zooplanktonit, kuna on kiire paljunemisega. Maismaataimedel on biomass aga püsivalt kõrge, biomassi ja produktiooni suhe on alati väiksem kui 1, kuna puitunud ehk surnud osa on nii palju. Fütoplanktonit kaitsevad väike mõõde, arvukus ja kiire kasvukiirus. Ujum ehk nekton Ujum ehk nekton on avavees elavate loomade kogum. On väga nobe liikuja. Tüüpilisemad esindajad on kalad, samas kuuluvad sinna ka röövtoidulised selgrootud (kalmaarid). Osa teadlasi paigutavad sinna ka
Pistesääsklaste eluviis: elavad soistel aladel, jälitavad pilvena loomi ja inimesi. Vastne elab lompides ning käib veepinnal õhku hingamas, nukk on liikuv nagu vastnegi. Täiskasvanult toituvad üksnes emased, et muneda. Klaasiksääskede eluviis: elavad seisuvetes, magevees, kusjuures neid ei leidu suurtes madalates järvedes ega vooluvees. Vastsed on head ujujad, valmikud on pistesääkede sarnased. Vastsed kasutavad toiduks järvedes zooplanktonit, lompides ka pistesääsklaste vastseid. Vajab eluks vähe hapnikku: suure osa toidust kulutab vastne juurdekasvule ning vähe hingamisele, põhjuseks saagi suur toiteväärtus. Hapnikuvaeses, külmas veekihis on ka vaenlaste oht väike, kuna kalad sinnani ei küündi. Seetõttu käib 2 korda ööpäevas pinnakihis saaki jahtimas ning hapnikuvaru uuendamas (öösiti). 67. Soovimatud putukad (Insecta) inimese majas ja ihul: prussakad, kirbud, lutikad, täid
Sadenenud osale lisanduvad sooplanktoni eritised. Fütoplankton eritab vette orgaanilist lahustunud ainet (DOM), mis kontsentreerub surnud zooplanktoni osale. Moodustuvad orgaanilise aine helbed. Helvestele kleepuvad juurde filtertoiduliste organismide lima ehk mustust. Kogu see soga vajub alla ja seda nimetatakse DETRIIDIKS. Selle pinda koloniseerivad bakterid ( viburid, ripsloomad + kaldatsooni taimede lagunenud rakud). Lainetus hõõrub selle kupatuse peeneks. Surnud zooplanktonit kasutavad belaagilise eluviisiga kalad. Läänemeres on nendeks räim (paljuneb põhjas) ja kilu (paljuneb belagiaalis). Piko - ja femtoplankton - nende osatähtsus on vesikeskkonnas suur, nende kaudu kulgeb produktsioonist 50 %. Fütoplanktoni populatsioonil on suhteliselt madal biomass. Aastaga produtseeritakse 15 - 45 oma biomassi. Taimedel on produktsiooni ja biomassi suhe on 1, suurem osa energiast kasutatakse enda kaitsmiseks. 2)Nekton (ujuv) - avavees aktiivselt ujuvate loomade kogum
annaabi.ee 
