Mõrtsuka järv, Vagula järv (0)

Mõrtsuka järv
Valga maakonnas , Otepäält 6-8 km põhja pool asub Päidla järvestik, millesse kuuluv Mõrtsuka järv asub Uibujärvest 0,5 km põhja pool. Selle põhja-lõuna suunas pikliku järve absoluutne kõrgus on 98 m, pindala 19,7 ha, (osadel andmetel 23,8 ha, seega tundub, et pindala on aastatega suurenenud?) suurim sügavus järve keskosas 5,4 m (keskmine sügavus 3,7 m). Mõrtsuka järv on teise nimega Väärsi järv.Järve veepinda on kuuekümnendail aastail alandatud umbes 0,5 m võrra. Ümbruses on ilusaid keskmise kõrgusega saviseid moreenkünkaid: idas Pärdi- ja Liisukärja mägi, läänes Ruunamägi, lõunas Lutsumägi. Järve kallastel leidub põlde, metsi ja niite. Kaldad on enamasti lausad , kohati järsud. Silmapaistvalt palju on liivast ja kruusast kaldavöödet. Mudast põhja esineb edelasopis; kirdeosas on vees suuri kive.
Sissevool on lõunast Uibujärvest, natuke vett toob Kakkoja ka idast. Loodekalda juures on allikas. Suurvee ajal tõuseb veetase kuni 1m; sellest nähtub, et järve valgala on võrdlemisi suur.
Järve vesi on rohekaskollane, keskmise läbipaistvusega ja üsna hästi segunev. Vee reaktsioon on aluseline (pH 7,6- 8,4) ; mineraalaineid on vees üsna palju, orgaanilisi aineid vähesel hulgal.
Taimestik oli 1954. aastal keskmise rohkusega, hõivas neljandiku järvest ja koosnes üsna paljudest liikidest (23). Kaldavees domineerisid pilliroog ja järvekaisel; veepinnal oli rohkem kollast vesikuppu vähem vesiroose ja penikeelt. Veesisestest taimedest esinesid peamiselt mändvetikalised, vesikatk, kaelus -penikeel ja kardhein.
Kuigi fütoplanktonit on vähe, võib siiski oletada vee õitsemist. Zooplanktonit leidub keskmisel hulgal, põhjaloomastikku vähe.
Hea kalajärv, kus on rohkesti latikat, aga ka haugi , roosärge, särge, ahvenat ja linaskit. On andmeid kogre, kiisa , vingerja, lutsu , hingu ja vististi ka trullingu esinemisest. Sisselastud siiad, rääbised, kohad ja karpkalad pole siginenud. Hiljem on järve toodud peledit. Üsna produktiivne (kuni 25kg/ha) latika-haugi järv. Tõenäoliselt suudab koha järves siiski elada ning teda tuleks uuesti sisse tuua, kuid täiskasvanud isenditena.
Mõrtsuka järv oli varem tuntud hea vähijärvena. Kolm korda esinenud vähikatk on aga vähistiku hävitanud.
Veelindudest nägi O. Renno 1972. a. Kevadel järvel punapea-varti. Tõenäoliselt pesitseb siin ka kõrkja-roolind.
Tüüpiline rohketoiteline järv, millel on head eeldused kalaspordiks ja ujumiseks , kuid ka teatav kalamajanduslik tähtsus. Ta on ka väärtuslik kani maastikuelemendina ja meeldiva puhkekohana. Oleks aga tarvilik järve endine veetase taastada, tõstes vett 0,7 m võrra. Sel juhul võib järvest piiratud ulatuses (kuni 0,3 m) võtta ka vihmutusvett.
Nimetus Väärsi järv pandi sealsamas asunud Väärsi talu järgi. Ühe pärimuse järgi, selle järve lähistel tapnud röövlid ühe ohvri ja järv saanud sellest oma nime. Teise pärimuse järgi saanud järv nime tapetud põdra järgi. Järves olevat ka kulda mille sinna rootsi väepealik sõjaajal uputanud. All on toodud Mõrtsuka järv augustis 2009.
Vagula järv
Vagula järv on järv Võru maakonnas Võru linnast 2 km lääne pool. Selle pindala on 518,7 hektarit.
Ta pikkus ida-lääne suunas on 4,6 km, laius ligi 1,7 km. Kõige sügavam (11,5 m) on järv keskosast kagu pool (keskmine sügavus 5,3 m). Järve veetaset alandati 1934 üle 1 m. Praegu on järve kõrgus merepinnast 69,2 m. Vagula kaldad on madalad, kohati lausad, põhja, ida ja lääne pool enamasti liivased, kohati kruusased või klibused, lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool leidub ka turbakallast. Suurem asula Vagula ääres on loodekaldal paiknev Järvere, seal on endise Võru metsamajandi keskus ja looduskaitse alla kuuluv park. Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga , milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid.
Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse.
Järve vesi paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene.
Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas . Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19. sajandi lõpul oli järv väga vähirikas; vähikatk jõudis siia 1898 ja hiljem vähistik ei taastunud.
Järve kalastik on liigirikas. Kõige ohtramad on latikas, ahven ja särg; leidub hauge , kohasid, säinaid, linaskeid, kiisku, viidikaid, rünte, hinke , vingerjaid, luukaritsaid, teibe, turbi, jõeforelle, vikerforelle, ojasilmu, lepamaime ja isegi peipsi siigu. Siit on saadud kuni 7 kg raskusi kohasid ja 14 kg raskusi hauge.
Veelinnustikult on Vagula vaesem kui Tamula järv. Siin pesitsevad tuttpütt, lauk , sinikael, piilpart, rootsiitsitaja ja teised linnud .
Vagula on Võru elanike armastatud ujumis- ja puhkekoht .