Viikingid (0)

Viikingite aeg oli täis julma vägivalda, rüüstamist, põletamist ja tapmist. Samas kuulub sellesse perioodi ka kaubanduse areng, uute alade asustamine ja uued ilmingud Põhjamaade kultuuris.
Viikingeid nimetati Lääne-Euroopas ka normannideks - põhjamaalased. Viikingid olid retklejad ja mereröövlid. Üks osa viikingitest olid paiksed elanikud - põllumehed ja randlased, kes käisid retkedel põllutööde vaheajal või siis, kui polnud kalapüügihooaeg. Retkel tegelesid nad kauplemise ja röövimisega. Mõnikord tehti ainult kaubareise ja teinekord käidi ainult sõdimas. Saadud kaupade ja saagiga tuldi tagasi oma külla ja tallu .
Osa viikingitest olid mehed, kes olid kaotanud sideme maaga ja olid muutunud elukutselisteks sõdijateks. Viikingite elukutse meeldis eriti noorematele poegadele. Talu pärandati vanemale pojale, nooremale jäi võimalus jääda venna juurde sulaseks . Viikingina aga sai saaki ja näha maailma.
Kuulsamaid viikingite aja kaubalinnu ja käsitöökeskusi oli Jüütimaal praeguse Schleswigi lähedal asunud Hedeby. Hilisem suur keskus oli Mälaris asuv Sigtuna , mis hävitati.
Retkedel kasutati nn. viikingilaevu, mis õieti olid pealt lahtised merepaadid. Eelistati purjetamist, kuid meeskond võis laeva edasi viia ka sõudes. Igal laeval oli üks mast nelinurkse purjega. Laeva parda kõrgenduseks pandi sinna ümmargused kilbid. Laeva meeskond oli tavaliselt 40-60 meest, kellest igal oli oma istepink. Relvadeks olid mõõk, oda, kirves , vibu ja nooled, aga ka sõjanui. Levinud on arvamus, et viikingid orienteerusid ainult päikese ja tähistaeva järgi või hoidusid ranna lähedale. Tegelikult tundsid nad ka nn. Päikesekivi - kristalli, mis näitas isegi pilves ilmaga päikese asukohta . Vähemalt Taanis Roskilde viikingimuuseumis saavad külastajad selle abil päikese suunda määrata.
Viikingilaeva konstruktsioonis etendas tähtsat osa kiil , mille kasutamine võimaldas ehitada laeva laiana, aga samas heade sõiduomadustega. Laevad olid väga tugevad, nendega võidi ületada ookeani. Ainult suure tormiga ei jõutud üle parda sissepaiskuvat vett välja pilduda.
Kellele kuulus laev? Viikingite seas oli mehi, kellele kuulus terve laev. Tavaline oli aga laeva ehitamine, mehitamine ja ülalpidamine kogukonna poolt. Viikingite alad Läänemere ääres jagati laevkondadeks, millest igaüks pidi ülal pidama ja varustama ühe laeva, tavaliselt 20 paari aerudega.
Viikingiretkede, aga ka laeva juhiks oli kuningas või pealik. See kuningas oli tavaliselt ise tüürimees, kelle käed olid meretööst parkunud.
Viikingiretked jagunesid Lääne- ja Idateeks. Lääneteel retkesid peamiselt hilisemate taanlaste ja norralaste esivanemad , Idateel hilisemad rootslased. Just Lääneteel seiklevad viikingid jõudsid oma laevastikuga Inglismaa rannikule ja hiljem vallutasid osa Inglismaast. Sellepärast on Inglismaal ka tänapäeval veel üht- teist viikingitest pärinevat. Seal on säilinud viikingite päritolu kohanimed. Oma võimu kindlustamiseks lõid viikingid praeguse Iirimaa pealinna Dublini.
Kui viikingid seiklesid algul  mööda ookeane, siis hiljem sai neil kombeks jõgesid mööda üles sõita, et vallutada ja rüüstata kallastel asuvaid suurlinnu. Niimoodi rüüstati Madalmaid ja sealset ilusat linna Antverpenit.
Viikingid käisid vallutusretkel ka Prantsusmaal ja Pürenee poolsaarel ning jõuti isegi Põhja - Aafrikasse. Kaugeim koht Lääneteed sõites oli Kreeka. Pireuse sadamas Ateena lähedal seisab antiik-Kreeka lõvi, millele on peale raiutud skandinaavia ruunikirjad .
Viikingiretkede käigus toimus Euroopa äärealade asustamine Skandinaaviast väljarännanud inimestega. Suurim ja püsivam uutest asualadest oli Island . Island oli sel ajal kaetud metsaga, kuid küllaldaselt leidus ka põllunduseks sobivaid maid. Veed olid kalarikkad ja linde võis püüda lausa palja käega.
Tolle aja suhteliselt pehme kliima võimaldas asustada ka Gröönimaa. Kasutamiskõlbulik maa jagati viikingitest asukate vahel. Aastal 1000 jõudsid viikingid Põhja-Ameerikasse, avastades seega Ameerika eurooplastele enne Kolumbust.
Millised nägid viikingite aja inimesed välja? Sellele küsimusele annavad vastuse arheoloogiliste kaevamistega välja tulnud skeletid. Viikingid olid pikka kasvu. Mehed kandsid habet, mida pügati ja kammiti, kamm pandi isegi hauda kaasa. Nende eluiga ei olnud pikk ja välja nägid nad ka pesemata ja räpased. Kuid kõik need oletused ei saa olla väga täpsed.
Ajal, mil terve Lääne-Euroopa oli jagatud kõikvõimalike, omavahel tihti vaenus olevate feodaalide vahel, ründasid seda ala ka välisvaenlased.
VIII saj. hakkasid Euroopa lõunarannikut ründama araablased , keda eurooplased ise nimetasid saratseenideks. Nende käes oli juba terve Põhja-Aafrika ning mitmed Vahemere saared. Saratseenid korraldasid rüüsteretki Lõuna-Euroopa maadesse, võtsid sõjasaaki, viisid inimesi Idamaadesse orjusse, mis enamasti oli eluaegne. Tagasi pääsesid vaid need, keda suudeti leida ja välja osta. Teised kas vahetasid usku, et paremale elujärjele saada, või surid raske töö ja nälja kätte.
900. aasta paiku tungisid Aasia steppidest Doonau -äärsetele rohumaadele ungarlased , kes hakkasid korraldama röövkäike lääne poole. Nad olid head ratsanikud ja osavad vibulaskurid (rääkida hunnidest ja Attilast). Nende ratsavägi oli kiire ja kerge. Selleks ajaks, kui feodaalid olid suutnud oma tõhusa raskeratsaväe kokku koguda ja lahingukorda seada, olid ungarlaste ratsanikud juba maa röövinud, põletanud ning sõjasaagiga lahkunud. Ungarlased said tegutseda pikka aega peaaegu karistamatult.