Vigastused sulgpallis (0)

Referaat
Vigastused sulgpallis
Tartu 2012
Sisukord
Sissejuhatus...............................................................................................................................3
Vigastuste põhjused...................................................................................................................3
Õlavigastused.............................................................................................................................4
Seljavigastused...........................................................................................................................4
Põlvevigastused.........................................................................................................................5
Ülekoormusvigastused...............................................................................................................5
Kokkuvõte..................................................................................................................................6
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................7
Sissejuhatus
Sulgpall , kui mittekontaktne individuaalne spordiala , koosneb erinevatest üleshüpetest, väljaastetest, kiiretest suunamuutustest ja käe liigutustest. Nende liigutuste ajal võib keha olla aldis erinevat tüüpi vigastustele. Seega ei ole sulgpallurite seas ebatavaline , et treeningu või mängu ajal saadakse erinevaid vigastusi. Siiski on sulgpall üsnagi turvaline mäng, väikese vigastusohu tõttu, aga mängus ettejuhtuvate vigastuste teadlikus on ikkagi vajalik. Ühes Hong Kongi professionaalsete sulgpallurite peal läbi viidud uuringust tuli välja, et kõige sagedasemad vigastuse tüübid olid nikastused ja kõige tihedamini tuli seda ette selja, õla, reie ja põlve piirkonnas ( A. Muttalib, M. Zaidi, C. Khoo, 2009 ).
Vigastuste põhjused
Mängu on iseloomustatud kui kiiret, plahvatuslike liigutustega , maksimaalset pingutust, pikki pallivahetusi ja vägagi väsitav. Mängu ajal langeb surve põlvedele, hüppeliigestele, õlgadele, sääre-, reie- ja seljalihastele. Raske treenimine ja pidev mängimine võib viia ülekoormusvigastusteni. ( Rosen , A. L., Scuderi, G. R., McCann, P. D., 2005)
Tehnika koosneb plahvatuslikust jalgade tööst, püsivatest kiiretest liikumistest, lihaste ja kõõluste pinge all hoidmisest, mis on tingitud sagedastest suunamuutustest, roteerivatest liigutustest ning olukordadest, kus tuleb löök sooritada head tasakaalu omamata. Kõvad põrandad, libedad pinnad, erinevad väljaku tekstuurid ja halb nähtavus viivad „hiliste“ liigutusteni on potensiaalsed vigastuste tekitajad, nagu ka pendeldav reket . (Rosen, A. L., Scuderi, G. R., McCann, P. D., 2005)
Lisaks varem nimetatule, võivad vigastused tuleneda ka: (Jones, B., Jarvis , H., 2006)

• halvast tehnikast
  
• ebasobivast varustusest – rasked reketid, halvad jalanõud
  
• valed treeningmeetodid
  
• halb ettevalmistus – ebapiisav soojendus/ venitus
  
• oskuste puudusest
  
• kogemuste puudusest
  
• kehapoolte ebavõrdsest arendamisest – düsbalanss
  

Õlavigastused
Õlavigastused on sulgpallis kõige sagedasemad ja selle alla loetakse ka käelaba pööraja vigastusi ja õla ebastabiilsust. Õla taastusravi ja vigastuste ennetamise programmid traditsiooniliselt näevad ette õlavarre rotaatorlihaste tugevdamist. Tänu õla laialdasele liikumisulatusele ei saa kõõlused tagada piisavat stabiilsust kõikide liigutuste ajal. Õlavarre rotaatorlihased tagavad stabiilsuse, et tagada liigese ühtsus. (Cockram, A., Tolley, J., 2006)
Rotaatorlihaste vigastusjärgsel taastusravil tuleks treenida nii välis- kui siserotaatoreid, kuid lisatähtsust tuleks pöörata välisrotatsioonile, kuna välisrotaatorid on tavaliselt nõrgemad, kui sisemisi rotatsioone tegevad lihased. See on tingitud sellest, et siserotatsioone tegevad lihased aitavad tööle ka teised lihased, aga välisrotatsiooni tegevad lihased töötavad isoleeritutena. Kõikide sulgpalli löökide sooritamiseks on mingil määral vaja välisrotatsiooni ja kõige suuremat jõudu rakendatakse rabakute ning eestkäelöökide sooritamiseks. (Cockram, A., Tolley, J., 2006)
Seljavigastused
Sageli esineb sulgpallureil viienda selgroolüli vigastusi ja nihkumist . Seljavigastused tekivad äkilistest kehapööretest ja ülakeha allapoole liikumistest. Tüüpilised löögid, mis kipuvad seljavalu tekitama, on maapinnaga paralleelne üle pea löök ja rabak . Alakehavigastusi põhjustavad kiired allapainutused. Kuna võistlussulgpallis mõjub alakehale suur koormus, püsib eriti noorte hulgas suur vigastuseoht, sest kasvueas ei ole lihased ja koordinatsioon veel täielikult välja arenenud. ( Lasn , Tõnnus, Tarto , 2011).
Seljavigastuste ärahoidmisel on tähtis sisemiste selja- ja kõhulihaste aktiveerimine enne liigutust, selja liikumise eest hoolitsemine ehk rindkerekallutused, puusa painutajalihase venitus ja reie tagaosa ning tuharalihaste venitused . (Lasn, Tõnnus, Tarto, 2011).
Kuigi paljud õla vigastused vajavad rotaatorliigese tugevdamist, siis igakülgne taastusravi prgramm peab sisaldama ka abaluusidemete stabilisatsiooni harjutusi. Abaluuliigutajalihaste nõrkus võib viia abaluu ja õlavarreluu väärtalituseni, mis võib põhjustada õla vigastusi (Binkley, 2006).
Alaselg on keha piirkond, mis on aldis saama regulaarseid koormusi . Sellest tulenevalt on tähtis liita rotatsioonile sirutus ja vastupidi, et jäljendada rabaku löögiliigutust. Sage ülekoormusvigastus on tingitud nõrgast ja lühikesest nimmeruutlihasest. (Cockram, A., Tolley, J., 2006)
Põlvevigastused
Ülekoormusest tingitud põlvevigastused on sulgpallis väga sagedased, seda tänu kiiretele ja korduvatele mitmesuunalistele liigutustele, mida sooritatakse mängu jooksul. Patellaliigese väärtalitus ja valulik põlvekõõlus on peamised probleemid, mis on tingitud biomehhaanilistest probleemidest. Probleemi põhjuseks on ka reie nelipea lihase liiga väikesed jõu ja vastupidavuse näitajad, ja reie eesmiste ja tagareie lihaste liiga suur jõunäitajate erinevus. Kõõluste vigastused ei olnud nii sagedased, kui põrandad ei olnud lakitud . Lakitud põrand parandab küll haakuvust, aga suurendab kõõluse vigastuse ohtu. (Rosen, A. L., Scuderi, G. R., McCann, P. D., 2005)
Ülekoormusvigastused
Kahjuks on enamus kehaosasid, sulgpallis, altid ülekoormusvigastustele, seda tänu ala iseloomule , kus tuleb ette palju järske suunamuutusi ja kiireid liigutusi. Mängijatel, kes võistlevad või mängivad väga tihti on väga suur oht ülekoormus vigastusi saada. Parimaks viisiks vältimaks selliseid vigastusi, oleks anda kehale piisavalt puhkust, et keha saaks taastuda. Rasketele treeningutele või tihedale mängudele peaks järgnema puhkus, et keha saaks kohaneda ja kasvada tugevamaks. Paljud ülekoormus vigastused on tingitud liiga intensiivsest treeningust või tihedast mängudegraafikust. Keha ei ole võimeline toime tulema liiga sagedate ja intensiivsete koormustega, mille tulemusena ongi vigastused kerged tulema. Treeningute iseloom ja mängude hulk peaks algama väiksest intensiivsusest ja alles seejärel koormusi vähehaaval tõstma. (Mitchell, T., Longyear, S.)
Kokkuvõte
Sulgpalli spetsiifika koormab kõige rohkem hüppeliigeseid, selga , põlvi ja õlavööd. Hüppeliigesevigastused esinevad järgnevatel kujudel: venitus, nihestus või rebend . Põlvevigastustest võib esineda sidemete rebendeid. Seljavigastuste põhjusteks on tihti lülisambalülide nihkumine , tursed ja lihaskrambid. Õlavigastused on tingitud enamasti ülekoormusest. (Lasn, S., Tõnnus, A., Tarto, J. 2011)
Uuringud on näidanud, et efektiivne treeningute ja puhkuse korrapärane vaheldumine , parandab mängijate füüsilisi näitajaid, vähendab vigastusjuhtude arvu ning aitab kaasa kiiremale taastumisele, vähendades seeläbi treeningutest ja võistlustest puudumiste arvu. Vigastuste vältimisele peaks jõu- ja vastupidavustreeningute sooritamisel kindlasti tähelepanu pöörama. Jättes enne võistlust tegemata korraliku soojenduse, suurendatakse vigastada saamise võimalust mitu korda. (Cockram, A., Tolley, J. 2006)
Kasutatud kirjandus

• Yung PS, Chan RH, Wong FC, Cheuk PW, Fong DT. Epidemiology of injuries in Hong Kong elite badminton athletes. Res Sports Med, 2007; 15(2): 133-46.
  
• Barbara Jones, Harry Jarvis, Badminton. Royal Navy, 2006.
  
• Cockram, A., Tolley, J. (2006) Injury prevention for tennis and other racket sports. Brian Mackenzie 's Successful Coaching , (ISSN 1745-7513/ 38/ December), p. 5-7
  
• Binkley, H.M. (2006) Scapula Stabilisation Rehab Exercise Prescription.  Strength and Conditioning Journal , 28, p. 62-65.
  
• Muttalib, A., Zaidi, M., Khoo, C. 2009. A Survey on Common Injuries in Recreational Badminton Players. Malaysian Orthopaedic Journal. 2009 Vol 3 No 2
  
• Lasn, S., Tõnnus, A., Tarto, J. (2011). Sulgpall: Mängutehnika alused. Tallinn: Ilmapress
  
• Mitchell, T., Longyear, S. What a racquet!: Racquet Sports Injuries and Treatment
  
• Rosen, A. L., Scuderi, G. R., McCann, P. D. (2005). Racquate Sports Injuries. Sports Medicine ( Second edition): A comprehensive approach . Lk 579-282.
  

8