Vestlus Erika Laansaluga (0)

Erika Laansalu
Filmitootja ja tõlk Erika Laansalu on sündinud 6. juunil 1952 Valgas . 1970. aastal lõpetas Erika Tallinna Reaalkooli , 1972 Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi asjaajamise ja juhtimistöö organiseerimise erialal. Ta on ennast täiendanud filmitootmise ja TV juhtimise kursustel Moskvas (1984), Soomes (1991, 1993), Baltic Media Center 'is Bornholmis (1996).
Erika Töötas Eesti Televisiooni direktori sekretärina aastatel 1972-1973. Stuudio "Eesti Telefilm" režissööri abi ja assistendina aastatel 1973-1975. 1983-1985 oli Laansalau filmistuudios "Tallinnfilm" filmidirektori asetäitja ja filmidirektor . 1991. aastal oli Erika asutatud stuudio "EXITfilm" asutajaliikmetest ja aastani 1993 tegevjuht. Seejärel töötas telekanali Kanal2 haldusdirektorina. Hetkel töötab Erika Laansalu Taska Filmi all ja filmide vahepeal tõlgina ning subtiitrite toimetajana.
Erika Laansalu jaoks ei olnud filmini jõudmine juhuslik. Ta teadis juba üpris lapsest peale, et tahab sellesse, tollal ajal veel eriti eksootilisse maailma siseneda. Küll aga sooovis Erikal sel ajal pigem saada (tele)operaatoriks. Operaatori teekond jäi aga soiku ja 1973.aastal läks Erika hoopis praktika kaudu Telefilmi tööle.
Tänapäeval on eelis on see, et võid valida, mida sa teed ja kuidas sa teed. Projekt ei sõltu sellest, kas see meeldib riigikorra esindajatele. Erika möönab, et oma filmiprojekte pole ta saanud eriti valida. Tallinnfilmis käis ikka nii, et see mille peale sind määrati, seda sa ka tegid. Kui Tallinnfilmi hakati kokku tõmbama, siis esimesena tõmmati otsi kokku just mängufilmis. Tol ajal oli kombeks nii, et stuudiotöötajatele maksti nö umbes 60% ulatuses palka filmide vahelisel ajal. Kui sa filmi ei tootnud, siis stuudio maksis sulle ikkagi palka. Erika räägib veel, et tolleaegsed tootmisperioodid olid palju pikemad kui tänapäeval. Võtteperioodid olid harilikult minimaalselt kolm kuud, mitte poolteist nagu tänapäeval. Eriolukorrad olid lapsed, koerad jms mis vähendas tööpäeva pikkust veelgi. Komandeeringute puhul oli erandkorras koos sõitudega lubatud ka tööpäeva pikkuseks kümme tundi. See tagas selle, et inimesed ei olnud nii ära aetud . Kas sa töötad kaheksa tundi või sa töötad kuusteist tundi, on ikka suur vahe, leiab Laansalu. Ta tõdeb, et Nõukogude Eestis oli hulganisti kergem filmitööd teha. Tänapäeval on see protsess filmitootmise juures läinud tunduvalt keerulisemaks. Eeskätt on tootmisperioodid tükk maad lühemad. Ka raha on võrreldes Nõukogude ajaga tunduvalt vähem. Tänapäeva filmigrupi suurus võib olla küll teinekord päris suur, kuid siiski on tootmisgupp harilikult kõige väiksem, sest millegi pealt pead sa ju kokku hoidma. Nõukogude Eesti filmikunstis oli aga kõik filtreeritud. Rahad tulid otse Moskvast. Kui sinu projekt oli saanud heakskiidu, mis kaitsti Moskvas ära, siis raha üldiselt sai ja sai ka nii palju kui vaja oli st kui palju sa suutsid ära tõestada, et sul vaja läheb. Raha tuli aga kopika pealt kõik ära kulutada. Nii nagu ei tohtinud raha puudu jääda, nii ei tohtinud ka raha projektist üle jääda. Kui oli suur ülekulu, siis tuli stuudiol sellega väga suured probleemid. Kui aga raha üle jäi, tähendas see seda, et sa ei osanud õigesti oma projekti planeerida. Kui tänapäeval peab tootmisjuht eelarve valmis tegema harilikult esimese valmis stsenaariumi põhjal. Siis omal ajal oli selle jaoks palju pikem periood ja olid selle jaoks kindlad etapid. Eelarve valmis alles lavastusprojektiga koos. See tagas selle, et filmi eelarved olid palju täpsemad kui tänapäeval. Teine suurim erinevus tänapäevast oli see, et olid olemas filmitsehhid, mis filmi toetasid ja olid lisaks filmigrupile. Tänapäeval tuleb proutsendil ja tootmisjuhul kõik ise leida - ehitajad, koht kuhu ehitada, õmblejad jne. Tsehhides oli kõik olemas: stuudio, tehnika, õmblejad, rekvisiidid , valgussillad jne. Kõik see tegi töö hulganisti lihtsamaks ning vähendas ka tööpäeva pikkkust. Sel ajal kehtis tööseadus kõikidele. Tänapäeval teab meist igaüks, et tööseadus filmile ei kehti, sest tänapäeva võimaluste juures pole paraku kaheksa tunnise tööpäevaga võimalik mitte midagi ära teha. Erika kurvastab, et kuna pole enam filmitsehhe, siis tänu sellele pole ka tänapäeva noortel enam tegelikult stuudios töötamise kogemust. Stuudio töö on stuudiotöö, väljas filmimine on väljas filmimine.
Tootmisjuhi töö juures peab Laansalu kõige kerulisemaks vastutust Laansalu leiab, et tootmisjuht peab olema alati valmis selleks, et ükskõik mis liige platsil, olenemata kui tubli ta ennem olnud on, võib alt vedada, enam jaolt seda ei juhtu, aga tootmisjuht peab selleks alati sisimas valmis olema. . Ükskõik, kes võib tulla platsile ja öelda, et oih ma ei leidnud seda või toda asja, mida tarvis oli. Tootmisjuht ei saa seda iial öelda. Tootmisjuht peab tagama selle, et see asi oleks platsil kohe siis kui seda vaja on. Seeläbi leiabki Laansalu, et asju mida ei saa, pole elus olemas. Kõike saab, vaid tahtmist peab olema. Kõige keerulisemaks peab ta aga olukordasid kui tuleb hästi kiirelt langetada suure riskiga otsus. Laansalu leiab, et sellistel hetkedel ei vastuta selle otsuse eest, mitte keegi teine filmigrupis kui tootmisjuht isiklikult.
Isikuomaduste poolest peab hea tootmisjuht peab olema ühtejagu nii traktorist kui ämmaemand, ütleb Laansalu. Samuti leiab ta, et emotsioonid ja meeldivused võiksid platsil jääda tahaplaanile ja kõige olulisem on olla ühe asja eest väljas.
Küsimusele, millise filmi tootmine on Erika Laansalu jaoks olnud kõige keerulisem möönab ta, et enamus filme, mis ta teinud on pigem keerulised olnud. Mõtles tema kunagi, et küll oleks hea ja lihtne teha filmi kahe näitlejaga rannas. Läks veidi aega mööda ja ta saigi sellist filmi toota – Keeduse “Georgica”. Peale seda sai ta aru, et ka kahe näitlejaga suveranna film võib osutuda uskumatult keeruliseks. Erika lisab, et kuigi enamus filme pole tegemise ajal lust ja lillepidu , siis peale võtteperioodi jäävad harilikult ikkagi meelde vaid ilusamad hetked.
Kõige soojema mälestuse on Erikale jätnud Olav Neulandi dokumentaalfilm “Oreli sisse minek”. Film rääkis orelimeistritest. Filmitegijad sõitsid nädalate kaupa ringi mööda Eestimaa kirikuid filmides oreleid ja orelimeistreid. Erika leiab, et selle kambaga mööda Eestit tiirutades möödus tal üks ilusaim suvi, millest on alles jäänud kõige kaunimad mälestused. Ja just nimelt vaid mälestused on need, mis Erikale jäänud on. Enamus neist inimestest on juba lahkunud. “Olemegi alles vaid mina ja Säde Enn,” mõtiskleb Erika.
Küsimusele, millest tekivad peamised probleemid loominguliste kavtatsuste teostamisel, vastab Laansalu, nii et peamised probleemid tekivad siis kui eeltöö on puudulik. Sellest, kui režissööril on eeltöö tegemata, saab platsil aru iga inimene. Sellist režissööri ei võeta tõsiselt. Neid režissööre, kes tulevad ja hakkavad platsi peal välja mõtlema, mida nad teha tahavad, on paraku Eestis palju, leiab Laansalu. Mängufilmi tegemine on tootmine. Loominguline osa jääb eeltootmisesse. Platsi peal toimub tootmine. Platsil peab teada, mida ja kuidas teha. Samuti peaks režissöör alati aru saama, kuidas ühte või teist asja on võimalik teha. Erika räägib rohkem kui ühest kogemusest, kus ta on režissöörilt pidanud küsima, et miks too ei tee multifilmi. Elu on elu ja ehkki on tänapäeval rohkem võimalusi, on ebareaalseid asju, mida ehk mõistlikum teha multifilmis.
Kõik teostamata jäänud kavatsused on Laansalu sõnul jäänud peamiselt toppama rahastuse tõttu. Kõige rohkem on Erikal aga kahju sellest, et Eestis ei tehta muinasjutu filme. Tänapäeva lastefilmid on veidi teistsugused . Kostüümidega muinajuttudest (nii nagu oli omal ajal näiteks “Nukitsamees” tunneb Erika ära suurt puudust. Üldisel arvab Erika, et Eesti filmi tulevik tulevik on pigem helge , lootust on. Kui tuleb raha juurde, siis tegijaid nagu on, leiab ta.
Tähtsamad filmid:

• 2017 mängufilm “Sangarid” – tootmisjuht
  
• 2015 mängufilm “1944” – tegevprodutsent
  
• 2007 mängufilm “Sügisball” – tegevprodutsent
  
• 2004 mängufilm “Täna öösel me ei maga” – tootmisjuht
  
• 2002 mängufilm “Nimed Marmortahlvil” – tootmisjuht
  
• 1998 mängufilm “Georgica” – tootmisjuht
  
• 1992 “ Daam autos” - direktor
  
• 1984 mängufilm “Reekviem” – administrator
  

Aili Maarja
2018