Vesi meis ja meie ümber (1)

Vesi meis ja meie ümber
Koostaja : Tiina Oja
Klass: 12 H
Kool: Jüri Gümnaasium
2010
1. Sissejuhatus
Vesi on meile eluliselt tähtis. Vesi on kõige levinum aine Maal kui Ka Universumis on vesi suhteliselt levinud, sest molekulaarsetest ainetest on vesi kolmandal kohal. Ta moodustab kolmveerandi meist ja katab ka kolmveerandi me koduplaneedi pinnast. Seega Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid . Organismid sisaldavad suurtes kogustes vett, mõned veeorganismid isegi kuni 99%. Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast.
2. Vee tähtsus inimestele
2.1 Lootevesi
Juba enne sündi oleme me ümbritstud veest. Lootevesi on vesi, mis ümbritseb meid kõige esimesena. Lootevesi on läbipaistev või kergelt kollakas , sisaldab loote irdunud epiteelirakke, loodeudemeid, vililasvõide e. lootevõide osiseid ning looterooja e. mekooniumi osiseid, loote uriini. Lootevesi uueneb pidevalt, teda toodab amnion ning ka imendub pidevalt amnioni ning osaliselt loote mao-sooletrakti kaudu. Looteveel on palju erinevaid ülesandeid. Ta loob tingimused loote vabaks arenguks ja liigutamiseks, hoiab ühtlase temperatuuriga keskkonda loote umber, kaitseb loodet põrutuste ja traumade eest, väldib nabaväädi pitsumist loote kehaosade ja emakaseina vahele, osaleb loote ainevahetuses. Ümber loote moodustavad veemolekulid justkui kaitsva strukturuuritud vee kihi. Jääb mulje, justkui vesi püüaks kaitsta sündivat elu, juhtides tulevase ema organismi kõiki ressursse.
2.2 Vesi meis
Neli ja pool ämbritäit - ligikaudu nii palju on vett täiskasvanud inimeses, kes kaalub 70 kg. Kuivainet leidub kehas ainult 25 kg. Protsentuaalselt on seda umbes sama palju kui näiteks süldis. Ent miks siis inimene ei liigu ringi võbiseva kallerdisena? Sellepärast, et oluline pole üksnes see, millest miski on tehtud, vaid ka see, kuidas see on tehtud. Kaks kolmandikku inimese kehas leiduvast veest paikneb rakkudes nagu väikestes anumates, üks viiendik jääb rakkude vahele, ülejäänu aga voolab vere- ja lümfisoontes ning ajuvatsakestes.
2.3 Elutähtis vedelik
Vesi on keskkond, milles toimub seedimine, toitainete transportimine, energiavahetus ja elusaine sünteesimine. Mida noorem inimene, seda rohkem on temas vett:
· 3kuises lootes 95%
· vastsündinus 80%
· täiskasvanud mehes 65-70%
· naises 40-60%.
Noore organismi kudedes on seepärast rohkem vett, et seal kulgeb ainevahetus intensiivsemalt. Kui eakas inimene muutub kuivetuks, jääb väiksemaks ja kortsulisemaks, siis põhjustab seda ka veesisalduse vähenemine kõhres, lihastes ja nahaaluskoes - tegelikult kogu kehas.
Kuid vesi ei ole kehas üksnes lihtne lahusti. Vesi võtab osa paljudest elu tagavatest biokeemilistest ja füsikokeemilistest reaktsioonidest. Ja vee molekulid on organismi ehituskivid, nagu kõik teisedki keemilised ühendid.
Vesi on asendamatu. Toiduta võib inimene elada 40-50 päeva, ilma veeta kümme korda vähem. Kõrbesse eksinud inimesed suudavad veeta elada ligikaudu kolm päeva, mõned on hukkunud kiireminigi. Mõõduka temperatuuriga õhus ja kehalise tegevuseta peab vastu peaaegu nädala.
2.4 Mille peale kulutab organism vett?
Kõige rohkem vett kulub uriini moodustamiseks. Erituva uriini koguse määrab kehast väljutatavate ainevahetusjääkide hulk.
Et neerude kaudu välja viia 35 g valkude laguprodukte, on vaja 500 ml vett.
Iga grammi keedusoola väljaviimiseks kulutatakse 50 ml vett. Seetõttu ajabki soolane toit janutama. Tavalistes tingimustes väljub neerude kaudu peaaegu pool organismist lahkuvast veest.
Naha kaudu eritub vesi higina, mille hulga määrab organismi soojusregulatsioon. Rasket kehalist tööd tehes võib kuuma ilmaga higistada 15 liitrit ööpäevas.
Soolestiku kaudu viiakse välja 100-200 g vett ööpäevas. Mida halvemini toitu omastatakse, seda rohkem kaotab inimene vett soolestiku kaudu, kõhulahtisuse korral 2-3 l päevas. Koolera ohtlikkuse üks põhjusi on organismi veetustumine.
Toatemperatuuril kaotab inimene iga hingamisliigutusega 0,0162-0,0210 g vett. Hingeldamisel kasvab väljahingatava veeauru hulk rohkem kui viis korda. Tavaliselt lahkub kopsude kaudu umbes kümnendik eritatavast veest.
Vett kaotab inimene ka pisaratega, vahel koguni üpris palju.
Kokku kaotame 2-3 l vett ööpäevas. See tuleb asendada. Jookidena tarvitame 1-2 l, umbes 1 liitri saame toiduga ja 0,3-0,4 l vett tekib kehas endas. Nii kujunebki organismis veetasakaal.
3. Sport
3.1 Ujumine
Ujumine on inimeste (ja muude loomade) vees kulgemise viis. See on nii ajaviide kui ka spordiala . Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides. Ujumisel on erinevad stiilid – Koeraujumine,külliliujumine, vabaujumine ,selliliujumine, rinnuliujumine ja liblikujumine . Võisteldakse neljas erinevas ujumisstiilis - vaba-,selili-, rinnuli -, ning liblikujumine. Vabaujumine tähendab tavaliselt krooli , sest see on kiireim ujumisstiil, kuigi ujuja võib ise valida, millist stiili ta kasutab. Lisaks neljale eraldi stiilile võisteldakse kompleksujumises, milles võistleja peab läbima (võrdsed) teepikkused kõigis neljas eelpoolnimetatud stiili. Sportlik ujumine sai alguse Inglismaalt. Juba 1837. aastal toimus Londonis esimene ujujate demonstratsioonesinemine. 1869. aastal moodustati esimene ujujate organisatsioon London Swimming Association , mis korraldas 1877. aastal esimesed rahvuslikud meistrivõistlused.
3.2 Kujundujumine
Kujundujumine ehk sünkroonujumine on ujumist, tantsu ja võimlemist ühendav veespordiala.Kujundujumist hakati võistlusspordina harrastama 1950. aastatel.Esimene ametlik jõuproov, USA meistrivõistlused, peeti 1955. aastal. Kui 1973. aastal peeti Belgradis ujumisalade esimesed maailmameistrivõistlused, oli kavas ka kujundujumine.Olümpiakavva jõudis kujundujumine sooloesinejate ja paaride esituses 1984. aastal Los Angeleses, 1996 oli kavas vaid kaheksa ujuja rühmaharjutus, alates Sydneyst lisandus sellele uuesti paaride võistlus.Aastatel 1973–1994 võitsid kõik tiitlivõistlused kõigis kolmes kategoorias vaid kas USA või Kanada kujundujujad. Järgnevatel aastatel on domineerinud venelannad, ühe kulla on saanud ka Prantsuse ja Jaapani kujundujujad.
3.3 Veepall
Veepall on võistkondlik pallimäng, mis toimub vees. Veepallivõistlus toimub basseinis, mis on tähistatud 30 m pikkuse ja 20 m laiuse tähistusega (naistel vastavalt 25×17 m). Vee sügavus ei tohi olla alla 1,8 m. Ühel pool võistleb korraga 7 mängijat, kellest üks on väravavaht.Mänguala kummalgi poolel olevad tähised tähistavad kaugust väravast (2, 4 ja 7 m). Värava kõrgus peab olema veepinnast 0,9 m ja postide vahe 3 m. Vettpidava palli ümbermööt on 68–71 cm ja kaal 400–500 g.Võistkonda võib kuuluda kuni 13 mängijat, kellest mängida saab korraga 7. Mängijad kannavad mänguajal erinevaid mütse: ühel võistkonnal on tumesinised ja teisel valged. Väravavahil on punane peakate .
3.4 Vettehüpped
Vettehüpped said veespordina alguse 17. sajandil Saksamaal ja Rootsis. Vettehüpped on füüsilisi ja tehnilisi oskusi nõudev ala. Vettehüppeid sooritatakse kas hüppetornist või hoolaualt. Sportlased peavad enne vette sukeldumist sooritama õhus võimalikult täiuslikult teatud elemente. Kohtunikud hindavad hüppe sooritamisel elemendi kergust ja meisterlikust. Vette tuleb sportlasel sukelduda võimalikult vaikselt ja kergelt. Iga hüppe järjestus ja üksikasjad pannakse sportlase poolt kirja ja esitatakse enne võistluste algust kohtunikele.Esmakordselt olid vettehüpped olümpiamängude kavas 1904 . aasta olümpiamängudel Saint Louisis. Naised hakkasid olümpial võistlema 1912. aasta OM-il Stockholmis.
Kasutatud kirjandus:
SL Õhtuleht
Wikipedia
Kodutohter
Koolielu
Toriseja Toredus