sigimisperioodil mitu kookonit. Klass: Kaanid. Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase
võimaldades sääskedel mugavalt lennata. Eelkõige tähendab saabuv vihm sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust ei jäta ükski sääseema kasutamata. (Massiliselt elab sääski taigas ja tundras) Kuidas sääskedest hoiduda? Sääski meelitab ligi ka higilõhn Vähenda magusasöömist sääsed näikse eelistavat inimesi, kes palju maiustavad. Söö küüslauku või küüslaugukapsleid, seda lõhna verdimevad tiivulised ei salli. Ära jäta oma aeda seisvat vett, milles saaksid areneda sääskede vastsed. Sääski ahvatlevad ligi igasugused lõhnaained. Proovi kasutada lõhnavabasid tooteid, kindlasti väldi aga tugevaid, magusaid lille- ja puuviljaaroome. Kui sääsk on juba jõudnud sinu kallist verd imeda, siis tekkinud kublat jahuta sügelemise leevendamiseks jääkuubikuga või tupsuta saialilletee, soodalahuse või teepuuõliga. KASUTATUD KIRJANDUS: http://et.wikipedia
Näiteks: toakärbes, lihakärbes ehk porilane, parm, põdrakärbes, äädikakärbes. Putukad inimeste elus: · Imevad verd, munevad toidule · Paljud on õite kõlastajad ja tolmlejad. · Osad toituvad seentest ja taimeosadest(viljad, lehed) · Lagundavad taimejäänuseid(termiidid) · Taimekahjurid(kartulimardikas, lehetäi) · Toiduks loomadele ja linduddele, roomajatele, ämblikutele. · Merilastelt saab mett. · Kannavad edasi haiguseid(lutikad ja parmud) Verdimevad putukad(kärvsed, lutikad, parmud, sääsed) kannavad imedes edasi mitmesuguseid haigusetekitajaid. Näiteks unitõbe ja malaariat. Mesilaspere aastaajad: Kevadel- lendavad välja nektarit koguma, mesilasema hakkab munema Suvel-sülemlemine(uue pere loomine) Sügisel- ettevalmistus talveks(sojendavad) Talvel- kogunevad tihedasse kobarasse, toituvad kogutud meest.
Second level Third level *väike, värvus seljalt punakaspruun, Fourth level Fifth level kõhupool hall *elab parkids, ka leidub teda pargitaolistes looduslikes puistutes, alleedel ning hoonete ümbruses *kütib ööseti lennates toitu *melistoiduks liblikad ja verdimevad kahetiivalised *elutsevad kolooniattena *Kuigi röövloomade näol nahkhiirtel looduses vaenlasi pole, on nad siiski kergesti haavatavad inimeste poolt. Neile mõjub halvasti häirimine ja igasugune inimtegevus, samuti kemikaalide kasutamine putukatõrjes. *võivad elada paarikümne aasta vanuseks Kodurott Click to edit Master text styles Second level *hea ronija ja seepärast meeldib Third level
pruugi kõigile jätkuda. Konkurents sama või eri liiki organismide vastasikku piirav kooselu vorm, mille tagajärjel piiratakse organismi arengut. Näiteks: noores kuusikus konkureerivad puud toidu ja valguse pärast Mis iseloomustab parasitismi, kisklust, herbivooriat ja omnivooriat? Parasitism - eri liiki organismide kooseluvorm, mis on ühele kasulik, kuid teisele kahjulik. Parasiit toitub ajutiselt või kogu elutsükli vältel kas peremeesorganismi peal või sees. NT: sooleussid, verdimevad putukad Kisklus - on röövlooma ja saaklooma vaheline suhe. NT: rebane ja jänes. Rebane on röövloom ja jänes tema saakloom. Herbivooria - on taimtoidulise looma- ja taimeliigi vaheline suhe. Osa taimetoidulisi loomi üksikutest kindlatest taimeliikidest, teised pole nii nõudlikud ja söövad paljusid erinevaid taimeliike, osad söövad ainult kindlat osa taimest (nt lehed). NT: lehetäi, metskits Omnivooria segatoidulisus. Loomad, kes toituvad nii taimedest kui ka loomadest.
parasiidid vahetavad oma elutsükli käigus peremehi. Lõplikuks ehk definitiivseks peremeheks (ld.k. definitivus lõplik) ja ka peaperemeheks nimetatakse organismi, kelles parasiit veedab suguküpse osa oma elutsüklist või kelles ta suguliselt paljuneb. Vaheperemees on organism, kelles parasiit veedab oma vastseea või kelles ta paljuneb sugutult. Reservuaarperemeheks nimetatakse organismi, kelles toimub pasitaarsete organismide kogunemine. (1) 4.1. Siirdajad Siirdajad on verdimevad lülijalgsed. Spetsiifilisteks siirdajateks on organismid, kelle sees parasiit läbib mõne arengujärgu. Mehaanilisteks siirdajateks on organismid, kes ainult levitavad parasiiti. Mõnel juhul võivad siirdajad olla ka parasiidi looduslikud resevuaarid.(1) 4.2. Parasiidi mõju peremehele Parasiit mõjub peremehele patogeenselt ehk kahjulikult. Patogeensus iseloomustab parasiidi võimet peremehe organismis esile kutsuda patoloogilisi muutusi või haigusi, mille mõju
harjasteta, iminappadega, kaks kitiinset lõuga. 31. Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma - verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv
tekstikoolid (ld. textus -- kude) -- koeasukad. Endoparasiidid, kes nugivad kudedes -- lihaskoes, kohevas sidekoes, kõõlustes, parenhüümelundites, ajukoes jm. Vt. ka endoparasiitide jaotus lokalisatsiooni alusel. temporaarsed parasiidid (ld. temporarius -- ajutine; parasiit) -- ajutised parasiidid. Kasutavad peremehi ainult väga lühiajaliselt nälja kustutamiseks. Ülejäänud aja elavad vabalt ja peremehest sõltumatult (näit. verdimevad tiivulised nugiputukad). Temporaarsete parasiitide peremehi nimetatakse ka toiteperemeesteks. Vt. ka parasiitide liigitelu. teraapia (kr. therapeia -- ravi) -- ravi. Abinõude kompleks kliiniliselt parasitoose põdevate loomade või haigestunud karja tervistamiseks. Loomi tuleb ravida viivitamatult pärast diagnoosi panekut ning aastaajast sõltumatult. Ravi ei planeerita ette, seda tuleb teha olude sunnil. Kliiniline parasitoos puhkeb ja ravi läheb vaja siis, kui profülaktika ja
- nakkusallikaks inimesele peetakse lõpp-peremeest, s.t. organismi, kelles toimub sugulise paljunemise faas, teised peremehed on vaheperemehed Nakatumisteed: - oraalselt: · fekaal-oraalselt ümarussid · vaheperemehe organismi kaudu paelussid - perkutaanselt: · kontaktnakkus Schisostoma, Amylostoma · vektoritega (verdimevate putukatega) Filaria - ülekandefaktoreid on väga palju: toiduained, vesi, pinnasega määrdunud käed, verdimevad putukad - ei levi ühelt inimeselt teisele (eranditeks Enterobius, Strongyloides, Hymenolepis) - ei paljune inimorganismis (eranditeks Echinococcus, Strongyloides) Arengustaadiumid: · vaheperemehe staadium (munad) keskkonnas · suguline staadium lõpp-peremehe e. pärisperemehe organismis - inimene võib olla nii lõpp- kui vaheperemees - sõltuvalt elutsüklist ning vahe- ja pärisperemeestest jagatakse helmindid: · geohelmindid (ümarussid) inimene-pinnas-inimene
5 3. HAIGE- TERVE KONTAKTIGA ÜLEKANTUD EPIDEEMIA Need on nakkushaigused mida tavaliselt kantakse üle kas otsese kontakti teel või kaudse kontakti e. piisknakkuse teel. Otsene kontakt on naha või limaskesta vahetu kokkupuude nakkusallikaga. Nakkuse edasiandmine otsese või kaudse kontakti teel on peaaegu võimalik kõikide nakkushaiguste puhul, välja arvatud need, mida annavad edasi verdimevad putukad. Sellisel juhul peab olema otsene kontakt haige putukaga. Piisknakkus seisneb selles, et köhimisel, aevastamisel ja isegi rääkimisel paisatakse mikroobid koos süljepiiskadega ümbritsevasse õhku. Aevastamisel ja köhimisel võivad süljepiisad ning neis sisalduvad mikroobid paiskuda kuni kahe meetri kaugusele. Need peened mikroobe sisaldavad piisakesed võivad õhus mitu tundi hõljuda ja õhuvooluga edasi kanduda.
- nakkusallikaks inimesele peetakse lõpp-peremeest, s.t. organismi, kelles toimub sugulise paljunemise faas, teised peremehed on vaheperemehed Nakatumisteed: - oraalselt: fekaal-oraalselt – ümarussid vaheperemehe organismi kaudu – paelussid - perkutaanselt: kontaktnakkus – Schisostoma, Amylostoma vektoritega (verdimevate putukatega) – Filaria - ülekandefaktoreid on väga palju: toiduained, vesi, pinnasega määrdunud käed, verdimevad putukad - ei levi ühelt inimeselt teisele (eranditeks Enterobius, Strongyloides, Hymenolepis) - ei paljune inimorganismis (eranditeks Echinococcus, Strongyloides) Arengustaadiumid: vaheperemehe staadium (munad) – keskkonnas suguline staadium – lõpp-peremehe e. pärisperemehe organismis - inimene võib olla nii lõpp- kui vaheperemees - sõltuvalt elutsüklist ning vahe- ja pärisperemeestest jagatakse helmindid: geohelmindid (ümarussid)
metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad. Tegutsevad ainult päeval. Kõige tuntum liik toakärbes. Elab ainult inimasulates. Porilased e. Lihakärblased. Vaglad (vastsed) on peata kuid lõugadega. Parmud. Verdimevad. Põdrakärbsed metsades imevad verd suurimetajatelt. 42. Rohutirtsu meeleelundid. Nägemine on halb. Kahe suure liitsilmaga näeb küll kuju, kuid need annavad ümbritsevast mosaiikse pildi (nagu läbi kokteilikõrte kimbu). Nende vahel asetsevate kolme väikese lihtsilmaga eseme kuju ei erista. Tähtsam on kuulmine, sest nad suhtlevad omavahel helisignaalide abil. Kuulmiselundid paiknevad tagakeha esimeses lülis. Siristavad tagasäärt vastu esitiiva serva hõõrudes.
metsasääsk, linnusääsk. Need on kõik pistesääsed. Surusääsed verd ei ime. Tuntud on nende parvlendlemine, mida rahvakeeles nim. surumiseks. Sääsed tegutsevad varjus või õhtuhämaruses ja öösel. Kihulased. Nende sülg on mürgine. Kärbsed jässakas keha , lühikesed tundlad. Tegutsevad ainult päeval. Kõige tuntum liik toakärbes. Elab ainult inimasulates. Porilased e. Lihakärblased. Vaglad (vastsed) on peata kuid lõugadega. Parmud. Verdimevad. Põdrakärbsed metsades imevad verd suurimetajatelt. 42. Rohutirtsu meeleelundid. Nägemine on halb. Kahe suure liitsilmaga näeb küll kuju, kuid need annavad ümbritsevast mosaiikse pildi (nagu läbi kokteilikõrte kimbu). Nende vahel asetsevate kolme väikese lihtsilmaga eseme kuju ei erista. Tähtsam on kuulmine, sest nad suhtlevad omavahel helisignaalide abil. Kuulmiselundid paiknevad tagakeha esimeses lülis. Siristavad tagasäärt vastu esitiiva serva hõõrudes.
Troopikas on termiidid põhilised taimejäänuste lagundajad. Putukad tolmendavad taimi. Enamikul õistaimedel ei areneks seemned, kui putukad taimi ei tolmendaks. Tähtsad tolmeldajad on mesilased, liblikad ja kärbsed. Paljud putukad on loomade parasiidid. Paljude loomade kehal elavad nt täid ja kirbud, toitudes nende verest. Mõnede kiletiivaliste vastsed arenevad teiste putukate vastsetes, kelle nad lõpuks hävitavad. Putukad on haigustekitajate edasikandjad. Nendeks on peamiselt verdimevad putukad: lutikad, parmud, kärbsed ja sääsed, kes verd imedes kannavad edasi mitmesuguseid haigustekitajaid. Putukad levitavad nt unitõbe ja malaariat. Toakärbes levitab soolehaiguste tekitajaid. Inimestele teevad kahju lisaks mitmesugustele parasiitidele ka mitmed muud putukad: nt rändrohutirsud hävitavad saaki, koiliblika vastsed riiet, paljud putukad ja nende vastsed toiduaineid, termiidid ehitisi. Putukatest on ka palju kasu.
rahulikult toituda, jooksevad kogu aeg ringi ja jäävad poolnäljaseks. Ninakiinide vaglad tekitavad nahka haavandeid ja uuriseid, mis samuti kurnavad loomi. Suur ja ebameeldiv osa on põhjapõtrade elus ka verdimevatel kahetiivalistel: sääskedel, kihulastel, parmudel jt. Suurel määral just nende pärast hülgavadki tundra põhjapõdrad metsatundra ja hõretaiga ning siirduvad Siberi kõige kaugemasse põhjaossa ja Arktika saartele, kus verdimevad putukad peaaegu puuduvad. Samuti ohustavad põhjapõtru mitmed haigused: epideemiad, eriti sõrataud ja siberi katk võivad hävitada terveid karju. Veel hiljaaegu, vähem kui sada aastat tagasi, oli inemese elu Euraasia ja Ameerika Kaug-Põhja-aladel võimalik peaaegu ainult tänu põhjapõtradele. Euraasia põhjarahvad jahtisid neid, et saada vajalikku liha, samuti karusnahka rõivaste valmistamiseks. Parimat karusnahka saadi alla aasta vanustelt vasikatelt.
kehaseinas. Peapiirkond nõrgalt eristunud. Kombitsaid ja palpe tavaliselt ei ole. Hermafrodiidid. Tuntakse ligi 2500 liiki. Magevee ja pinnasevormid, riimvee ja merevorme leidub vaid üksikuid. Harilik vihmauss, harilik mullauss, harilik valgeliimukas. KLASS KAANID e hirudiniidid: Keha ees- ja tagaosas iminapad. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Lihastik on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene nt Apteegikaan hobukaan, kalakaan KLASS KIDAVAGLAD: Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis HÕIMKOND ÜMARUSSID e nematoodid Lülistumata kehaga, ümara ristlõikega ussid. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne
Intrauteriinne ülekanne nakkuse vertikaalne ülekanne emalt lootele. 24. Infektsioonhaiguste ennetamise üldised abinõud Nakkuse karja toomise vältimine esmane ennetamine. Kliinilise haigestumise vältimine/vähendamine karjas teine ennetamine. Nakkuse karjast karja ülekandumise moodused: nakatunud, kuid väliste haigustunnusteta loomad; transpordivahendid, inventar, inimene; siirutajad e. verdimevad putukad, sööt, rotid, tuul 25. Infektsioonhaiguste tõrje 3 põhilist strateegiat Nakkusega kooseksisteerimine, selle ohjamine Nakkusest vabaks saamine: karja loomade likvideerimine ja asendamine uutega; nakatunud loomade järkjärguline asendamine nakkusvabade loomadega, mass-vaktsineerimine 26. Infektsioonhaiguste ennetamise ja tõrje riikliku strateegia komponendid 1.Loomataudide seire 2.Veterinaarsed registrid
Intrauteriinne ülekanne – nakkuse vertikaalne ülekanne emalt lootele. 25. Infektsioonhaiguste ennetamise üldised abinõud Nakkuse karja toomise vältimine – esmane ennetamine. Kliinilise haigestumise vältimine/vähendamine karjas – teine ennetamine. Nakkuse karjast karja ülekandumise moodused: nakatunud, kuid väliste haigustunnusteta loomad; transpordivahendid, inventar, inimene; siirutajad e. verdimevad putukad, sööt, rotid, tuul 26. Infektsioonhaiguste tõrje 3 põhilist strateegiat - Nakkusega kooseksisteerimine, selle ohjamine - Nakkusest vabaks saamine: karja loomade likvideerimine ja asendamine uutega; nakatunud loomade järkjärguline asendamine nakkusvabade loomadega, mass-vaktsineerimine 27. Infektsioonhaiguste ennetamise ja tõrje riikliku strateegia komponendid
küülikupopulatsiooni hävitamiseks. · Hiljem püüdis Dr. A. Delille Pariisi lähistel viirusega vähendada küülikute arvukust, kuid haigus levis kiiresti kogu Prantsusmaale ja teistesse Euroopa riikidesse. Viirus levib otsese ja kaudse kontaktiga. · Viirust levitavad haiged ja haiguse läbipõdenud loomad, kellel viirus lokaliseerub nahas, nahaalustes tursetes, veres, siseelundites, silma- ja ninanõres. · Viirust levitavad ka verdimevad putukad Patogenees Viirus tungib organismi naha, hingamis- ja seedetrakti limaskesta ja silmasidekesta kaudu. Lümfiga kantakse viirus nakatamise kohast lähimatesse lümfisõlmedesse, kus toimub viiruse teisene paljunemine. 3.- 4. päeval tungib viirus vereringesse ja tekib vireemia, mida iseloomustab palavik. · Verega kandub viirus limaskestadesse ja nahka, kus põhjustab sidekoerakkude vohamist ja diferentseerumise mitmetuumalisteks müksoomirakkudeks.
Paraopoodid puuduvad, harjased vahetult kehaseinas. Peapiirkond nõrgalt eristunud. Kombitsaid ja palpe tavaliselt ei ole. Hermafrodiidid. Tuntakse ligi 2500 liiki. Magevee ja pinnasevormid, riimvee ja merevorme leidub vaid üksikuid. Harilik vihmauss, harilik mullauss, harilik valgeliimukas. 8.3. Klass Kaanid ehk hirudiniidid (Hirudinea) Keha ees- ja tagaosas iminapad. Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Lihastik on hästi arenenud, keha väga paindlik. Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 8.4. Klass kidavaglad (Echiuroidea) Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis 9. Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon lülid on erineva ehituse n, ül, sageli pea, rindmik ja tagakeha. 2. lülilised jäsemed 3
II Rühm: Maismaalutikalised Gymnocerata Tundlad pikad, vabad. Siia kuulub enamik lutikalisi. Sugukond röövlutiklased Reduviidae. Kehakujult mitmesugused. Suhteliselt laia kehaga liigid on sageli kireva värvusega, saledamad on sääsetaolised, pikkade jalgade ja tundlatega, mõned üsna suured, röövtoidulised. Ohtu sattununa pistavad ka inimest. Tolmulutikas Reduvius personatus elab majades. Sugukond verelutiklased Cimicidae. Laia ja väga õhukese kehaga lühikeste tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. Eestis kaks liiki, voodilutikas Cimex lectularius , ka inimese parasiit ning pääsukeselutikas Oeciacus hirundinis . Sugukond rohulutiklased Miridae. Suurim lutiklaste sugukond. Rohulutiklased on enamasti saleda kehaga valdavalt taimedest toituvad, osaliselt ka röövtoidulised putukad. Sugukond kilplutiklased Pentatomidae. Arvukas, peamiselt troopilistel aladel esinev sugukond. Putukad on lühikese, laia ja õhukese kehaga
paised pea ja kaela piirkonnas, laugude, kõrvade ja mokkade turse ja “unised silmad”. Turseid esineb lisaks päraku ümber ja välistel suguelunditel. Mõne päeva möödudes tursed suurenevad, tumenevad ja põhjustavad näo, suu, silmade ja nina muundumist. Levik: Viirus levib otsese ja kaudse kontaktiga. Viirust levitavad haiged ja haiguse läbipõdenud loomad, kellel viirus lokaliseerub nahas, nahaalustes tursetes, veres, siseelundites, silma- ja ninanõres. Viirust levitavad ka verdimevad putukad, vähesel määral ka metslinnud ja -loomad. Haiguspuhangud tekivad sagedamini soojal aastaajal. Patogenees: Viirus tungib organismi naha, hingamis- ja seedetrakti limaskesta ja silmasidekesta kaudu. Lümfiga kantakse viirus nakatamise kohast lähimatesse lümfisõlmedesse, kus toimub viiruse teisene paljunemine. 3.- 4. päeval tungib viirus vereringesse ja tekib vireemia, mida iseloomustab palavik. Verega kandub viirus imaskestadesse ja nahka, kus põhjustab sidekoerakkude
imev elastne ülahuul), mida ümbritseb nahka mitte läbiv tupp. Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist. Sääse sülje kaudu levivad parasiidid uude peremehesse.Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses. 65 Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae ja Ceratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae). Sääseliste vastsed asustavad väga mitmesuguseid elupaiku nii vees kui maismaal, nende seas on nii rööv- kui taimtoidulisi vorme. Kärbselistega võrreldes on sääselised enamasti küllalt kehvad lendajad, nad on aeglasemad ja kohmakamad. 17. sajandil levisid kollapalavikku levitanud sääsed Aafrikast Uude Maailma orjalaevadega. Tänapäeval
Magu on paisunud, sooles sültjas mass. Mõnikord haiguse ägeda kulu korral võivad need palja silmaga nähtavad tunnused puududa. Haigusele iseloomulik vereloomkoe e hematopoeetilise koe (peaneer, põrn) nekroos on tuvastatav histoloogilise uuringuga. Diagnoos pannakse viroloogiliste uuringute alusel. Haigusetekitaja kandub edasi veega, nakatutakse lõpuste kaudu. Haigust siirutavad asümtomaatilised nakkusekandjad kalad, kalatoidulised linnud, verdimevad parasiidid. Nakkus levib desinfitseerimata kalakasvatusinventariga, kalamarjaga. Haigestumist soodustavad ületoitmine, ülemäärane asutustihedus, kalavedu, järsk temperatuurimuutus. Haiguse üleelanud kalad jäävad kogu eluks nakkusekandjateks. IHN ravi ei tunta. Ohustatud kalamajandis võib haiguse ägedat faasi vältida, kui tõsta 24 tunni jooksul pärast haigustunnuste ilmnemist temperatuur 5...7 päevaks üle 18°C
Infitseerib erütritoolirikkaid kudesid – rinda, emakat, plasmat, munandimanust. Levib üle maailma, eriti Ladina- Ameerikas, Aafrikas, Vahemere ümbruses, Lähis-Idas, Lääne-Aasias. Karjade vaktsineerimine vähendab esinemissagedust. Sesoonsuseta. Kõrgeim risk pastöriseerimata piimatoodete tarbimisel, otsesel kontaktil infitseeritud loomadega, laboritöötajatel. Francisella. Metsikud imetajad, koduloomad, kalad, linnud, verdimevad lülijalgsed on reservuaar, kõige tavalisemad jänkud ja kõva kestaga puugid. Inimesed on juhuslikud peremehed. Levik ülemaailmne. Infektsioosne doos on väike, kui nakatumine toimub lülijalgse abil, naha kaudu või inhalatsioonil, sissesöömisel kõrgem. Virulentsus. Brucella • Seerumresistentsus (fagotsüüdid ei saa hakkama) • Eksotoksiini ei tooda, endotoksiin on vähem virulentne kui teistel G- pulkadel.
annaabi.ee 
