Eestimaa ja Venemaa 19.saj algul (0)

Venemaa 19. saj esimesel poolel.
Aleksander I ­ Sai valitsejaks 1801. aastal. Uus keiser oli noor, haritud, kasvatatud . Aleksander mõistis hukka pärisorjuse ning püüdis seda kaotada. Kahjuks tal see ei õnnestunud, sest aadlid olid vastu.
Aleksandri reformid - Korraldati põhjalikult ümber riigivalitsemisesüsteem. See tõi kaasa ametnikkonna kasvu ja võimu kuritarvitamise. Olulised olid haridusreformid. Venemaa oli kirjaoskamatu . Haritud inimesi vajati üha rohkem riigiasutustes, kaubanduses, sõjaväes. Venemaa jagati viieks õpperingkonnaks, igaühe eesotsas ülikool. 1802. a taasavati Tartu ülikool. Kehtestati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool ja kihelkonnakool .
Tagurluse pealetung - Pärast Napoleoni sõjakäiku venemaale hakkas Aleksander I liberaalne poliitika taanduma. Ukrainas ja Novgorodis hakati rajama sõjaväegesi, kus väeteenistus ühendati põlluharimisega. Sõjaväeasukate elu muutus keerulisemaks kui pärisorjade oma. Alla käis haridus , vaimuelu . Aleksandri viimastel aastatel sai impeeriumi tegelikuks valitsejaks keisri lähim usaldusalune kindral A. Araktsejev. 1822. a koondas Araktsejev enda kätte kogu võimu. Kogu impeerium sai tunda Araktsejevi halastamatust, kättemaksu ja julmust.
Detsembrimäss- Aleksander I suri ootamatult 1825. aasta detsembri algul. Vastavalt troonipärimisseadustele pidi troon minema tema nooremale vennale Konstantinile, kuid tema oli paar aastat varem troonist loobunud . Valitsejaks pidi saama järgmine Aleksandri vend- Nikolai. Segaduste tõttu jäi venemaa u. Kaheks nädalaks riigipeata ning seda otsustasid ära kasutada salaühingud, mis koosnesid haritud aadlikest ja sõjaväelastest. Nad tahtsid vähendada tsaarivõimu ning kaotada pärisorjus. Nikolai I surus veriselt salaühingute väljaastumised maha.
Nikolai I- Erinevalt oma vanemast vennast ei loonud Nokolai reforme ja ümberkorraldusi. Tema peamine eesmärk oli säilitada olemasolev poliitiline kord.
Läänlased ja Slavofiilid- Läänlasteks nimetati Lääne-Euroopa arengutee pooldajaid ning slavofiilideks olemasoleva korra pooldajaid.
Talurahvaküsimus- Venemaa elanikkonnast ligi 80% olid talupojad, kellest enamuse moodustasid eratalupojad ehk pärisorised talupojad. Nad sõltusid täielikult mõisnikest ning tegid nende heaks teotööd ja tasusid makse ja andameid. Riigitalupoegade olukord oli veidi kergem, sest neil tuli täita ainult koormisi. Pärisorjust ei kaotatud ka Nikolai I ajal.
Impeeriumi äärealad ja vallutused - Venemaa tunnusjooneks on alati olnud territooriumi laiendamine. Aleksander I ajal said mitmes impeeriumi äärealad laiendust. Venemaaga liideti Poola ja Soome. Eestimaa 19. saj esimesel poolel
Balti erikorra püsimine- Balti kubermangude elanikkonna moodustasid eestlased ja lätlased. Linnades oli ülekaalus saksakeelne elanikkond. Baltimaade suurimad linnad olid kubermangukeskused Tallinn, Riia ja Jelgava. Balti kubermange valitses ühine kindralkuberner. Terves impeeriumis sai ametlikuks riigiusuks Vene õigusk.
Uuenduste vajalikkus-Aleksander I üheks eesmärgiks oli piirata talupoegade ja mõisnike suhteid. Keiser pooldas pärisorjuse kaotamist. Mõisnikud hakkasid aru saama, et neile tukeb kasuks kui talupoeg on oma töötulemustest huvitatud ja tahab paremini töötada. Seepärast tuli talupoegade olukorda kergendada ning nad pärisorjusest vabastada. See hakkas toimuma järk-järgult 19. sajandi esimesel poolel. Hakati kehtestama uusi talurahvaseadusi.
Talurahvareformid - 1802. aastal anti talupoegadele õigus omada vallasvara. Neid manitseti säästlikkusele. 1804. aastal Eestimaal ja Liivimaal pandi paika koormised ja piirati kodukariõigust. 1816 Eestimaal, 1817 Kuramaal ja 1819 Liivimaal kaotati pärisorjus. Talupojad said isikliku vabaduse. Maa jäi mõisnikule. Et mõisniku juures töödata pidi talupoeg maksma renti. Talupojal oli õigus kubermangu piires liikuda . 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal hakati teorendi asemel kasutama raharenti. Talupoegadele anti õigus osta talu endale päriseks.
Talu ja mõisa edukus olenes järjest rohkem talupoegade tahtest ja oskustest teha tööd.
Talurahva omavalitsus - Pärisorjuse kaotamisega ja talurahvaseadustega hakkas kujunema vallakogukond. Loodi vallakohtud, mis lahendasid talupoegade tülisid, jälgisid koormiste täitmisi ning määrasid karistusi. Vallakogukonna ülesandeks oli veel magasivilja varumine ja vaeste eest hoolitsemine. Talurahva omavalitsus sõltus mõisnikust, kes pidi kinnitama kogukonna üldkoosoleku otsused. Sõltuvusest vabaneti alles pärast 1866. a vallareformi.
Väljaränne- 1840. aastate algul tabas Eesti-ja Liivimaad viljaikaldus ja näljahäda. Hakkasid levima kuuldused, et Venemaal antakse kõigile soovijaile tasuta maad. Neid kuuldusi võeti kuulda ning paljud siirdusid Riiga , et lasta end ümberasujate nimekirja panna. 1845. a algas usuvahetusliikumine, mille käigus astusid 60 000 eesti talupoega vene õigeusku. Sellega lootsid nad maad saada, kuid kahjuks pidid nad pettuma. Sooviti uuesti usku vahetuda, kuid sellele oldi vastu.
Vaimuelu- Üheks tähtsamaks Baltimaade ja ka Euroopa vaimuelu keskuseks kujunes Tartu ülikool. Haritlaskond hakkas kiiresti kasvama. Kubermangulinnadesse asutati gümnaasiumid ja maakonnalinnadesse kreiskoolid. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool. 19. saj esimesel poolel, 1806. aastal hakas Tartus esimene Tartu-murdeline nädalalaht ilmuma. Selle nimi oli " Tarto maa rahwa Näddali-Leht".
Vabandan kui mõni kirjaviga on..