Vastutustunne (0)

Vastutustunne
Tere õpetajad ja kaasõpilased.
Lugesin üht blogi ja seal oli väga hea tsitaat : „ Armastada kohusetundest on silmakirjalik. Armastada, et mul on vastutustunne on samuti enese petmine.“
Kindlasti olete te kõik teadlikud selles, et on olemas selline tunne nagu vastutustunne. Vastutustundest räägitakse aruharva, sest sellel puudub otsene mõiste. Vastutustunne on peaaegu sama, mis kohusetunne . Kuid kuidas siiski defineerida sõna vastutustunne? Kuidas panna see sõnadesse nii, et me sellest aru saaks? Sellest me ju rääkima tulimegi.
Eesti keeles on ilus sõna “vastutustunne”.See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses.
Vastutustunne seisneb oma kohustuste heas kvaliteetses täitmises ja vastutuses oma tegude , tunnete ja sõnade eest. Vastutustunne üldmõistes ongi kellegi või millegi eest vastutamine ehk arusaam oma kohuse täitmisest. Seega tähendab vastutus moraalselt ja mõistuspärast kohusetunnet teiste eest, teiseks aruandmise kohustust teistele ning kolmandaks võimet kanda enda põhjustatud tegude tagajärgi.
Mõelge selle peale, mille eest teie vastutate? Milline vastutus on teil maailma ees? Teiste inimeste ees?
Inimesed vastutavad paljude asjade eest, kuid alustama peame siiski iseendast. Kui me ei suuda vastutada enda tegude eest, siis kuidas oskaks me vastutada teiste eest? Veel vastutame me oma lähedaste eest. Me ei saa omada vastutust ainult ise enda eest, kuna me oleme osa meid ümbritsevast maailmast. Meie vastutame ka järeltulevate põlvede eest. Meie tänased otsused, mis puudutavad meid ümbritsevat ja toimuvat, omavad vahel vääramatuid tagajärgi.
Mina arvan, et on võimatu mitte omada vastutustunnet. Iga inimese sees on seda kas siis vähesel või suurel määral. Kuid ilmselt ei oska kõik inimesed seda alati välja näidata. Võib olla on see ka mugavus- kui teha nägu, nagu me ei märka enda ümber toimuvat, siis ehk ei pea ka vastutama. Kõik sõltub meist endist . Ja kindlasti ka meie soovist vastutada. Vastustundetule on vastutusest raske rääkida, sest tundetul on tundlikest teemadest üldse raske aru saada. Eriti siis, kui oma õigus on teravalt teadvustunud. See on sama lootusetu nagu südametule südame puistamine. Kui enne oli juttu subjektiivsest vastutusest siis vastutus on ka objektiivselt olemas. Vastutustunne on minu arvates olemas sõltumata sellest, kas keegi seda märkab. Seepärast on vastutustundetus lihtsalt intellektuaalse, emotsionaalse ja moraalse pimeduse üks vorme. See, et me vastutust ei tunne, ei muuda tegelikkust . Meil pole võimalik põgeneda vastutuse eest, sest see kuulub inimeseks olemise juurde .
Vastutustunne käib meie eluga paratamatult käsikäes ja me põrkame sellega kokku igapäev. Meie elu koosnebki ühest suurest vastutamisest. Kas teie ei arva nii? Me puutume kokku iga päev millegi sellisega, mille eest me peame vastutama ja tundma kohustust. Alustades väikestest lastest lõpetades eakate inimestega. Inimene saab vastutada ja peab vastutama selle eest, kuidas ta oma elu elab ja kuidas ta ühiskonda on püüdnud kujundada.
Vastutustunne peaks olema kui hingamine – loomulik.