Vana-Rooma jurist (0)

Jurist - kokkuvõte raamatust „Vana- Rooma inimene“ (A. Giardiana ( koost .). AS BIT, 2004)
Õiguse (ius) tundmist peeti Vana-Roomas püsivust ning harjutamist nõudvaks intellektuaalseks valdkonnaks. Tänapäevalgi hinnatakse pea tuhandeaastast tööd, mida roomlased arhailisest Rooma vabariigist kuni 12 tahvli seaduste ning Justinianuse Corpus Iuris Civilis’eni tegid. Rooma juristid ei olnud ainult õpetlased ega targad, vaid sajandite vältel ise ka selle õiguse loojad , kusjuures nad said väga hästi aru, et tegemist on pidevalt muutuvate selgitustega. Õigusteaduse kuldajal (2 saj. lõpp eKr – 3. saj esimesed kümnendid pKr) olid nad lausa Rooma loojad, aidates kokku panna Gaiuse „Institutsioone“. Selle sama pika perioodi vältel saab vaadelda ka juristide sotsiaalse positsiooni ning mõjuvõimu muutumist. Selle järgi saab juristide tüüpe jagada neljaks. Esimene neist jääb 4. sajandisse eKr, ked võib kujutada kui arhailist preestrit. Seda iseloomustab õiguse seotus usu esiisade käitumismustrite kokkuvõtmisega. Õigust praktiseeris väike hulk preestreid ning kuigi on püütud selgitada, kuidas nad eristusid, tuli see kõige tõenäolisemalt sellest, et linna vanimad religioossed asutused juba toimisid erineva tööjaotuse alusel. Nende tööülesanded olid aga tähtsaimad: nad kontrollisid kuufaase ja kalendrit . Nende kõige tähtsam ülesanne oli olulisemate sündmuste kirjapanek näljahädadest päikesevarjutuseni. Samuti töötasid nad välja rahva kihid ning reguleerisid perekonnaliikmete vahelisi suhteid. 3. sajandil eKr. hakkas juristide tähtsus aga muutuma . Kuigi linna tegelik võim oli endiselt juristide käes, muutus nende töö aristokraatlikumaks. Seda n-ö tüüpi võib kutsuda vabariigiaegseks aristokraadiks. Õiguse tundmine sai iseloomulikuks just mõjuvõimsatest peredest pärit isikutele. Rooma riigi laienedes olid juristid paljude sõlmküsimuste lahendajaks, kuid sellele vaatamata ei loonud enam üldist õigust, vaid vastasid ainult esitatud küsimustele (responsa). Uusi tekkivaid küsimusi lahendati vanade kommetega kooskõlaliselt ning vastused ei olnud enam niivõrd seotud usuga. Responsum’i eluea määraski just analoogiate rakendamise võimalus. Sellegipoolest jäi õiguse valdamise oskus võimalikuks vaid priviligeeritud grupile. Neid ei saanud tegelikult kutsuda veel tänapäevases mõistes juristideks, kuid nad olid inimesed, kelle sõna lõi riigis õigust. Juristide tegevusvaldkond seostus aina enam poliitika, mitte usuga. Kuna teadmisi vahendati suusõnaliselt, oli keeruliste küsimuste lahendamine raske ning responsum’id ei kehtestanud tegelikult mitte mingeid üldiseid reegleid. Umbes sajandi pärast läks aristokraatlike „juristide“ võim üle uuele grupile, kes hindasid kirjasõna ning keda võis nüüd õigusega nimetada juristideks. Neid võib kutsuda princeps’i nõuandjaks ja „sõbraks“ Augustuse ja Anoninuste dünastia vahel. Neist hakkas tekkima täiesti autonoomne inimeste grupp, kelle väärtused ei pidanud ilmtingimata riigi omadega ühtima. Kuigi nad kuulusid endiselt kõrgemasse kihti, ei olnud enam tegemist võimul olevate inimestega. See tähendas ka, et juristide ning valitsejate arvamused ei pruukinud ühtida, nad ei moodustanud enam liite ning võisid sattuda lausa vastuoludesse. Vaidlused ei olnud ebatavalised ka juristide endi keskis, mistõttu tekkisid erinevad koolkonnad . 2. sajandi viimastel aastatel muutus juristi tähendus veelgi ja toimus viimane suur murrang. Võimu muutumisega muutus juristide autonoomsus täielikult, kusjuures kõige säravamad juristid töötasid ilmtingimata riigi heaks. Seda gruppi võib nimetada kõrgete valitsusametnike kujutiseks. See muutus tuli juristidelt endilt – tõenäoliselt täiesti teadlikult. Valides töötada võimu heaks määras jurist ise oma uue rolli uue riikliku vormi kujundamisel. Funktsioonilt tegid juristid siiski sama tööd, mida varemgi, kuid mõjusamalt, kuna olid riigi „legislatiivseks“ organiks.