Vana-kreeka mustendid (0)

Sfinksi mõistatus ( Oidipus )
Sfinks on olevus , kellel on naise pea, lõvi keha, kotka tiivad ja mao saba. Teebasse viis vaid üks tee ja linna ei olnud võimalik pääseda ilma sfinksist möödumata. Ja sellest elukast ei pääsenud mööda ilma tema mõistatusele vastamist. Kõik kes vastata püüdsid ja valesti vastasid, kisti sfinksi poolt ribadeks. Teeba kuningas pakkus välja suure autasu sellele, kes linna elukast vabastab. Kuningas küsis oraaklilt, et miks sfinks just Teeba linnas on. Sfinks oli seal selle pärast,et kuningas oli varem röövinud poisi , kes ennast hiljem just kuninga pärast ära tappis. Hera nägi seda pealt ja saatis sfinksi kuningale karistuseks. Kui kuningas oli teel koju tagasi, kohtas ta Oidipust, kes oli tulnud linna sfinksi välja kutsuma. Ta tappis kuninga, sest kuningas sõitis Oidipuse jalast kaarikuga üle. Oidipus jõudis sfinksini ning vastas ta küsimusele õigesti. Peale seda kaotas olevus oma jõu ja haihtus õhku. Oidipusele anti autasuks Teeba troon ja ta abiellus kuninganna Iokatasega, kes oli tegelikult tema kadunud ema ning teel oli ta tapnud oma isa.
Narkissos
Narkissos oli kõige ilusam noormees Vanas Kreekas- vähemalt tema enda arvates. Ta imetles ennast igal hommikul peegli ees. Pooled tüdrukud kogu maal olid temasse armunud. Aga mitte ainult inimesed ei olnud Narkissosest vaimustuses, vaid ka nümf Echo . Echolt oli röövinud kõnevõime Hera, kelle abikaasal Zeusil oli ta aidanud oma naist petta. Echo pidi kordama viimast sõna mida ta kuulis . Ta püüdis oma tunnetest Narkissosele rääkida, kuid pidi kordama iga sõna, mis mees ütles. Narkissos põlgas Echo ära. Nümf põgenes selle peale metsa ja veetis kogu oma ülejäänud elu seal. Tema ihu kadus ning luud muutusid kiviks. Lõpuks jäi temast järele ainult hääl. Aprodithe sai selle pärast Narkissose peale väga kurjaks ja pani talle peale sellise needuse et mees sai armuda ainult iseenda peegelpilti. Kõik arvasid, et Narkissos on hull, sest ta istus hommikust õhtuni järve kaldal ja vaatas enda peegelpilti. Ta ei söönud ega joonud. Mehe armuobjekt oli talle väga lähedal aga samas nii kaugel. Nad ei saanud kunagi kohtuda ega üksteist puudutada. Viimaks muutus valu väljakannatamatuks. Narkissos lõi endale pistodaga südamesse. Ta karjus . Poiss vees karjus. Ja kusagil kaugel karjus ka Echo. Narkissos suri ja Aphrodite muutis poisi lilleks, et inimestele juhtunut meelde tuletama. Tänase päevani võib näha nartsisse metsades tiikide kõrval kasvamas
Daidalos ja Ikaros – Daidalos oli parim meistrimees, kuid kui ta kuulis töölistelt rääkimas, et tõenäoliselt tõuseb parimaks Talos, Daidalose õpilane, vihastas ta. Ühel õhtul kutsus Daidalos Talose jalutama ja lükkas poisi kaljult alla. Athena. Seda juhtumit nägi aga juhuslik möödakäija ja Daidalos mõistis, et peab põgenema. Ta võttis kaasa enda poja Ikarose ja läksid ühele kaugele saarele . Seal võttis neid vastu Minos, kes palus neil ehitada suure labürindi. Pärast ehituse lõppu hakkas Daidalos igatsema kodumaad ning ta ehitas endale ja Ikarosele sulgedest ja vahast tiivad. Laevaga minek oleks olnud võimatu, sest Minos ei lubanud neid ära. Ühel varahommikul nad hakkasidki lendama ning Daidalos õpetas pojale, et ta liiga kõrgele ei lendaks, sest päike sulatab vaha ja et liiga madalale, sest vesi teeb tiivad märjaks ja raskeks. Pärast mõningast lendamist Daidalos ei pööranud enam suurt tähelepanu pojale ja poeg kasutas ära võimalust veidi kõrgemal lennata . Päike aga sulatas tiivad ja Ikaros uppus.
Trooja hobune – Troojalased arvasid, et nende õuele toodud hiiglaslik puust hobune oli jumalate märk nende võidust Trooja sõjas. Ennustaja nägi ette, et midagi on valesti ja see hobune kuulutab kurja, aga teda ei usutud. Järgmisel hommikul hüppasid hobusest välja kreeklased , kes tegid Trooja maatasa ning võitsid sõja.
Sisyphose töö – Sisyphos ehitas kindluse, kuid seal ei olnud allikat. Kuuldes, et Asopos ja Zeus tülli läinud on ja Asopos Zeusi taga otsib, läks Sisyphos Asopose juurde. Sisyphose oli kuskilt teada saanud, kus Zeus end peitnud on ning küsis selle teadmise avalikustamise eest Asoposele vastuteenet – veeallikat enda kindlusse. Selle Sisyphos ka sai ning Asopos sai teada ka selle, kus on Zeus. Zeus aga tappis Asopose ja saatis Surma Sisyphosele järgi. Sisyphose tegi kavalalt, ta sidus Surma köitega kinni, kui ta kindlusesse saabus. Pikka aega ei surnud mitte keegi kogu ilmas. Kõik said vanaks , loomad jooksid ringi, oda kaelas. Zeus saatis sõjajumal Arese Surma vabastama. Kui Surm vabaks sai, saatis ta koheselt Sisyphose allilma. Sisyphos aga sai naise abiga sealt tagasi inimeste hulka ja korraldas peo. Peekrist magusat veini mekkima hakates tuli Surm ja viis ta nüüd jäädavalt allilma. Sisyphost tabas õel karistus . Ta peab allilmas mäest üles veeretama tohutut marmorimürakat ja kui ta selle viimaks üle saanud, libiseb see tal käte vahelt ja veereb mööda nõlvakut alla tagasi. Sisyphos teeb üha uuesti asjata seda tööd ja tema piin uueneb pidevalt ega lõpe iialgi.
Achilleuse kand – Thetis kastis noore Achilleuse Styxi jõkke. Kõik, mida jõe püha vesi puudutas, muutus haavamatuks. Et aga ema hoidis Achilleust vette kastes kinni tema kandadest, jäid need kuivaks ning seetõttu kaitsetuks. Sellest ka väljend "Achilleuse kand" – ainus nõrk koht.
Heraklese 12 vägitegu – Herakles tappis hullusehoos (mille talle saatis Hera, kes vihkas teda sellepärast, et ta oli Hera abikaasa Zeusi abieluväline laps) oma naise ja kolm poega ning soovis selle eest endale väärilist karistust. Kõigepealt soovis Herakles end häbi pärast ära tappa, aga ta isa laitis selle plaani maha. Herakles läks isaga Ateenasse, kus Theseus püüdis talle selgitada, et ta oli ajutiselt vastutusvõimetu ja teda ei tule karistada. Heraklesele tundus see ebaõiglasena ja ta tahtis saada karistust. Delfi oraakel soovitas Heraklesel minna Eurystheusi juurde, et sooritada tema antud 10 kangelastegu ilma kõrvalise abita. Kõik need tegi Herakles ära :

Nemea lõvi tapmine

Lerna hüdra tapmine

Keryneia hirve kinni püüdmine

Erymanthose metssea kinni püüdmine

Augeiase tallide puhastamine

Stymphalose lindude tapmine

Kreeta sõnni kinni püüdmine

Diomedese hobuste ära toomine

Hippolyte vöö ära toomine

Geryoni kariloomade äratoomine

Hesperiidide õunte äratoomine

Kerberose äratoomine
Heraklesele lubati tasuks kõigi ülesannete täitmise eest surematus. Ta suri siiski enam-vähem inimese kombel, ent pärast surma võtsid jumalad ta igaveseks enda juurde Olümposele
Oidipuse lugu – Oidipus jäeti väga väikse lapsena maha, kuid ta leidis keegi lambakarjus , kes viis lapse Korintose kuningakotta. Oidipus kasvas üles ja elas Polybos ja Merope juures. Hiljem läks Oidipus oma algse kodukoha lähedal rännates tülli oma isa, kuningas Laiosega ning tappis ta teadmata, kes ta on. Pärast seda läks Oidipus Teebasse, mida hoidis hirmu all sfinks. Saanud oma mõistatusele õige vastuse, heitis sfinks ennast sügavikku. Koletise võitnud Oidipus sai Teeba kuningaks. Seejärel abiellus ta oma ema, kuninganna Iokastega, samuti teadmata, kes ta on. Kui Oidipuse mõistis, mis ta teinud oli, ei suutnud ta ema enam häbitunnet taluda ning sooritas enesetapu. Oidipus pidas kõike juhtunut enda süüks ning tahtmata näha edasisi kurjustegusid, pimestas mees end sõlenõelaga. Olles pimedaks jäänud, usaldas kuningas oma lapsed ning trooni Iokaste vennale Kreonile ning läks Teebast ära. Ülejäänud elu veetis Oidipus tundmatu karjusena.
Orpheus ja Eurydike / Orpehuse eksirännakud – Orpheus oli laulik , kelle laul lummas kõiki – inimesi, loodust, jumalaid, loomi. Orpheus võttis endale naiseks najaadi Eurydike, kes oli sama ilus, kui Orpheuse laul. Ühel päeval pidi Orpheus kodunt ära minema ja Eurydike jäi üksi. Näkil tekkis igatsus sõbrannade järele ja ta hakkas mööda heinamaad nende juurde jooksma . Äkitselt aga sai ta mao käest hammustada ja sai surma. Kui Orpheus sellest teada sai, hakkas ta väga kurbe laule laulma ning ihkas Eurydiket tagasi maa peale. Ta mõtles, et peaks minema allilma ja paluma sealsetel jumalatel Eurydike tagasi inimeste hulka lasta. Ja nii ta tegigi – kõik takistused, mis teel allilma tulid, suutis Orpheus vältida enda lauluga. Ka näiteks kolmepealine koletis andis armu ja surnute vedaja Charon ei visanud Orpheust paadist välja. Jõudnud jumalateni, laulis ta kurva laulu Eurydikest ning soovist teda tagasi saada. Jumalad nõustusid ja ütlesid, et Eurydike järgneb Orpheusele varjuna kuni nad maa peale tagasi jõuavad, tingimusel kui Orpheus tagasi ei vaata. Orpheus nõustus sellega, ning mees hakkas minema, vari tema kannul. Kuid kuna varjul samme pole kuulda, hakkas Orpheus kahtlema, et kas Eurydike ikka kannul on ning ta vaatas tagasi ja Eurydike kadus ta silmist. Orpheuse kurbus oli meeletu. Ta naases tagasi maa peale ning läks laulma kurba laulu ja ta ümber kogunes mets. Lõbusad, purjus, poolsõgedad ja ülemeelikud naised aga arvasid, et see oli liiga kurb laul ning loopisid Orpheuse kividega surnuks. Orpheuse surma leinas kogu ilm. Tema pea laulis viimase laulu Hebrose jões ning voolas Lesbose saareni. Tänu sellele on see saar kuulus oma laulikute poolest.
Pandora laegas – Pandorale (savist naine, kelle Hephaistos valmistas Zeusi palvel karistuseks inimkonnale) kinkisid kõik jumalad midagi: kauni välimuse, ilusad rõivad, meeldiva olemuse. Kuid talle anti kaasa ka laegas, kuhu paigutati midagi halba igalt jumalalt. Pandorale ei öeldud, mida laegas sisaldab, kuid öeldi, et seda ei tohi mitte kunagi avada. Zeus kinkis Pandora Epimetheusele ( Prometheuse vennale) ja mees võttis kingituse rõõmuga vastu, kuigi vend oli keelanud Zeusilt kingitusi vastu võtta. Kuid häda: Pandora oli tehtud uudishimulikuks. Ühel päeval paotas ta laekakaant ja lasi välja kõik halvad asjad sealt seest. Laegas sisaldas ka lootust: petlikku küll, kuid siiski lohutust vallandatud hädas ja viletsuses. Sealt pärineb ka mõiste Pandora laegas - tundmatu sisuga ja keelatud asi. Pandora tütrest Pyrhhast sai praeguse inimsoo esiema.
Sireenide laul - Sireenide laulu mõju olevat põhinenud sellel, et nad tõotasid tulevikku teada anda. Sellel muusikal on  võime panna unustama olevik , kanda ruumitusse ja ajatusse ebamäärasusse ning äratada vaigistamatut igatsust millegi tundmatu järele.
Sireenid olid tiibadega naised või naisepeaga linnud , kes elasid ühel saarel Itaalia ranna lähedal. Algul on nad kaks või kolm lauljat, hiljem lisanduvad teised sireenid, kes lauljaid flöötidel ja keelpillidel saadavad. Sireenid olid surelikele ohtlikud. Kui mõni laev nende saare lähedale sattus ja meeskond nende laulu kuulis, ei suutnud meremehed enam pardale jääda. Igatsuse sunnil ujusid nad kaldale ning jäid viljatul saarel haledasti nälga.
Hukatuslik tüliõun oli kuldõun, mille tülijumalanna Eris sokutas Peleuse ja Thetise pulmapeole, kuna teda polnud sinna kutsutud. Õunale oli peale kirjutatud: "Kõige ilusamale ". Seda tahtsid endale jumalannad Athena, Hera ja Aphrodite. Kellele õun saab, pidi otsustama Paris (Trooja kuninga poeg). Iga jumalanna lubas talle midagi: Hera head abielu ja formaalset positsiooni, Athena tarkust ja kõigi lahingute võite ning Aphrodite ilusaima naise armastust. Paris valis õuna omanikuks Aphrodite ja pälvis seega Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena armastuse. Sellest saab alguse Trooja sõda.
Prokrustese säng - Prokrustes oli mees, kes ehitas oma maja tee äärde ning võttis vastu mööduvaid külalisi, et neid kutsuda meeldivale einele ja õhtusele puhkusele Prokrustese erilises voodis. Prokrustes väitis, et see oli nõnda eriline voodi, et sinna voodisse mahub ükskõik kes. Voodi aga toimis nii, et kui külaline oli liiga pikk, lõikas Prokrustes jalad otsast. Ning kui liiga pikk, siis venitas teda. Seda kuuldes sundis Theseus Prokrustest oma voodisse ise minema ning kuna ta oli liiga pikk, siis tappis ta.