pikergune hoone, mille 2 rida sambaid jagas kolmeks kitsaks osaks (lööviks). Kirik oli orienteeritud ilmakaarte suhtes. Uks asus läänepoolses otsaseinas. Idapoolses otsas oli transept kiriku pikiteljega risti asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga ruum (apsiid). Kiriku põhiplaan meenutas risti. Kiriku keskmine lööv oli kõrgem ja laiem kui külglöövid. Kesklöövi sein, kus olid aknad nim valgmikuks. Välisilme oli kirikul lihtne : torni ei olnud, mõnikord kiriku kõrval kellatorn (kampaniil). Aatrium sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu. · Kolmelöövilised basiilikad : Santa Costanza (4 saj), Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina Roomas (5 saj) · Viielööviline basiilika : Peetri kirik Roomas(4-5 saj)- kiriku ees aatrium, ja selle keskel kaev. Edasi järgnesid eeskoda, 5-lööviline pikihoone, transept ja apsiid, mille
Bütsantsi kirikud olid tsentraalehitised, mille põriplaanid olid ringi või ruudu kujulised. Keiser Justinianus I ajal 6. Saj oli õitsenguajastu, seiis ehitati ka kuulsaim ehitis Hagia Sophia katedraal, mis erines teistest oma basiilika kujulise põhiplaani poolest, kuigi oli kaetud kuplite süsteemiga. Mahutab umbes 20 000 inimest. Kuplite süsteem rajati viklite toetavate ehitusvormide abil. Viklid kannavad keskset hiigelkuplit.Kupli alumine osa tambuur, on ehitatud kõrgemaks valgmikuks. Kuna peakupli viklid tekitavad neli hiiglaslikku kaart, mis suunavad kupli raskuse neljale võimsale piilarile peavad nendevahelised seinad kandma ainult iseennast ja neisse on seega võimalik teha arvukalt avausi. Kesklöövi külgseina alumise osa moodustab sammastele toetuv kaarestik. Külglöövid on kahekorruselised ja nende ülemine korrus avaneb läbikaaravade kesklöövi. Seda rõdutaolist ruumiosa nim. empooriks.Välisvaates domineerib samuti keskmine kuppel.
Lääne- ja idasuunaline. Uks asus läänepoolses otsaseinas. Pikihoone idapoolse otsa vastas võis olla transept kiriku pikiteljega risti asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külglöövid. Kesklöövi seina, mis kõrgus arkaadide kohal nim. valgmikuks, sest siin asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Välisilme oli lihtne, kirik oli enamasti ilma tornita. Mõnikord kellatorn e kampaniil, enamasti oli see aga hiljem ehitatud. Sageli on basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu e aatrum. Suuremates basiilikates võis kolme löövi asemel olla ka viis löövi. 3-löövilised: Santa Costanza, Santa Maria Maggiore, Santa Sabina Roomas.
lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum e apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik e arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes. Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn e kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi. Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas
Uks asus läänepoolses otsas ja idapoolses otsas võis asuda kiriku pikiteljega risti asetsev lööv (transept). Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum (apsiid). Nii meenutas põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik oli risti või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli kõrgem ja laiem kui külglöövid. Kesklöövi seina arkaadide kohal nimetatakse valgmikuks, sest seal asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn (kampaniil). Läänefassaadi ees asetses tihti sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu (aatrium). Suuremates basiilikates võis olla ka rohkem kui kolm löövi. Varakristlike kolmelööviliste basiilikate näiteiks on Santa Costanza ning Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina
- kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või
kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid.
Tallinna32.Keskkool Niguliste kirik Niguliste kirikul on ainult pikihoone ja see koosneb kolmest löövist. Löövid on üksteisest eraldatud piilarite ja kaartega. Kesklööv on põhjalöövist ja lõuna löövist kõrgem. Sellepärast ehitati ta ülaossa aknad, et rohkem valgust sisse pääseks kirikusse. Seda keskmise löövi akendega osa nimetatakse valgmikuks sest seal on valge. Kiriku lakke vaadates märkad et kirikul lagi ei ole mitte sile, vaid võlvitud. Selles seisneski ehitusmeistrite kunst ehitada raskest kivist kaari ja võlve, mis mõjuksid väliselt kergelt ja õhuliselt. Seda on raske küll uskuda, et iga võlv kannab kivide mitmesajatonnist raskust. Tänu ehitusmeistrite osavusele oli võimalik ehitada ka külglöövide ja kooriruumi seintesse suured aknad. Seest vaadates tunduvad need veel suuremanagi kui väljaspoolt.
elanike kombel kujusid · kristlikud sümbolid olid: tall, kala, rist · kui ristiusk tunnistati ametlikuks usuks hakati rajama kirikuid · eeskujuks võeti äri- ja kohtuhooned basiilika. Piklik hoone, mis paigutati alati läänest itta. Sissekäik läänepoolses osas, altar idapoolses. Kirik jagati kolmeks lööviks. Keskm lööv tunduvalt laiem ja kõrgem(üleval müürides aknad, nimetati valgmikuks) kui kaks äärmist(aknad välisseintes). Kirikutes oli veel üks lööv idapoolses osas, mis paiknes teiste suhtes risti. Lagi oli lame v puudus üldse. · tavaliselt oli kirik tornita, mõnel seisis eraldi kellatorn · kirikutes seinamaalid ja mosaiigid(sündmusi piiblist) · kunagi ei kujutata alasti keha · ehitati ka kodakirikuid(ühtse katusepinnaga) ja tsentraalehitisi
võimalikult aukartust äratavat tunnet. Arhitektuur - kirik Kirikuks sai piklik hoone suunaga läänest itta, sissekäiguga läänest. Sees jagas kaks rida kaartega ühendatud sambaid ruumi kolmeks osaks - lööviks. Tavaliselt oli kirik kolme-, mõnikord ka viie- või enamalööviline. Keskmine lööv oli alati laiem ja kõrgem kui külglöövid. Külglöövide ülaossa tehti aknad, et valgus sisse pääseks. Seda osa nim. valgmikuks ja selle olemasolu on basiilika tähtsaimaks tunnuseks. Aknad asusid ka külglöövide välisseintes. Arhitektuur - kirik Kirik oli oma põhiplaanilt T-tähe kujuline, kuna kiriku idapoolses otsas asus veel üks lööv, mis oli teiste löövide suhtes risti. Seda kirikuosa nim. põikihooneks, T-tähe pikemat kriipsu nim. aga pikihooneks. Altari paigutamiseks oli kiriku idapoolne sein ehitatud poolkaarekujuliseks ja seda kohta nim. apsiidiks
suhtes. Lääne-ida suunaline kirik, uks asus läänepoolses otsaseinas. Idapoolses otsas võis olla transept kiriku pikiteljega risti asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolrigikujulise põhiplaangia võlvitud ruum, nn. apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külglöövid. Kesklöövi seina, mis kõrgus arkaadide kohal, nimetatakse valgmikuks, sest siin asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Roomaaegsetes basiilikates oli uks tavaliselt pikiküljel. Ukse asetamisega läände muutus kiriku ruumimõju see suundus apsiidi ja selles paikneva altari poole. o Enamasti tornita o Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn kampaniil o Sageli näeme varakristlike basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkset õue aatriumi
Varakristlikud basiilikad olid paigutatud suunaga läänest itta, kus sissekäik asub kiriku läänepoolses osas ning altar idas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks, nn lööviks. Suuremates kirikutes võis lööve olla koguni viis. Keskmine neist oli kõrgeim ja tunduvalt laiem kui külgmised löövid, ning selle ülaossa jäeti müüride sisse aknad. Seda osa kutsuti valgmikuks ning selle olemasolu oli ongi kõige olulisemaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Sageli oli kiriku idapoolses otsas veel üks, teiste löövidega risti asetsev. Nii sarnanes kiriku põhiplaan T-tähega, ning selle tähe püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks e transeptiks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks nn apsiid. Lagi oli lame ja puidust või
· Kirik lääne-idasuunaline. Uks läänes, altar idas. · Pikihoone idapoolse osa vastas võis olla Transept - kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. (põikihoone) · Transeptist ida poole madal ja kitsas poolringikujulise põhiplaaniga ruum ehk Apsiid. · Põhiplaanilt ristikujuline · Sambaile toetuv talastik sirge või sambad ühendatud kaartega · Kesklöövi kaaristu (arkaadide) kohal nimetatakse Valgmikuks( aknad) · Välisilme lihte, torn puudus. Mõnikord kiriku kõrval eraldi kellatorn ehk Kampaniil · Näitede: Santa Constanza, Santa Maria Maggiore, Santa Sabina Roomas. Kujutav kunst · Seinamaalingud - mosaiigid · kasutati klaasi (heleroheline, kuld, helesinine, ooker) · Sümb. motiivid, piiblistseenid, pühakute elu · Tardunud poosid, range ja pühalik ilme · Keha kaeti võimalikult palju (keha=patusus). Seda põhjustas uue religiooni suhtumine
balustraad - balustritest (keskosas paisutatud profiiliga sammbakestest) moodustatud trepi- või rõdukäsipuu. baptisteerium – ristmiskirik barbar — 1) antiikajal mittekreeklane või mitteroomlane; 2) jäme, harimatu inimene. bareljeef - madal- ehk lamereljeef. basiilika — kolme- või enamalööviline piklik hoone, mille kesklööv on külglöövidest kõrgem ning iseseisva katusega. Kesklöövi ülaosas, külglöövide katustest kõrgemal, on aknad; seda osa nim. valgmikuks. Basiilikaid ehitati antiikajal turu- ja kohtuhooneteks, hiljem kirikuteks. büst — skulptuuriteos, mis kujutab inimese pead koos ülakehaga, kuid ilma käteta. Bütsants -Ida-Rooma keisririik dekoor - kaunistus. detail — üksikasi, pisiasi. dipteer - kahe sambareaga ümbritsetud vanakreeka tempel. dolmen — suurtest tahumata kiviplokkidest laotud kivi- või pronksiaegne hauakamber. dooria stiil — vanim ja rangeim vanakreeka ehitusstiilidest, arenes välja doorlaste hõimu juures 600. a
rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetataksepikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid
Pikihoone idapoolse otsa vastas võis olla transept - kiriku pikiteljege risti asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum, nn. apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad siis ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli kõrgem ja laiem, kui külglöövid. Kesklöövi seina, mis kõrgus arkaadide kohal, nimetatase valgmikuks, sest siin asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku välisilme lihtne -tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn e. kampaniil; enamasti ehitatud hiljem juurde. Sageli varakristlike basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu e. aatrium. Suuremates basiilikates võis kolme löövi asemel ola ka viis või enamgi löövi. Varakristlike kolmelöövilised basiilikad: Santa Costanza /4. sajand/, Santa Maria
lööviks. Kirik oli alati lääne-ida suunaline. Uks asus alati läänepoolses osas. Idaosas asetses transept - see oli kiriku pikiteljega risti asetsev ruum. Transeptist tahapoole asetses poolringikujuline võlvitud ruum e apsiid. Nõnda meenutas kiriku põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik võis olla sirge või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli laiem ja kõrgem kui külgmised. Kesklöövi seinas oli kaarestik e arkaad, kust langes valgus kirikusse. Seda nimetatakse valgmikuks. Valgmikud ongi basiilika põhiline tunnus. Aknad olid külglöövide välisseintes. Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval eraldi kellatorn e kampaniil. Tihti võib näha ka kirikute ees sammastega piiratud siseõue, mida kutsutakse aatriumiks. Suuremates kirikutes võib kolme löövi asemel olla ka viis löövi. Kolmelööviliste kirikute parimateks näideteks on Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina kirikud Roomas
puust, elevandiluust, väärismetallist Nt diptühhon peaingel miikaeli kujutisega Varakristlik kirik: · Basiilika stiilis · Pikergune hoone · Kaherealised sambad jaotasid 3 lööviks · Lääne-idasuunaline(uks läänes) · Transept kiriku pikiteljega risti olev lööv (ida otsas) · Apsiid poolkerakujuline võlvitud ruum · Keskmine lööv kõrgem kui äärmised · Kesmise löövi seina nimetati valgmikuks, sest seal olid aknad · Uks suundus altari ja apsiidi suunas, pikihoone Välisehitises: · Tornid kirikul enamasti puudusid · Olid vahel kellatornid (kampaniil) · Läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud õu aatrium Sisekujundused: · Laed lamedad, kassettidega või üldse puudusid · Sambad · Altar oli kõige rikkalikumalt kaunistatud, apsiidivõlvil oli tavaliselt kujutatud kristust istumas · Lae- ja seinamaalid ning mosaiigid Mosaiigid:
Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse,
Uhkeim foorum on Trajanuse foorum. Foorumile pääses ühest suure suure kaaravaga väravast. Väljakut ümbritsesid korrapäraste sammasridadega fassaadidega hoone. Keskel oli Trajanuse Ratsamonument. Väljaku tagaküljel asus raamatukoguna kasutatud suurhoone Basilica Ulpia. Basiilika on hästivalgustatud hoonetüüp, mida kasutati ühiskondlike hoonete valmistamisel. Ristkülikukujulise põhiplaaniga, kaks rida sambaid jagasid ruumi kolmeks lööviks. Akende rida katuses nimetatakse valgmikuks. Trajanuse foorumiga olis seotud tema jaoks püstitatud Trajanuse sammas (2. saj. Algus). See on ligi 30 m kõrge, koosneb alusest ja 19 silinderplokist, mis on kaetud ligi 200 m pikkuse reljeefribaga kaetud. Tipus oli kunagi Trajanuse pronksfiguur. Rooma skulptuurid olid enamjaolt realistlikud ja dokumentaalselt täpsed. Leidub ka idealiseeritud teoseid, näiteks keiser Augustust ülistavad reljeefid. Rahu altar (Ara Pacis) Osaliselt säilinud monumentaalne altar rahujumalanna Paxile
rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis
Varakristlik kirik oli pikergune hoome, mille 2 rida sambaid jagas kiriku 3'ks kitsaks osaks nn. Lööviks. Kirik on lääne-idasuunaline, uks asus läänepoolses otsas. Pikihoone idapoolse otsa vastas võis olla transept põiki asetsev lööv. Transeptist ida poole avanes poolringkujuline võlvitud ruum apsiid. Nii meenutas kiriku põhiplaan risti. Keskmine lööv oli laiem kui külglöövid. Kesklöövi seina nim valgmikuks, sest seal asusid aknad. Kiriku välisilme oli lihtne, tavaliselt ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn e kampaniil, enamasti ehitati see hiljem. Sageli on basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu aatrium. Suuremates basiilikates võis olla ka 5 löövi. Basiilika sisekujunduses andsid tooni sambad, mille vormid olid laenatud antiikarhitektuurist. Lage oli lame, vahel kassettlagi, mõnikord puidust. Pidulikuks muutsid
- kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või
hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta. Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks - apsiid. Lagi oli lame või puudus
hoonete, kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, alati oli paigutatud läänest itta. Sisseläik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle "tähe" püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline niss altari paigutamiseks (apsiid). Lagi oli lame või puudus üldse, nii et
annaabi.ee 
