Kreeka, Rooma ja varakristlik kunst (0)

Kreeka arhitektuur .
Kreeka arhitektuuris oli tähtsaimaks ülesandeks templite ehitamine. Tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ja meenutas Tirynsist pärit megaroni. Ehitusmaterjaliks oli esialgu enamasti puit ja savi, hiljem hakati kasutama kivi( marmor ). Kivide sidumiseks kasutati mörti.Tempel asetses alusel. Aluse ülemiselt astmelt kerkis sammastik, mis ümbritses igast küljest. Sammastik oli välisilme määrav osa. Sammas koosnes kolmest põhiosast: baasist, tüvesest ja kapiteelist. Kreeka arhitektuuris eristatakse kolme stiili. Dooria – vanim stiil, mida iseloomustasid madalad jässakad sambad, millel puudusid baas ja kapiteel . Sambad olid tagasihoidlikud, lihtsad ja ranged . Joonia – hilisem stiil, sammas oli peenem ja elegantsem, kogumulje oli kergem ja rikkalikum, sambal oli mitmeosaline baas ja väga iseloomulik kapiteel. Korintose stiil – erineb joonia stiilist samba kapiteeli poolest. Kapiteeli alaosa on karika või vaasikujuline, seda katavad lopsakad taimevormid, sambad olid eriti saledad ja kõrged.tähtsaim klassikaajastu ehitis oli Parthenoni tempel Akropolis. Arhailisest ja klassikalisest oli Zeusi kuju.
Kreeka skulptuur
Skulptuure valmistati enamasti marmorist ja pronksit. Skulptuuri ühe osa moodustavad ehitistega seotud reljeefid ja kujud, teise osa vabafiguurid ja portreebürstid. Arhailises ajajärgus loodi enamasti alasti meesfiguure ja riietatud naisfiguure. Laiaõlgsed noormehed seisid sirgelt valveseisakus, rusikas käed kõrval, vasak jalg veidi ette poole astumas. Klassikalisel ajajärgul kaob tardunud poos ja hakatakse kujutama keerukamaid liigutusi. Kujude elavuse saavutamisel oli otsustava tähtsusega kontraposti rakendamine. 4.saj eKr taandub pidulik enesekindel rahu skulptuurid muutuvad vormilt ja meeleolult mitmekesisemaks. Skulptuurid muutusid saledamaks, kergemaks ja graatsilisemaks. Pea pikkuse moodustas 1/7 kogupikkusest Polykleitose „ Odakandja “ ja 1/8 Lypsippose „Kaapijal“.
Rooma arhitektuur.
Roomlased õppisid ehitama kivist kaari ning lihtsaid võlve ja kupleid ehitiste katmiseks, ka hakkasid nad kasutama mörti kivide sidumiseks. Need oli väga suured edusammud ehitustehnikas. Nüüd sai luua mitmekesisema plaaniga ehitisi ning väga suuri siseruume. Näiteks Rooma Panteoni – kõikidele jumalatele pühendatud templi ümara siseruumi läbimõõt ulatus üle 40 meetri. Seda kattis hiigelsuur kuppel , mis on sajandite vältel olnud eeskujuks hilisematele ehitusmeistritele ja arhitektidele. Roomlased võtsid üle kreeka sambad. Nad eelistasid korintose stiili kui kõige toredamat. Rooma ehituses kaotasid aga sambad oma esialgse ülesande – kanda ülal mingit ehtise osa. Nad muutsid vaid kaunistuseks, sest kaared ja võlvid seisid niigi üleval. Väga palju kasutati poolsammast. See oleks nagu pool pikuti lõhestatud sambast, mis sileda küljega vastu ehitise seina on pandud. Kui selline poolitatud sammas pole mitte ümara, vaid nelinurkse läbilõikega, siis nimetatakse seda pilastriks. Võidukate väejuhtide auks püstitati võidu- ehk triumfikaari.
Rooma skulptuur.
Loodi kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala rooma skulptuuris: portreed ja ajaloolised reljeefid. Roomlased austasid esivanemaid, jõukate kodude pühapaikades säilitati esivanemate kujusid . Need pidid aga olema hästi täpsed ja loomutruud, et järglased teaksid, kuidas nende esivanemad välja nägid. Väga harva tuli portreedes ette ilustamist või idealiseerimist. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke ehk monumente , sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spiraalselt reljeefid stseenidega võitlusest daaklaste vastu. Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari. Omapärased teosed on kameed - reljeefid, mis uuristati eri värvi kihtidega kivist.
Varakristlik kujutav kunst .
Koos ristiusuga tekkinud nn. varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud. Eriti tuntud on Rooma katakombid . Käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed kaeti maalingutega. Sai alguse sümboolika. Mõnda tavalist antiikkunsti motiivi käsitleti kui tingmärki, mille tähendust teadsid ainult nende loojad. Jeesus Kristust kujutati kalana. Roomas hakkas levima pärgament. Sellest sai köita raamatuid. Pärgamendile sai maalida värvilisi pilte, mis selgitasid teksti. Nii sai alguse raamatumaal . Kunstis välditi skulptuure, kuna püüti vältida sarnasust paganlike religioonidega. Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
Kristlik arhitektuur.
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid.