Niguliste kirik (0)

Tallinna32.Keskkool
Niguliste kirik
Niguliste kirikul on ainult pikihoone ja see koosneb kolmest löövist. Löövid on üksteisest eraldatud piilarite ja kaartega. Kesklööv on põhjalöövist ja lõuna löövist kõrgem. Sellepärast ehitati ta ülaossa aknad, et rohkem valgust sisse pääseks kirikusse. Seda keskmise löövi akendega osa nimetatakse valgmikuks – sest seal on valge.
Kiriku lakke vaadates märkad et kirikul lagi ei ole mitte sile, vaid võlvitud. Selles seisneski ehitusmeistrite kunst – ehitada raskest kivist kaari ja võlve, mis mõjuksid väliselt kergelt ja õhuliselt. Seda on raske küll uskuda , et iga võlv kannab kivide mitmesajatonnist raskust. Tänu ehitusmeistrite osavusele oli võimalik ehitada ka külglöövide ja kooriruumi seintesse suured aknad. Seest vaadates tunduvad need veel suuremanagi kui väljaspoolt. Osadel akendest on tavalised , osadel värvilistest klaasitükkidest ruudud . Selliseid värvilisi piltaknaid nimetatakse vitraažideks.
Torni vastas paiknev kooriruum oli kiriku kõige tähtsam osa: siin seisis peaaltar , istusid vaimulikud ja paiknes koor, kes jumalateenistuse ajal laulis . Sellest ka nimetus kooriruum.
Peale peaaltari leidus Niguliste kirikus keskajal veel mitukümmend teist altarit, samuti arvukalt pühapilte ja pühkute kujusid. Tolleaja inimesed lootsid suuremale õnnele eluajal ja hingeõnnistusele pärast surma, kui nad olid teinud Jumalale meelepäraseid tegusid . Ka uute altarite, piltide ja kujude annetamist kirikule loeti selliste tegude hulka. Sellepärast tekkiski kirikusse aja jooksul terve hulk niisuguseid vaatamisväärsuis – üks uhkem ja ilusam kui teine. Aga kuigi Niguliste jäi reformatsiooni ajal tänu oma eestseisja nupukusele puutumata, ei ole kõik enam säilinud. Asi on nimelt nii, et Teises maailmasõjas süttis kirik pommirünnaku tagajärjel põlema. 1944 aastal, 9. märtsi öösel pommitasid Vene lennukid Tallinna. Surma said sajad inimesed, hävisid paljud majad ja ka Niguliste kiriku kunstivarasid, mida ei oldud jõutud ära peita. Pärast sõda Niguliste kirik taastati, aga 1982. aastal puhkes äsja restaureeritud kirikus tulekahju.
Õnneks jõuti Niguliste tähtsaimad kunstiteosed enne sõja puhkemist varjule viia. Tänu sellele on alles jäänud ka Niguliste kiriku endine peaaltar. Altarid jumalateenistuse pidamiseks. Enamik altareid koosneb altarilauast ja pealisehitusest – altarimaalist ja kujudest. Jumalateenistuse pidamiseks piisaks ka ainult altarilauast, millele võib asetada küünlad, karika pühitsetud veiniga või ka Piibli. Aga ilusam ja meeleolukam on muidugi rohkete piltide ja kujudega ehitatud altar .
Altarite pealisehitus meenutab sageli natuke kappi. Ainult et altari ,, uksi ´´ nimetatakse tiibadeks . Suurematel altaritel, nagu ka Niguliste peaaltaril, on isegi kahekordsed tiivad – sisemised tiivad ja välimised tiivad. Tavalistel päevadel olid altari tiivad suletud. Kirikulised nägid siis ainult neid pilte, mis olid ,, kapiukse ´´ peal. Niguliste peaaltari ühel ,, kapiuksel´´ seisid keskaja tähtsaimad naispühakud: Jumalaema oma poja Jeesuse Kristusega, Püha Katariina ja Püha Barbara . Igaüks tundis kohe Püha Katariina ära mõõga ja ratta ning Püha Barbara kolmeaknalise torni ja palmioksa järgi. Teine kapiuks kuulus altari ,, peremeestele´´ nimelt oli Niguliste peaaltar pühendatud kahele pühakule. Püha Nikolausele (ehk eestipäraselt Nigulale) ja Püha Viktorile. Nende kõrval seisab lohetapja Püha Georg (ehk Jüri), keda tallinnlased samuti väga armastasid. Altarikapi alumist kitsamat osa nimetatakse predellaks. Ka predellat ehivad erinevate pühakute kujutised
Maal surmatants on umbes 30. meetri pikkune , millest 7,5 meetsri on säilinud Tallinna niguliste kirikus. Kunstnik on sakslane bernt notke. Tema tuntuim maal ,,„Surmatants“´´ mis oli saksamaal Lübecki Maria kirikus, on praeguseks hävinenud. Selle maali eeskujul tegi ta Niguliste kiriusse sarnase maali. Maalis sain aru, et olgugi kes sa elus oled, ei ole tähtis kas paavst , aadlik , kuningas või tavaline inimene, surres läbime me kõik sama teekonna.
Maali peategelaseks on Surm, kõikevõitev ja halastamatu, kes ühteviisi takistamatult viib endaga kaasa nii selle ilma vägevad kui ka vaesed ja väetid. " Surmatantsu " idee saab kokku võtta ka väga lihtsate sõnadega. Surma ees on kõik võrdsed - ole sa paavst, pangahärra või vaene kerjus, surm tuleb kord kõigi jaoks. Ning surma ees ei oma tähtsust kas oled vaimulik, ilmalik au ega positsioon, ei raha ega rikkused (Lüübeki surmatantsu pildil püüab liigkasuvõtja surmale altkäe rahakukrut sokutada). Selle tõe meenutamine võib olla küll šokeeriv, kuid samas kainestav, välja toov igapäevarutiini hüpnoosist. Et lõpus ei selguks, et ollakse täiesti tühja elanud. Mina arvan, et „Surmatants“ on väga huvitav teos. See on eriti sünge ja see pani mind elu üle järele mõtlema. Keegi meist ei pääse surmast, selle eest ei ole kellelgi pääsu. Surm ei küsi vanust ega varalist seisu, samuti ei hooli see, kas sa oled väike või suur, ilus või kole , rumal või tark. Iga pilt ei peagi olema ilus, kuigi ilu on vaataja silmades, ega sümboliseerima midagi head ja õilsat, kuigi pilt on sünge ja kõhedusttekitav, on ta siiski väga huvitav ja väärtuslik. Eesti rahvale on see suur au ja rõõm, et selline suursugune ning oluline maal on just väikses Eestis, mitte mõnes suurema kultuuripärandiga riigis.