Referaat Varakristlikust kunstist (0)

Kristlus tekkis Ees-Aasias I sajandil, Rooma riigi laostumise ajajärgul. Ta hakkas levima peale Kristuse surma. Lisaks suulisele usukuulutamisele sai tähtsaks kristlik kirjasõna. Kristlus oli võrreldes vanade uskudega teistsugune – ta nõudis usu ja igapäevaelu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust, Jeesuse kannatuserohket elu eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Kristluse läbi usuti üleüldisesse õiglusesse ja armastusesse, protest oli liigse luksuse vastu. Roomlaste eetikaga oli vastuolus alandlikkuse nõude ja käsuga armastada vaenlast nii nagu oma ligemest.
Uut usku levitasid Rooma linnas Jeesuse vanim õpilane Peetrus ja tema sõber Paulus . Pärismue järgi peavadki katoliiklased esimeseks Rooma piiskopiks Peetrust, kes suri märtrisurma umbes aastatel 64-67 ning kes on maetud sinna, kus tänapäeval kõrgub Vatikanis suurim kristlik pühamu Peetri kirik .
Et ristiusk oli algul keelatud, ei olnud usklikel võimalik ehitada hooneid jumalateenistuste läbiviimiseks ning neid tuli korraldada maa- alustes matmispaikades või siis katakombides. Eriti on tuntud Rooma katakombid. Matmispaikade käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed olid kaetud maalingutega sh ka freskodega, mis kujutasid erinevaid sümboolseid kujutisi, näiteks lambatalle õlal kandvat Head Karjust - Jeesus Kristust - sümboliseerib turvalisust, kala - ristimise element, paabulind - surematuse ja igaviku sümbol ning tuvi - hingerahu sümbol.
Kui ristiusk Roomas 313. aastal keiser Constantinuse poolt riigiusuks kuulutati, said usklikud mõelda ka jumalateenistuste tarvis minevate hoonete - kirikute konstrueerimisele. Eeskujuks võeti rooma ehituses levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad (piklikud sammastega löövideks jaotuvad hooned). Samuti oli ka teine kirikutüüp - keskkuppelkirik (tambuur ning kõik ülejäänud välispind on skulpturaalselt kujundatud). Varakristlikud basiilikad olid paigutatud suunaga läänest itta , kus sissekäik asub kiriku läänepoolses osas ning altar idas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks, nn lööviks. Suuremates kirikutes võis lööve olla koguni viis. Keskmine neist oli kõrgeim ja tunduvalt laiem kui külgmised löövid, ning selle ülaossa jäeti müüride sisse aknad. Seda osa kutsuti valgmikuks ning selle olemasolu oli ongi kõige olulisemaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Sageli oli kiriku idapoolses otsas veel üks, teiste löövidega risti asetsev. Nii sarnanes kiriku põhiplaan T-tähega, ning selle tähe püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks e transeptiks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks nn apsiid . Lagi oli lame ja puidust või puudus üldse, nii et kirikust võis näha katusesarikaid. Lihtsa kirku sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid. Maalingud meenutasid Rooma seinamaale, kuid temaatika oli muutunud. Kõrvale olid jäänud erootilised motiivid ja paganlikuga seostuv. Neil päevil sai alguse keeruline kristlik sümboolika. Mosaiikide valmistamiseks kasutati väikseid siledaid värvilisi marmoritükikesi või erksaid klaaskuubikuid. Nendest moodustunud konarlik seinapind oli valgustpeegeldava ja sädeleva ebamaise värvielamuse looja. Valitsevateks värvideks olid heleroheline, kuldne , külm sinine ja lillakas ooker . Motiivideks stseenid piiblist. Inimesed on nendel rikkalikult rõivastatud, mis kajastab suhtumist nn patuse keha kujutamisse. Endine kauni keha kultus oli kadunud. Skulptuurid ei leidnud varakristluse päevil üldse viljelemist, sest püüti vältida paganlusele omast kujude kummardamist. Rohkem eelistati reljeefkunsti, millega kaunistati nt sarkofaage.
Kiriku välisilme oli sel ammusel ajal väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kirku kõrval eraldi kellatorn nn kapmaniil. Sageli näeb varakristlike basiilikate läänefassaadi ees sammaskäikudega piiretud nelinurkset õue - aatriumi.
Seega tähtsaim varakristliku kunsti saavutus ongi basiilika kasutuselevõtt. Seda hoonetüüpi rakendatakse juba kaks aastatuhandet, peamiselt sakraal -, e kirikuehitiste puhul. Varakristlike kolmelööviliste basiilikate näiteks on Santa Maria Maggoire ja Santa Sabina Roomas, mida on hilisemate ümberehitamiste käigus muudetud. Esimene Peetri kirik oli viielööviline.
Ajastu, mis algas peale Lääne-Rooma keisririigi kokkuvarisemist, kannab nime keskaeg . See ajastu kestis rohkem kui 1000 aastat. Varane keskaeg oli kultuurivaene ajastu. Laastatud ja varemeis Lääne Euroopas tekkisid ja kadusid barbarite riigid. Need riigid polnud enam Rooma poliitilise ja kultuurilise mõju all. Antiikkultuuri saavutusi hinnata ei osatud, mistõttu suurem osa kunstiteostest hävis. Kõige arenenum kunstiala oli tarbekunst . Barbarid kaunistasid hulgaliselt oma tarbeesemeid, eelistades kaunistusena kasutada lõpmatult väänlevast paelast koosnevat põhiornamenti.
Alles Frangi riigi kuningas Karl Suur hakkas teadlikult kultuurile tähelepanu pöörama. Tema loss Saksamaal Aachenis muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus oli ka kirjutustuba. Kuigi ta ise õppis lugema alles kõrges eas, tahtis ta oma suurust väljendada ka kunstis.
Kirjakunstki arenes sel ajal. Endistest põhiliselt suurtähtede kirjastiilidest (nt Rooma kapitaalkiri) oli vahepeal välja kasvanud muid stiile, kus tähed muutusid väiksemaks ja omavahel seotumaks. Sellised kirjastiilid olid vajalikud igapäevasteks asjaajamisteks ja kiiremaks kirjutamiseks – nt kursiiv. Kursiiv jaguneb vanemaks ja nooremaks. Vanemat kasutati I-IV sajandini. Uuteks ladina kirja liikideks saavad neli suuremat rühma: iiri-anglosaksi (iiri ja inglise), merovingi (prantsuse), lääne- gooti ( hispaania ) ja vana-itaalia.
Kloostrites tegelesid mungad usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati ümber pärgamendile - eriliselt töödeldud loomanahkadele. Peamiselt valmistati pärgamenti lamba-, vasika-või kitsenahast. Enamasti kasutati valget nahka, vahel aga ka värvilist ja eriti hinnalisteks töödeks purpurset pärgamenti, millele kirjutati kuld -või hõbekirja. Alates V sajandist tekkis meie tänapäeva raamatule sarnane vorm, mida nimetati koodeksiks. Sõna codeks tähendab puutüve ka puutahvlit. Kirjutusvedelikuna kasutati tahmast või punakriidist ja liimiveest tehtud tinti, mida valmistas iga kirjutaja e skriptor ise. Kloostritesse hakkasid sel ajal tekkima spetsiaalsed kirjutamistoad e skriptooriumid. Taoliste tubade olemasolu soodustas erinevate kirjakoolkondade tekkimist, mis kirja edasisele arengule suurt mõju avaldas. Peale kirjastiilide arenes edasi ka kirjatähtede kaunistamisviis. Raamatutesse ilmus aina enam miniatuure ja initsiaale. Käsitsi maalitud pilte kutsutakse neis kasutatud punase värvimulla menniku järgi miniatuurideks. Iirimaa oli aga kaunistatud initsiaalide e ehistähtede sünnimaaks. Initium tähendab ladina keeles algust. Nii tähistatakse tekstide või teksti osade suuri eriliselt kaunistatud algustähti. Need olid fantaasiaküllaste vormidega, ornamentideks nii inimesed, loomad, kui taimed. Sellest tekkis omaette huvitav ja levinud kunstiala. Sel ajal võetakse uuendusena kasutusele peensulg. Praeguseni peetakse Iirimaa kloostrites kujundatud raamatuid väga ilusateks. Ka raamatute kaaned olid kaunistatud, kasutati luunikerdusi, kahrutatud metallfiguure ja vääriskive.
Karl Suure ajastul, st Karolingide ajastul, püstitatud ehitised on enamasti hävinenud. Säilinud on Karli lossikabel Aachenis. See koosneb kaheksatahulisest keskosast, mida ümbritseb veidi madalam ümbriskäik. Kabeli sees võib näha ümarkaarseid arkaade. Säilinud varemete põhjal võib järeldada, et Karolingide ajastu pühakojad sarnanesid varakristlike basiilikatega. Ja kui võib vaid kurvastada vähesäilinud ehitusliku matrjali üle, võib siiski rõõmu tunda, et kirjastiil nimega karolingide minuskel meie ajani teada on. Selle kirjaviisi tingis vajadus üldkehtiva ja ühtlase kirjastiili järgi. See stiil levis kiirelt frankide riigis ja ka väljaspool. Uue minuskli lõplikuks viimistlemiseks kutsus Karl I 789.a kokku parimad sise- ja välismaised teadlased õppejõududeks oma Toursis asuvasse St Martini kloostri kirjakooli ja Aacheni kuninglikku õuekooli. Tolle aja ilusaimad tooted ongi pärit St Martini kirjutustubadest väga mitmesugustes variantides esinevate minusklite näol.
4