Vaimulikud keskajal (1)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Vaimulikud keskajal
Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid – vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst , piiskopid, kardinalid , diakonid, preestrid ja mungad / nunnad .
Vaimulik seisus ja katoliku kirik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus , nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks, see kehtis esialgu ainult kõrgvaimulike ja munkade suhtes, aga XI sajandist laienes aga ka kihelkonnapreestritele ja teistele alamvaimulikele. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste sisuste esindajate hulgast. Feodaalide poegadest tulid enamuses kõrgvaimulikud, talurahva lapsed pidid leppima alamvaimulike kohtadega ning hoopis väiksemate sissetulekutega.
Vaimulike peamine ülesanne oli kiriklike kombetalituste sooritamine ning ladinakeelsete jumalateenistuste läbiviimine õigel päeval ja kellaajal. Vaimulke tegevust ümbritses keskaegse inimese elu hällist hauani, ristimisest kuni viimse patu andeksandmiseni ja matuseni. Erilise hoolega suhtusid vaimulikud uue perekonna loomisega seotud rituaalidesse. Vaimulikud otsustasid, kas kirikliku õiguse alusel võib laulatada antud inimesi või mitte, nemad võtsid noorpaari vastu kirikutrepil ja viisid altari ees läbi paaripanemise protseduuri. Lahutust kaoliku kirik ei tunnistanud või õigemini – tunnistas üksnes erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda.
Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12-aastane. Vaimulike õnnistusel kihluti aga veelgi varasemas eas, mistõttu abielu sõlmimine ei olenenud mitte niivõrd noorpaari kui nende vanemata tahtest ja sümpaatiatest. Armutunded jäid tagaplaanile ja see oli kirikule meelepärane, sest õige kristlane pidi armastama eelkõige oma jumalat, mitte aga vastassugupoolt. Kirik toonitas, et mees on naise pea, naine peab kõigest alluma mehele, kellel on õigus oma kaasale mõõdukal määral ihupuhtustki jagada, nii nagu seda teeb õpetaja laiskade või üleannetute koolipoistega.
Vaimulike vagadust rõhutati nende välimuse ning riietusega. Vaimulikku seisusesse vastuvõetud isikul pügati pealagi paljaks – taolist soengut nimetati tonsuuriks. Igapäevases elus kandsid vaimulikud lihtsa tegumoega maaniulatuvat tumedat riietust. Jumalateenistuse ajaks pandi aga selga parimatest riidesortidest õmmeldud valged pidurõivad. Ilmselt Bütsantsi kiriku eeskujul hakkasid kõrgvaimulikud kandma kalleid ja värviküllasid ametirõivaid, mis viitasid nende kohale kirikuhierarhias. Piiskoppide tunnuseks said uhkete kaunistustega kõrge peakate – mitra – ning spiraalitaolise otsaga pikk karjasekepp .
Paavsti tähtsust rõhutati uhke riietuse, erilise paavstikrooni ehk tiaara ning üksikasjadeni välja töötatud õukondliku tseremooniaga. Jutulesoovija pidi pidulikult vastuvõtul paavsti ees kolm korda sügavalt kummardama ja seejärel suudlema paavsti labajalga.
Osade allikate kohaselt elasid vaimuliku seisuse liikmed sageli õige ilmalikku elu, ütlemata ära sõjaretkedest, jahilkäikudest, pidusöökidest ja purjutamistest. Juhtus sedagi , et issand kinkis nende majapidajannadele priske poeg- või tütarlapse. Kurdeti, et vaimulike sõnad ja teod ei ühti. Samal ajal kui vaimulikud õpetasid, et enne läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas pääseb taevariiki, ahnitsesid nad ise kokku maist vara. Kui usklikud mõistsid hukka vaimulike varaahnust ja nõudsid tagasipöördumist varakristliku võrdsuse juurde, teatas paavst, et igasugused varanduse jagamise nõuded on vastuolus piibliga, kuna ka Kristusel ja tema jüngritel olevat olnud isiklik omand. Jumal ise lõi vaesed ja rikkad. Rikkad selleks, et nad näitaksid oma helduse ja kristlikku halastust aidates vaeseid, vaesed aga, et nad paluksid jumalat oma heategijate hindeõnnistuse eest. Äärmist vaesust ja sellega kaasnenud kerjamist peeti loomulikuks. Kirikupühade kui ka muude pidustuste käigus toimus teinekord demonstratiivne hoolitsemine kerjuste eest – kõrgest soost isikud jagasid väljavalitud santidele almuseid, kostitasid neid söögi ja joogiga ning erilise vagaduse märgina pesid neil isegi jalgu . Sellise armu osaliseks said vähesed, kerjuste põhihulk võis vaadata seda kõike vaid eemalt.

.DOCX Laadi alla originaalfail 2 lk · .docx · 47 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-03-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

47 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Jannnnu Õppematerjali autor

Vaimulike elust/olust keskajal

vaimulikud keskaeg tsölibaad tiaara paavst

Sarnased õppematerjalid

odt

Vaimulike elu keskajal

Vaimulike elu keskajal Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst piiskopid ,kardinalid, diakonid,preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja ,katoliku kirkik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks,

Ajalugu

doc

Keskaja inimese igapäevaelu

Majas oli sees vaid üks suur muldpõrandaga ruum, mille keskel oli ahi. Mööblit oli tol ajal vähe. Toit oli väga kesine ja lihtne. Tähtisaimaks toiduaineks oli rukkileib. Kasvatati ka mõningaid köögivilju, nagu näiteks herneid, ubasid ja naereid. Kartulit veel ei kasvatatud. Joodi kalja ja õlut. Talupoegade riietus oli samuti väga lihtne. See koosnes vaid linastest pükstest ja särgist ning villasest kuuest. Talupoja igapäevaelu koosnes peamiselt tööst. Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käedjalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei

Ajalugu