Vaimulike elu keskajal (0)

Vaimulike elu keskajal
Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses
ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel.
Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst piiskopid , kardinalid , diakonid, preestrid ja
mungad/ nunnad .
Vaimulik seisus ja ,katoliku kirkik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne
õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus , nii ei tohtinud vaimulikku
seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks,
see kehtis esialgu ainult kõrgvaimulike ja munkade suhtes, aga XI sajandist laienes aga ka
kihelkonnapreestritele ja teistele alamvaimulikele. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu
tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste sisuste esindajate hulgast. Feodaalide
poegadest tulid enamuses kõrgvaimulikud, talurahva lapsed pidid leppima alamvaimulike
kohtadega ning hoopis väiksemate sissetulekutega.
Vaimulike peamine ülesanne oli kiriklike kombetalituste sooritamine ning ladinakeelsete
jumalateenistuste läbiviimine õigel päeval ja kellaajal. Vaimulke tegevust ümbritses
keskaegse inimese elu hällist hauani, ristimisest kuni viimse patu andeksandmiseni ja
matuseni. Erilise hoolega suhtusid vaimulikud uue perekonna loomisega seotud
rituaalidesse. Vaimulikud otsustasid, kas kirikliku õiguse alusel võib laulatada antud inimesi
või mitte, nemad võtsid noorpaari vastu kirikutrepil ja viisid altari ees läbi paaripanemise
protseduuri. Lahutust kaoliku kirkik ei tunnistanud või õigemini – tunnistas üksnes
erandjuhtumeil, kui abiellumisel oli rikutud kanoonilist õigust. Kanoonilise õiguse rikkumise
all mõeldi näiteks lähisugulaste abielu. Lihtrahva suhtes neid erandeid ei rakendatud, küll
võisid aga aadlikud vastava hüvituse eest korduvalt lahutada ja uuesti abielluda.
Laulatada lubati õige noorelt. Peigmees pidi olema vähemalt 14, pruut 12-aastane.
Vaimulike õnnistusel kihluti aga veelgi varasemas eas, mistõttu abielu sõlmimine ei olenenud
mitte niivõrd noorpaari kui nende vanemata tahtest ja sümpaatiatest. Armutunded jäid
tagaplaanile ja see oli kirikule meelepärane, sest õige kristlane pidi armastama eelkõige oma
jumalat, mitte aga vastassugupoolt. Kirik toonitas, et mees on naise pea, naine peab kõigest
alluma mehele, kellel on õigus oma kaasale mõõdukal määral ihupuhtustki jagada, nii nagu
seda teeb õpetaja laiskade või üleannetute koolipoistega.
Vaimulike vagadust rõhutati nende välimuse ning riietusega. Vaimulikku seisusesse
vastuvõetud isikul pügati pealagi paljaks – taolist soengut nimetati tonsuuriks. Igapäevases
elus kandsid vaimulikud lihtsa tegumoega maaniulatuvat tumedat riietust . Jumalateenistuseajaks pandi aga selga parimatest riidesortidest õmmeldud valged pidurõivad. Ilmselt
Bütsantsi kiriku eeskujul hakkasid kõrgvaimulikud kandma kalleid ja värviküllasid
ametirõivaid, mis viitasid nende kohale kirikuhierarhias. Piiskoppide tunnuseks said uhkete
kaunistustega kõrge peakate mitra ning spiraalitaolise otsaga pikk karjasekepp .
Paavsti tähtsust rõhutati uhke riietuse , erilise paavstikrooni ehk tiaara ning üksikasjadeni
välja töötatud õukondliku tseremooniaga. Munklus põhines põhimõttel, et
usklikud peavad olema pühad. Keskajal oldi kindlalt veendunud, et suurem osa inimkonnast on
määratud igavesse hukatusse. Sellest pidavat pääsema vaid siis, kui anda kloostritõotus ehk kui
loobutakse maisest elust, pääsetakse ka jumalariiki. Kloostrielu võrdus ingelliku eluga. Läbi palve
oli aga jumalriik võimalik ka siinpoolsuses. Ka levis munkade hulgas juba antiikfilosoofiast pärit
mõte, et ihu on hinge vaenlane.