Vaimse arengu peetus (Nõukogude Kool) (0)

Vaimse arengu peetus 1964 – 1976
Minu uurimused põhinevad ajakirjale Nõukogude Kool.
Õppimisraskuste diagnoosimisest (Ilme Pilv, meditsiinikandidaat, Nõukogude Kool, 1972)
Õpilase õppeedukus oleneb nii bioloogilistest, sotsiaalsetest kui ka psüühilistest faktoritest. Vaimse jõudlusvõime määravad teadmiste, võimete ja õppimisvalmiduse kõrval mitmed disponeerivad tegurid. Nende hulgas on olulised õpilase tervis, koormusetaluvus ja töövõime
Mahajäämuse põhjuseks on küllalt sageli mitmesugused tervisehäired. Juba 1954. aastast suunati õppimisraskustega lapsi arstlikule kontrollile ja selle printsiibi rakendamine andis häid tulemusi. Väär oleks aga iga õppeedukuse languse puhul põhjust otsida psühhofüüsilise arengu häiretes või tervislikus seisundis. Halva koolijõudlusega õpilaste hulgas on palju terveid lapsi, kelle mahajäämus on tingitud pedagoogilisest või sotsiaalsest hooletussejätmisest ning muutustest emotsionaaltahtelises sfääris.
Mahajäämus võib olla püsiva iseloomuga ning esile kutsutud kesknärvisüsteemi orgaanilisest kahjustusest (näiteks sünnitrauma, ajukelme põletik, ajupõletik, langetõbi jm.)
Erinevalt täiskasvanust on lapse arenemine kompleksne diferentseerumine ja integratsioon . Arenemisprotsessis võivad tekkida aga sellised kõrvalekaldumised, mis on õppimisraskuste põhjuseks (näiteks kroonilised haigused jm).
Sõltuvalt mahajäämuse ilmnemise ajast on erinevad ka selle põhjused. Algklassides täheldatavad õppimisraskused on sageli seoses kesknärvisüsteemi orgaanilise kahjustusega. Osal õpilastel esinevad ajutise vaimse pidurduse nähud kas enneaegsuse, varases lapsepõlves põetud haiguste või sotsiaalse hooldamatuse tagajärjel. Ajutise vaimse pidurdumise puhul on õpilasel nooremale eale iseloomulikud käitumisjooned, oma eakaaslastest jäävad nad arenemises maha. Õigeaegne diagnoosimine ja varajane pedagoogilis- psühholoogiline ja meditsiiniline ravi stimuleerivad arenemist , kuna pedagoogiline ja sotsiaalne hooletussejätmine süvendavad vaimset pidurdust veelgi.
Osal õpilastest on mahajäämuse põhjuseks kaasasündinud lugemis- ja kirjutamisnõrkus ( düsleksia ja düsgraafia).
Kui õppeedukuse langus tekib alles 4. ja 5. klassis, suureneb lisaks eeltoodud põhjustele sotsiaalsete ja psühholoogiliste tegurite tähtsus, esinevad muutused emotsionaaltahtelises sfääris. Kirjanduse andmetel on 50-60% õpilastel mahajäämuse esmane põhjus hooletu töössesuhtumine ja huvi puudumine õppimise vastu.
Õpilaste mahajäämuse põhjuste põhjalikumaks uurimiseks, diagnoosimiseks ning arstlik -pedagoogiliseks raviks annavad võimaluse väikesearvulised (kuni 20 õpilast) tasandusklassid. Õpilaste igakülgne tundmaõppimine on aluseks individuaalsele lähenemisele ja diferentseeritud õpetamisele.
Õpilaste psühholoogilise uurimise diagnostilistest meetoditest (Nõukogude Kool, 1969, A. N. Leontjev, A. R. Lurija, A. A. Smirnov, NSV Liidu Pedagoogika Akadeemia tegevliikmed)
Õpetajad teavad väga hästi, et mõned õpilased omandavad üldkooli programmi väga suurte raskustega, nad on võimetud õppima. Õpetaja ülesanne on need õpilased võimalikult vara avastada ja nende hulgast välja valida defektiga lapsed (eraldada neid lastest, kelle mahajäämus on tingitud mingist muust , ajutisest põhjusest) ja suunata nad erikoolidesse, kus nad võiksid saada oma võimalustele vastava hariduse.
Nende õpilaste väljavalimine on väga raske. Kui õpetaja, ükskõik kui tubli ta ka muidu ei oleks, ei valda psühholoogiat vajaliku sügavusega, pole ta võimeline nõrkade õpilaste hulgast valima neid, kelle mahajäämus on tingitud psüühilise arengu iseärasustest.
Edutute laste esimesse gruppi kuuluvad normaalsed, kuid pedagoogiliselt hooletusse jäetud lapsed. Näiteks laps ei või pikemat aega koolis käia. Sel perioodil lähevad tema klassikaaslased kaugele ette ja kui ta pöördub tagasi kooli ega saa vajalikul määral abi täiendavate individuaalsete õppetundide näol, ei ole ta võimeline teistega sammu pidama . On loomulik, et teatud aja järel, kui laps ei saa abi, hakkab ta õppetöösse negatiivselt suhtuma ja muutub intellektuaalselt passiivseks lapseks, kes ei tule enam toime talle esitatud ülesannetega.
Teise grupi moodustavad vaimsed mahajäänud lapsed; siia kuuluvad lapsed, kelle häired ajukoore arengus pärinevad looteeast, sündimise ajast või on tingitud kõige varasemas lapsepõlves põetud haigustest. Nendele õpilastele on iseloomulik aju arenematuse fakt tüüpiliste defektidega ajukoore kõige kõrgemini organiseeritud tsoonides . Need lapsed ei suuda omandada üldkooli programmi ja tuleb üle viia abikooli, kus programm ja töömeetodid on spetsiaalselt kohandatud selliste laste teadmiste ja oskuste omandamise võimalustele.
Kolmanda edutute grupi moodustavad lapsed, kes esimesel pilgul näivad olevat vaimselt mahajäänud, kuid tegelikult ei ole. Keskne koht selles grupis on sünnipäraste või varases eas tekkinud kuulmishäiretega lastel. See viib vaimse arengu sekundaarsetele häiretele.
Neljanda madala õppeedukusega õpilaste grupi moodustavada nõrgenenud ajutegevusega lapsed. Ka nemad võivad pealiskaudsel vaatlemisel jätta vaimselt mahajäänute mulje.
Viiendasse gruppi kuuluvad emotsionaalsete defektidega lapsed, kelle normaalset edasi jõudmist koolis takistavad negativism või omapärased emotsionaalsed hoiakud. (Võrdlemisi tühised koolis tekkivad raskused ja konfliktid võivad viia neid lapsi õppetöö suhtes negatiivsele hoiakule).
Tööst nõrgematega nende mahajäämuse ennetamisel ja likvideerimisel (Nõukogude Kool 1974, Helga Mirka, Suure-Jaani Keskkooli 6. klasside pikapäevarühma töötaja )
Oleme välja selgitanud, millest mahajäämus on tingitud: kas õpilasel on lüngad ühes või teises aines tekkinud haiguse tõttu, kas ta on väheste võimetega või laisk ja lohakas . Tihti juhtub, et õpilast süüdistatakse laiskuses ja hooletuses, tegemist on aga tööka, kuid väheste võimetega õpilasega, kes omandab teadmisi aeglaselt ja suurte pingutustega.
Me ei saa õpilasi kindlapiiriliselt rühmitada laiskadeks või väheste võimetega õpilasteks, kuid psühholoogid on välja töötanud mitmesugused mälukatsed.
Hoopis komplitseeritum on töö väheste võimetega õpilastega. Õpilane, kes saab järjepanu puudulikke hindeid, kaotab usu oma võimetesse , huvi õppimise vastu ja töötahte. Korduv ebaedu halvab tahte arengut. Sellistel juhtudel on kasvataja abistav, taktitundeline ja sihipärane sekkumine hädavajalik. Küsimus on tähtis sellepärast, et tahte alaarengu korral on õpilasele üle jõu käivate nõudmiste esitamise otseseks tagajärjeks negatiivne suhtumine ühte või teise õppeainesse, mis võib kanduda kogu õppetegevusele. Nõrga õpilase muudab püüdlikumaks kiitus pisemagi edu puhul. Ei maksa kiirustada nõrga õpilase arvelt maha kandmisega, vaid tuleb tema abistamiseks luua kindel liit: õpilane-aineõpetaja-kasvataja. Mahajäämuse ennetamisel ja likvideerimisel on oluline koht rühma töö aktiviseerimise ja õppetöö huvitavamaks muutmise mitmesugustel võtetel.
Tasandusklass ja tema esimene tööaasta (Nõukogude Kool 1970, Meditisiinikandidaat I. Pilv, pedagoogikakandidaat K. Saks , PTUI koolijõudluse sektori juhataja J. Nurmik ja sektori vanem teaduslik töötaja H. Mõttus)
Kaasaja psühholoogia eristab viit gruppi õpilasi, kes ei tule üldkooli programmiga toime ka siis, kui õpetaja kasutab kõige täiuslikumaid õpetamise meetodeid . Nende hulgas on ainult osa lapsi debiilsed, ülejäänutel on tegemist vaimse arengu ajutise peetusega, mille ületamiseks on tarvis erilisi meetodeid rakendada.
Pedagoogiliselt hooletusse jäetud laste mahajäämus õppetöös võib olla tekkinud kõrgema närvitalitluse tüpoloogiliste iseärasuste, sotsiaal-perekondliku hooldamatuse, ajutiste tervisehäirete jm. sellise tõttu. Eeltoodu võibki põhjustada ajutise vaimse arengu peetuse . Iseloomustavaks tunnuseks on õppetööst ebanormaalse osavõtu tagajärjel tekkinud lüngad teadmistes ja oskustes, mille tulemusena võib välja kujuneda negatiivne suhtumine kooli ja vaimsesse tegevusse. Need lapsed võiksid edukalt jätkata tööd normaalkoolis kahel tingimusel: 1) kui lüngad nende teadmistes ja oskustes individuaalse tööga õigeaegselt likvideeritakse 2) kui nad saavad tagasi usu oma võimetesse. Nagu näitab koolitöö praktika, ei tule õpetajad tavaliselt suure õpilaste arvuga klassides nende ülesannetega toime. Sellel tähelepanekul põhineb idee luua väiksema õpilaste arvuga tasandusklassid pedagoogilise hooletusse jätmise ületamiseks.