Ülemiste joodab tallinlasi (0)

Ülemiste joodab tallinlasi
Ülemiste Veepuhastusjaam
Kuni 14. sajandi keskpaigani sai Tallinn joogivett salvkaevudest. Kuna linn oli selleks ajaks kasvanud Baltimaade üheks suurimaks, ei suutnud lahtised salvkaevud rahuldada linnaelanike veevajadust. Appi tuli Ülemiste järv.
Taani kuningas Waldemar IV andis 29. septembril 1345 Tallinna Raele loa juhtida linna vett Ülemiste järvest. Järvest väljavoolava Härjapea jõe lähtest rajati linna 4 km pikkune kanal , mis kulges Veerenni (sic!) tänavani ning seejärel Harju väravani, kus moodustas 1,5 km pikkuse linnamüüri-äärse vallikraavi kuni mereni Kalasadamas. Kanal ehitati algselt lahtisena, hiljem kaeti. Rajatud kanalist toideti linna salvkaevusid ja sajandite jooksul rajatud veetorustikku. Kanal suleti 1883. aastal, kui linna veevarustussüsteem oli ühendatud Ülemiste järvega torustiku abil.
Järve vesi jõudis linlasteni ehedal looduslikul kujul, aeg-ajalt koos järvemuda ja vees olevate pisemate eluslisanditega. Linnarahva survel hakkas linnavalitsus otsima võimalusi veepuhastusjaama ehitamiseks. Ja 15. juulil 1924 sõlmiti sellekohane leping inglise firmaga W. Paterson Engineering Co Ltd. Pidulik nurgakivipanek toimus 10. septembril 1925. Lepingu järgi pidi veepuhastusjaam käiku minema 1. juulil 1927, kuid ehitusvigade parandamine võttis lisaaega peaaegu viis kuud. Jaam läks maksma 88 750 naelsterlingit.
29. novembril 1927 hakkas Ülemiste veepuhastusjaamast linna torustikku voolama puhastatud järvevesi. Selleks, et ka kraanidest tuleks puhastatud vett, tuli täiendavalt puhastada veetorustik vetikatest ja muudest setetest ning osaliselt isegi välja vahetada, kõik see koos õige tehnoloogilise re_iimi seadmisega võttis aega ligi kaks aastat.
 
Tehnoloogia
Kuna järve vesi oma omaduste tõttu ei vajanud puhastamiseks keerulist tehnoloogiat, siis projekteeriti klassikaline puhastusseadmete rida: kõigepealt kanal, mis järvest vett tõi, seejärel pumbamaja, neli vertikaalset settebasseini, kaheksa liivafiltrit ja lõpuks kaks puhta vee reservuaari. Jaama kõrgem asukoht linna suhtes tähendas seda, et vesi jõudis linna isevoolselt. Jaamas olid ruumid laborile, personalile, töökodadele ja veepuhastuskemikaalidele. Veepuhastusjaama tootmisvõimsus oli 24 000 m3/ööpäevas.
Veepuhastusprotsess koosnes vee eelkloorimisest, vees oleva hõljumi sademesse viimisest ehk koaguleerimisest, selle setitamisest, vee filtreerimisest ja järelkloorimisest. Kemikaalidest kasutati alumiiniumsulfaati koagulandina, kloori vees olevate haigustekitajate hävitamiseks ning kriiti ja lupja vee happelise keskkonna reguleerimiseks.
 
Vee tarbimine
Linnaelanik kasutas puhastatud järvevett mõnuga. Vee tarbimine ühe elaniku kohta tõusis umbes 200 liitrini ööpäevas ja veepuhastusjaam jõudis kiiresti peaaegu maksimaalse tootmisvõimsuseni. Samas ei läinud kogu vesi mõistlikuks kasutamiseks: veevõrk oli halvas tehnilises korras, veekraanid jooksid pidevalt, puudusid veemõõtjad. Kuna veepuhastusjaama tootmisvõimsus oli paika pandud pika perspektiiviga, arvestades linnaelanike arvu kasvuks ca 2% aastas, siis oli selline vee tarbimine liig mis liig. Linnavalitsus tõstis alates 1. jaanuarist 1928 vee hinda ja tarbijaid kohustati paigaldama veearvesteid. See tõi kaasa vee tarbimise märgatava vähenemise – kui 1928. aastal kasutati keskmiselt 21 700 m3 vett ööpäevas, siis 1934. aastal kõigest 17 000 m3. Tuleb päris tuttav ette?
 
Veepuhastusjaam sõja keerises
Sõda tõi jaamale suuri katsumusi. Punaarmee taganemisel Tallinnast 1941. aasta augustis oli veepuhastusjaam määratud hävitamisele. Jaama kõik tähtsamad hooned olid mineeritud, personal kamandati nn pikka koridori ja süütenöörid süüdati. Õhkijatel oli aga põgenemisega kiire ja nad lahkusid kohe. Vahetusmeister Johannes Roes , Saaremaal Pihtla vallas sündinud mees oli nii julge, et lõikas süütenöörid läbi ja jaam jäi alles. Mõned allikad väidavad, et pumpla koos laboriruumidega lendas siiski õhku, teiste allikate kohaselt sai pumpla tabamuse hoopis sakslaste kahuritest, mis linna tulistasid. 1944. aastal sügisel, kui Tallinn taas nõukogude võimu kätte langes, Johannes Roes arreteeriti ja tasuks jaama päästmise eest mõisteti 25+5 aastaks vangilaagrisse, kus ta kaks aastat hiljem suri. Praegu on talle asetatud veepuhastusjaama filtriteruumi seinale mälestustahvel.
Septembris 1941 ehitati kannatada saanud pumpla asemele uus puidust hoone, saadi uued pumbad , puhastati juurdevoolukanal ja veepuhastusjaam hakkas uuesti tööle. Taastatud veepuhastusjaam püüdis olla oma ülesannete kõrgusel – anda tallinlastele head joogivett ka sõja-aja tingimustes. Siiski ei õnnestunud see eriti hästi – alumiiniumsulfaadi lõppemisel koosnes puhastus ainult vee filtreerimisest ja kloorimisest. Kuna vetikad ja muda ummistasid filtriliivad nii, et neid ei suudetud puhtaks pesta, anti linna lõpuks ainult klooritud vett. Sisuliselt jõuti tagasi aega enne veepuhastusjaama ehitamist, ainult et nüüd haises vesi veel ka kloori järele.
1944. aasta sügise sõjategevus jättis Tallinnale jällegi purustatud veepuhastusjaama.
 
Pärast sõja lõppu…
…algas veepuhastusjaama ajaloos pidevate ehituste, täienduste ja uuenduste ajajärk, mis ei ole lõppenud tänaseni.
Esmalt tehti kõige hädavajalikumad taastamistööd, et linn saaks vett. Kemikaalide hankimisega oli raskusi, mistõttu joogivesi ei olnud alati kõige parema lõhna ja maitsega. Tallinn vajas üha rohkem vett ning seetõttu viidi ellu esimesed muudatused: settebasseinide ette ehitati reaktsioonikambrid kemikaalide paremaks segamiseks, horisontaalsed settebasseinid asendati vertikaalsetega. 1950. aastaks saavutati jaama tootlikkuseks küll 36 000 m3 ööpäevas, kuid linna veevajadus oli ikka suurem.
1959 . aastal alustati jaama laienduse projekteerimisega. Paralleelselt otsiti uusi võimalusi veetoodangu tõstmiseks. Vertikaalsed settebasseinid ehitati hõljuva kihiga selititeks. Kui settebasseinides eraldus koagulatsioonil tekkinud sade ainult oma raskusjõu mõjul ja vee liikumiskiirus ei olnud seetõttu kuigi suur, siis hõljuva kihiga selitites kasutati ära ka hõljuva settekihi filtreerimisvõime, mis lubas tõsta vee voolu kiirust. Kasutusele võeti abikoagulandina polüakrüülamiid – rahvakeeles polla . Aastaid hiljem, kui koagulandi vagunist laadimisel kasutati lintlaadijat, mille rahvakeelseks nimetuseks sai pontu, oli hommikustel nõupidamistel lööklauseks teade: „Pontu on rikkis ja polla ei jookse.”
 
Jaama laiendus
1965. aastal võeti kasutusele jaama laiendus. Veepuhastusjaama toodanguks loeti nüüd 102 000 m3/ööpäev. Uue ehitusega muutus jaama töös palju: seadmed viidi üle distantsjuhtimisele, tööle rakendati veepuhastusjaama juhataja Johannes Suti välja töötatud automaatsed kemikaalide doseerimise seadmed. Vee hägususe ja jääkkloori sisalduse kontrollimiseks osteti esimesed automaatanalüsaatorid.
Rõõm uuest kompleksist oli aga üürike, sest linna veetarbimine oli jaama tootlikkusest siiski suurem. 1967. aastal alustati taas uue puhastusseadmete kompleksi projekteerimisega, mille tootlikus oleks 120 000 m3/ööpäev. Uued seadmed võeti lõplikult kasutusele alles 1979. aasta algul, aga linna veetarbimine oli tõusnud siis juba 155 000 m3/ööpäevas, mistõttu jaama personal pidi olukorra lahendama omal jõul ja nõul. Lisaks oldi joogivee kvaliteediga värvuse ja hägususe osas lubatu piirimail – tänu õitsema löönud põllumajandusele ületasid järve vee mikrobioloogilised näitajad ja vetikad 1967. aasta projekteerimisel kasutatud andmeid ca 200kordselt. Selleks, et selitites tõsta vee liikumise kiirust, lisati veele lubjapiima, et saada raskemat sadet. Filtritele lisati täitematerjalina granuleeritud aktiivsöe kiht, mis pidas paremini kinni vetikaterikast sadet. Filtreid ehitati juurde 141 m2. Nii et oodatud leevenduse asemel töötati ikkagi tingimustes, kus puhta vee tagavara oli vaid tunniks ajaks. Siiski tegi heameelt, et kogu personal sai uued ja senisest avaramad tööruumid. Veepuhastusjaama kahe hoonetekompleksi maksimaalseks toodanguks loeti nüüd 270 000 m3/ööpäev.
 
Uuenenud tehnoloogia
Seadmete stabiilse töö ja kvaliteetse joogivee tagamisel oli suureks abiks 1987. aasta juulis – veepuhastusjaama 60. sünnipäeva künnisel – tööle rakendatud veepuhastuse automaatse juhtimise ja kontrolli süsteem Damatic, mis saadi Soome firmalt Valmet. Koostöös osalesid Valmeti spetsialistid, Eesti Küberneetika Instituudi teadurid, veepuhastusjaama programmeerijad ja tehnoloogid. Sisuliselt mindi üle sellisele juhtimise süsteemile, mille abil sai hankida informatsiooni igast veepuhastuse etapist reaalajas ja sekkuda protsessi juhtimispuldist. Tallinna veepuhastusjaam oli esimene N. Liidus, kus selline juhtimissüsteem võeti kasutusse. Lisaks hangiti kemikaalide doseerimise kontrollseade: Jaapani päritolu automaatlabor alkaliteedi, pH, hägususe, värvuse ja jääkkloori kontrolliks. Labor sai raskemetallide määramiseks Philipsi aatomabsorbtsioon-spektrofotomeetri. Joogivee kvaliteedist oli nüüd täielik ülevaade.
1990. aastate keskpaik tõi kaasa palju meeldivat – eelkõige asendus vee eelkloorimine osoneerimisega. Osoon on tugevam bakterite ja viiruste hävitaja kui kloor ja ta ei anna kõrvalproduktina kloroformi nagu kloor. Joogivee kvaliteet tõusis hoopis uuele tasemele . Samal ajal alustas linna veetarbimine, mis 90ndate alguseks oli jõudnud 240 000 m3/ööpäev, kiiret langust ja puhastusseadmete tööparameetrid saavutasid seetõttu normaaltaseme. 2003. aastal asendati koagulant alumiiniumsulfaat alumiiniumpolükloriidiga – tulemusena vähenes korrosioon veevõrgus, ehk siis kraanivees oleva raua osa.
80. sünnipäeva künnisel sai veepuhastusjaam moderniseeritud Damaticu. Esimene Damatic-süsteem oli klassikaline mikroskeemide komplekt kaartidel, millega andmete muutmine oli väga kohmakas ja aeganõudev. Nüüdne on täielikult arvutipõhine, mis teeb süsteemis muudatuste tegemise, andmete hankimise, nende kasutamise ja analüüsimise väga lihtsaks.
On meeldiv tõdeda, et lõpuks on tallinlane saanud joogivee , mis vastab kõigi näitajate poolest Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni soovitatud , Euroopa Liidu direktiivina kinnitatud ja Eesti vabariigis veekäitlejale kohustuslikuks tehtud nõuetele.