Tuglase novellid (14)

Tuglase novellid
„Maailma lõpus“
Novell on üles ehitatud läbi ühe tegelase silmade, kes enda ümber toimuvat kirjeldab. Saarele jõudes jääb ta teiste meremeeste poolt mahajäetuks ning seisab silmitsi salapärase saarega . Peagi on ta juba hiiglaneitsi kütkeis, kellega ta saarel kummalisse suhtesse astub . Konfliktiks kujunebki seesama peategelase suhe hiiglaneitsiga, sest algne uneline ja paradiisilik suhe, täis õrnust, küllust ja hellust, muutub tegelase jaoks ühel hetkel hoomamatuks. Kuigi hiiglaneitsi suutis panna tegelase end tundma suuremana kui hiiglane ise, on ühel hetkel armunute vahekorrad pöördunud, tegelane tunneb end neitsi poolt ahistatuna, kammitsetuna. Ta üritab neitsi käest lahti rabeleda, kuid hiiglane on metsik, temast tugevam ja saab ta kätte. Võikalt vägistab ta peategelase, paradoksaalselt Iha Templis . Siiski sai mees allakäigust võitu, kui ta metsa põgenenuna taas hiiglasega kohtus ning ta mõõgaga surmas. Lootus parema elu järele jäigi lootuseks, sest koju jõudnuna ei osanud ta enam inimeste maailmas elada, nagu ei olnud osanud ka hiiglaste maailmas.
„Popi ja Huhuu “
Popi elas koos enda Isandaga head elu: Isand oli hea peremees ja koer oli hea ja kuulekas alluv. Lisaks veel mõlemast eelnevast tegelasest madalamale asetatud ahv Huhuu, keda koheldi kui puurilooma, ilma jäetuna heast elust väljaspool raudvõret. Konflikt tekib loosse, kui Isand igapäevasele jalutuskäigule läheb, kuid sealt ei naase. Puurist pääseb valla Huhuu ning hakkab tegema kõike seda, millest teda eelnev elu eemale on hodnud. Ta laamendab ja märatseb ning hirmunud Popi saab tema haledaks märklauaks, keda ta kiusab ja hirmuvalitsuse all hoiab. Päevi kulub, kuid Isandat pole. Sündmused on sealmaal, et Popi vaid öösel põrandalt toiduriismeid korjamas käib, kui Huhuu päeval köögiviljadega mängib ja metslikult päevi mööda saadab . Kuid ükski koer ei suuda elada ilma isandata, ilma peremeheta. Vaevaliselt hakkavad kahe looma suhted paranema, kuni Popi ahvi vastu austust tundma hakkab – ahv on ta ära dresseerinud. Koos veedavad nad alkoholist joobununa päevi, mõlemad mandunud . Lootust ega väljapääsu sellest pole, Popi ei mäletagi enam Isandat. Lootus aga tuleb, sest lugu lõppeb puändiga. Käib suur plahvatus ja maja lendab õhku, üheskoos kahe tegelase maailmaga . Võib arvata, et teispoolsuses on kindlasti uued peremeeste ja alluvate suhted.
„Suveöö armastus“
Novell „Suveöö armastus“ keskendub kahe noore, Kustase ja Maali suhtele. Novelli alguses on suhe kassi- hiire faasis. Kustas tahab öösel insinktide kutsel Maali juurde minna, et neidisega koos olla. Maali aga näeb Kustase läbi – noormees olevat vaid ühe asja peal väljas, arvab ta. Konflikt ongi selles, et Kustas ei jäta jonni Maalit paludes ja anudes, Maali aga lunimisele järgi ei anna. Kahekesi on nad kui väikesed lapsed, kes kumbki mänguasja enda poolele rebida üritavad, üks rebib ühest, teine teisest otsast. Kuigi sellisel juhul on oht, et mänguasi hoopis puruks rebitakse, on inimsuhetega õnneks teistsugused lood. Juba loo alguses on näha, et mõlema noore vahel midagi on, sest kui Kustas mandunudlt lõppeks Maali juurest lahkuma hakkab, kuna Maali kuidagi Kustase palvetele teda sisse lasta ei vasta, hüüab Maali Kustase enda juurde tagasi. Sellest sammust saab novelli murdepunkt . Kustas aga hakkab kohe Maalile järsult lähenema, mida tüdruk vältida püüdis. Nad ajavad teineteist taga, kuni veskini, kuhu Maali end lukustab. Armastus aga ei küsi hinda ning sulane Kustas jääb veskiukse taha ootele, lootus pole kadunud. Asjad kulgevad sinnani, et Maali ütleb viimaks välja selle, mis niigi selge tundus: Kustas on neiule alati meeldinud, saati, et ta juba ennast piisavalt vanaks peab, on ta alati endale kedagi Kustase sarnast soovinud, kes teda hoiaks ja armastaks, südamest. Nii saigi kass lõpuks hiire kätte, kuid Maali polnud Kustase jaoks enam saak, vaid väärtuslik aare, mis end püüda lasi, et järjekindlale kütile osaks saanud saak magusamini maitseks.