Joonis. Teise rühma katioonide eraldamise ja tõestamise skeem. Punktiirjoonega näidatud analüüsi käik, juhul kui A ja B alarühma uuritakse eraldi. Teise rühma katioonide tõestusreaktsioonid Käesolevas praktilises töös analüüsitakse II rühma katioonide A- ja B- alarühma eraldi. Tsentrifuugiklaasi võetakse 1-1,5 ml I rühma kloriidide sademe tsentrifuugimisel saadud tsentrifugaati või I rühma katioonide puudumisel alglahust, hapestatakse 3-4 tilga konts. HCl- ga, lisatakse 1 ml 1M tioatseetamiidi (CH3CSNH2, TAA) lahust ja hoitakse keevas vesivannis 5 min (TAA kasutamisel tuleb lahust alati kuumutada/keeta, sest toatemperatuuril on tema hüdrolüüs väga aeglane). Sulfiidide sadenemine toimub nende lahustuvuse suurenemise järjekorras. Kuna mitmete sulfiidide värvused on üksteisest erinevad, siis võib juba sadestamise käigus teha märkmeid
Hoidsin Nessleri reaktiiviga märjestatud klaaspulka eralduvates aurudes. Klaaspulgale tekkis pruun sade, järelikult sisaldas lahus NH4+-ioone. Cd2+-ioonide eraldamine 2 mL analüüsitavale lahusele lisasin 1 tilga konts. HCl lahust, 2 mL tioatseetamiidi lahust ning soojendasin vesivannil. Esialgu kollast sadet ei tekkinud. Seega lisasin destilleeritud vett ning veel 1 mL tioatseetamiidi ning soojendasin. Tekkis kollane sade. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel. Arvutan CdS sadestamiseks vajaliku pH küllastatud H2S lahuses. CdS lahustuvuskorrutis: . Katiooni sadestumist loetakse täielikuks, kui tema kontsentratsioon lahuses on vähenenud väärtuseni . Seega peab maksimaalne sulfiidide kontsentratsioon lahuses olema: Sellisele sulfiidide kontsentratsioonile vastava lahuse pH on: Fe2+/3+-ioonide eraldamine ja tõestamine Leelistasin CdS eraldamisel saadud tsentrifugaadi 6M NH 3H2O lahuse lisamisega ning lisasin ka natuke tioatseetamiidi
katioonide sulfiidide sadestamiseks väiksemast sulfiidioonide konsentratsioonist kui III rühma katioonide sadestamiseks. Kuna sulfiidioonide kontsentratsioon sõltub oluliselt vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, siis on lahuse pH reguleerimisega võimalik sulfiidioonidega sadestamisel katioone üksteisest eraldada. Sellel põhinebki II ja III rühma katioonide eraldamine süstemaatilise analüüsi käigus. Tsentrifuugiklaasi võetakse 1-1,5 ml I rühma kloriidide sademe tsentrifuugimisel saadud tsentrifugaati või I rühma katioonide puudumisel alglahust, hapestatakse 3-4 tilga k HCl-ga, lisatakse 1 ml tioatseetamiidi(TAA) lahust ja hoitakse keevas vesivannis 5 min. NB! TAA kasutamisel tuleb alati lahust kuumutada, sest toatemperatuuril on hüdrolüüs väga aeglane. TAA hüdrolüüsi võrrand: CH3CSNH2 + H2O CH3CONH2 + H2S Sulfiifide sadenemine toimub nende lahustuvuse suurenemise järjekorras. Kuna mitmete
2AgCl + H2S Ag2S + 2HCl 2Ag+ + S2- Ag2S must sade Sool Värvus Ks [Ag+] mol/l Ag2CrO4 oranz AgCl valge Ag2S must 3. Heterogeense tasakaalu nihkumine vähedissotsieeruva ühendi tekke suunas Katse 3.1 Katses 1.1 saadud lahusest eraldati sade tsentrifuugimisel. Sade pesti destilleeritud veega, tsentrifuugiti uuesti. Sademele lisati 6M ammoniaagi vesilahust. AgCl + 2NH3 H2O Ag[(NH3)2]Cl + 2H2O Sade lahustus kompleksühendi tekke tõttu. Lahus hapestati HCl lahusega. Ag[(NH3)2]Cl + 2HCl AgCl + 2NH4Cl Katse 3.2 Ühte tsentrifuugiklaasi valati 1 ml 0,1M Na2C2O4 ja 2 ml 0,1M CaCl2 lahust. Teise 2 ml 0,1 M Na2C2O4 ja 1 ml 0,1M CaCl2 lahust.
NH4+-ioonide määramiseks võeti katseklaasi 10 tilka analüüsitavat lahust, lisati konts. NaOH lahust kuni leelise reaktsioonini ning katseklaasisoojendati. Nessleri reaktiiviga märjestatud klaaspulka hoiti eralduvates aurudes. Klaaspulgale tekkis pruun sade, järelikult sisaldas lahus NH4+-ioone. Cd2+-ioonide eraldamine 2 mL analüüsitavale lahusele lisati 1 tilga konts. HCl lahust, 2 mL tioatseetamiidi lahust ning soojendati veevannis. Tekkis kollane sade, mis eraldati tsentrifuugimisel. CdS lahustuvuskorrutis: . Katiooni sadestumist loetakse täielikuks, kui tema kontsentratsioon lahuses on vähenenud väärtuseni . Seega peab maksimaalne sulfiidide kontsentratsioon lahuses olema: Sellisele sulfiidide kontsentratsioonile vastava lahuse pH on: Fe2+/3+-ioonide eraldamine ja tõestamine CdS eraldamisel saadud tsentrifugaatleelistati 6M NH3H2O lahuse lisamisega ning lisati ka natuke tioatseetamiidi. Seejärel kuumutati lahust vesivannil. Sulfiidioonide toimel redutseeruvad
2. Tasakaalu nihkumine vähemlahustuva ühendi tekke suunas Mõõtsin katseklaasi 0,5 mL K2CrO4 lahust ja lisasin sellele 2 tilka AgNO 3 lahust. Seejärel lisasin 0,5 mL NaCl lahust. Lõpuks lisasin katseklaasi veel 1 mL tioatseetamiidi lahust ning soojendasin katseklaasi tõmbe all kuni same värvus muutus. 3. Heterogeense tasakaalu nihutamine vähedissotsieeruva ühendi tekke suunas Katse 3.1. Rasklahustuva ühendi lahustumine kompleksühendi tekke tõttu Eraldasin tsentrifuugimisel katses 1.1. saadud lahusest sademe. Valasin tsentrifugaadi sademelt ära ning pesin sadet destilleeritud veega. Tsentrifuugisin uuesti ning valasin pesuvee pealt ära. Lisasin sademele tilkhaaval 6 M ammoniaagi vesilahust kuni sade lahustus. Hapestasin lahust HCl lahusega. Katse 3.2. Rasklahusutva ühendi sadestamine ning lahustamine vähedissotsieeruva ühendi tekke tõttu Valasin ühte tsentrifuugiklaasi 1 mL 0,1 M Na 2C2O4 lahust ja 2 mL 0,1 M CaCl 2 lahust ning
destilleeritud vett nii, et vesi valguks mööda klaasseina alla ja koguneks lahuse pinnale. Vee ja lahuse piirpinnale tekkis tekkis kollakas-pruunikas rõngas (kollane viitab lahuses olevale CdS-le ja pruun SnS-le). Kuna mul tekkis sade, siis lahustasin lahust kahekordse mahuni, lisasin 5 tilka TAA ja hoidsin keeval veevannil 2 minutit, et CdS ja SnS sadestuks täielikut. Eraldasin sulfiidide sademe tsentrifuugimisel ja pesin seda pesuveega, mis sisaldas 10 ml destilleeritud vett, 2 tilka konts. HCl ja 2 tilka TAA-d ning kuumutasin pesuvett. Pesemiseks lisasin sademele 1 ml pesuvett, segasin ja tsentrifuugisin. Sulfiidide värvused CuS must Bi2S3 must SnS pruun SnS2 kollane CdS oranzikaskollane Sb2S3, Sb2S5 punakasoranzid Sulfiidide tekke võrrandid Cu2+ + S2- -> CuS Bi3+ + S2- -> Bi2S3 Sn2+ + S2- -> SnS Sn4+ + S2- -> SnS2 Cd2+ + S2- -> CdS Sb3+ + S2- -> Sb2S3 Sb5+ + S2- -> Sb2S5 P2
Cd2+ kui II rühma katioon eraldatakse lahusest happelises keskkonnas sulfiidina sadestamisel. Kuna Cd2+ lahustuvuskorrutise väärtus on suhteliselt suur, tuleb jälgida, et lahus ei oleks liiga happeline. 1-2 mL analüüsitavale lahusele lisatakse 1-2 tilka konts. HCl lahust, 1-2 mL tioatseetamiidi (TAA) CH3CSNH2 lahust ning soojendatakse vesivannil. Juhul, kui kollast CdS sadet ei teki (lahus liiga happeline), lisatakse destilleeritud vett, veel 1 mL TAA ning soojendatakse. Sade eraldatakse tsentrifuugimisel (kontrollida sadenemise täielikkust). NB! TAA-d sisaldavad katseklaaasid tühjendada tõmbkapi all olevasse valamusse. Kui TAA-d sisaldav katseklaas võetakse tõmbkapi alt välja, tuleb see sulgeda korgiga. Tähelepanu- katseklaasi kuumutamisel veevannil võetakse kork ära. Kirjeldada kõiki analüüsi käigus toimuvaid muutusi, märkida ära lähteainete ja tekkivate ühendite värvused Konts. HCl lahuse lisamisel läks lahus kollasemaks, lisa 1 mL TAA lisamisel ning soojendamisel
2S 2 Ks 4 3 2 3 1,0 10 51 4 1,26 10 18 mol / l 3. Heterogeense tasakaalu nihkumine vähedissotsieeruva ühendi tekke suunas Katse 3.1 Rasklahustuva ühendi lahustumine kompleksühendi tekke tõttu Katses 1.1 saadud lahusest eraldada sade tsentrifuugimisel. Tsentrifuugimisel tekib raskusjõust suurem tsentrifugaaljõud, mis põhjustab sademe kiiret ja täielikku kogunemist katseklaasi põhja selgelt piiritletud kihina. Tsentriguugimisel tuleb jälgida, et tsentrifuugi rootor (elektrimootori abil kiiresti ümber võlli pöörlev osa, milles on pesad katseklaaside jaoks) oleks tasakaalustatud – vastasel korral tekib tsentrifuugi käivitamisel tugev vibratsioon, mis võib tsentrifuugi purustada. Tasakaalustamiseks peab rootori pesades
Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lahjendasin tsentrifugaati veega ning lisasin mõne tilga TAA ja soojendasin. Sadestus kollane CdS. Mustale CuS sademele lisasin lämmastikhapet, soojendasin ning lisasin vett. Seejärel viisin läbi tõestuskatse K4[Fe(CN)6] lahusega ning jällegi tekkis pruunikas sade, mis tõestas, et lahuses oli CuS. B-alarühma analüüs Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin lahust, mistõttu moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6 HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S Sb2S5 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S + 2 S Sn4+ -ja Sb3+ -ioonide eraldamine ning Sb3+ -ioonide tõestamine Lisasin 1 ml lahusele tüki raudtraati ning keetsin mõne minuti. Sn4+ -ioonid redutseerusid Sn2+ -ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl-
täielik ja lahusesse jälgedena jäänud Ba2+ ja Ca2+ -ioonid annavad ka Mg2+ -ioonide tõestusreaktsioone, seetõttu tuleb need ioonid enne Mg2+ -ioonide tõestamist täiendavalt eraldada. Selleks lisatakse tsentrifugaadile, mis saadi peale IV rühma katioonide karbonaatide eraldamist, 3...4 tilka (NH 4)2SO4 lahust Ba2+ -ioonide sadestamiseks sulfaatidena ja 3...4 tilka (COONH 4)2 lahust Ca2+ -ioonide sadestamiseks oksalaatidena ja keedetakse. Sade eraldatakse tsentrifuugimisel ja tsentrifugaadist tõestatakse Mg2+ -ioonid. Ba2+ + (NH4)2SO4 BaSO4 + NH4+ Ca2+ + (COONH4)2 (COO)2Ca + 2NH4+ Mg2+- ioonide tõestamine 2...3 tilka lahust soojendatakse keemiseni ja lisatakse 1...2 tilka dinaatriumvesinikfosfaadi Na 2HPO4 või (NH4)2HPO4 lahust, 1...2 tilka 2M ammoniaakhüdraati ning soojendatakse veidi. Ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul tekib valge ammooniummagneesiumfosfaadi kristalliline sade: Mg2+ + HPO4 + NH3 · H2O MgNH4PO4 + H2O
Lahusest, mille sain pärast Bi(OH)3 sademe eraldamist, sadestasin TAA-ga CuS ja CdS ning tsentrifuugisin sademe. Lisasin sademele 2M HCl, mistõttu reageeris CdS , kuid CuS jäi sademesse. Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lahjendasin tsentrifugaati veega ning lisasin mõne tilga TAA ja soojendasin. Sadestus kollane CdS. Cd2+ + 2H2S CdS + 4NH4+ + S2+ B-alarühma analüüs Sadestasin B-alarühma katioone sisaldavast lahusest katioonid sulfiididena lahust TAA- ga keetes. Eraldasin sademe tsentrifuugimisel ning lahustasin selle k.HCl-s. Keetsin lahust, mistõttu moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6 HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S Sb2S5 + 12 HCl 2 H3[SbCl6] + 3 H2S + 2 S Sn4+ -ja Sb3+ -ioonide eraldamine ning Sb3+ -ioonide tõestamine Lisasin 10 tingale lahusele tüki raudtraati ning keetsin mõne minuti. Sn4+ -ioonid redutseerusid Sn2+ -ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl-
Keetmise tulemusena tekkis tsentrifuugiklaasi must sulfiidide sade. Tsentrifuugisin. Sadestumise täielikkuse kontrolliks lisasin pärast tsentrifuugimist tsentrifuugiklaasi 0,5 ml vett nii, et see valgust mööda katseklaasi seina alla lahuse pinnale. Lahuse ja vee piirpinnake ei tekkinud kollast CdS ega SnS rõngast, seega polnud lahust vaja enam lahjendada. Eraldasin sademe peal oleva tsentrifugaadi ja jätsin selle järgmiste rühmade katseteks. Pesin tsentrifuugimisel eraldatud sulfiidide sadet soolhappelise TAA sisaldava veega. Pesuvee valmistamiseks lisasin 10 ml destilleeritud veele 2 tilka konts. HCl, 2 tilka TAA-d. Lisasin pesemiseks sademele 2 ml pesuvett, segasin ja tsentrifuugisin. Pesemine oli vajalik järgnevate rühmade katioonide väljapesemiseks. Lahustasin sulfiidide sademe HNO3-s. Selleks lisasin pestud sademele mõned tilgad konts. HNO3 ja vett. Soojendasin vesivannis keemiseni ja keetsin seni, kuni kogu sade oli
(NH4)2CO3-ga pole täielik ja lahusesse jälgedena jäänud Ba2+ ja Ca2+ -ioonid annavad ka Mg2+ -ioonide tõestusreaktsioone, seetõttu tuleb need ioonid enne Mg2+ -ioonide tõestamist täiendavalt eraldada. Selleks lisatakse tsentrifugaadile, mis saadi peale IV rühma katioonide karbonaatide eraldamist, 3...4 tilka (NH4)2SO4 lahust Ba2+ -ioonide sadestamiseks sulfaatidena ja 3...4 tilka (COONH4)2 lahust Ca2+ -ioonide sadestamiseks oksalaatidena ja keedetakse. Sade eraldatakse tsentrifuugimisel ja tsentrifugaadist tõestatakse Mg2+ -ioonid. Mg2+- ioonide tõestamine 2...3 tilka lahust soojendatakse keemiseni ja lisatakse 1...2 tilka dinaatriumvesinikfosfaadi Na2HPO4 või (NH4)2HPO4 lahust, 1...2 tilka 2M ammoniaakhüdraati ning soojendatakse veidi. Ammoniaakhüdraadi ja ammooniumkloriidi juuresolekul tekib valge ammooniummagneesiumfosfaadi kristalliline sade: Mg2+ + HPO4- + NH3*H2O MgNH4PO4 + H2O
keevas vesivannis. 2. Tsentrifuugisin kuumalt 1 minuti, kuna pliikloriidi lahus lahustub soojas vees. 3. Tsentrifugaat kandsin pipetiga koheselt teise katseklaasi ja lahuse üksikosadest tõestasin Pb2+-ioonid eelpool kirjeldatud tõestusreaktsioonidega. 4. Järelejäänud kloriidide sadet pesin kuuma veega PbCl2 jälgede eemaldamiseks senikaua, kuni pesuvees ei tõestunud enam Pb2+-ioone. Miks tuleb tsentrifuugida kuumalt? Kuna kuumalt tsentrifuugimisel plii ioonid ei sadestu. Hg22+-ioonide tõestamine 1. Järelejäänud pestud sademele lisasin umbes 10 tilka 2M ammoniaagi vesilahust ja segasin hoolikalt. 2. Musta sademe teke ammoniaagi vesilahuse lisamisel AgCl ja Hg2Cl2 sademele tõestab Hg22+-ioonide olemasolu analüüsitavas lahuses. Ammoniaagi vesilahuse lisamisel lahusele tekkis must sade, mis tõestab elavhõbeda ioonide olemasolu lahuses. Hg2Cl2 + 2NH3 H2O NH2HgCl + Hg + NH4Cl + 2H2O Miks värvub sade mustaks?
Valan tsentrifugaadi pealt ära ja lahustan sademe konts. HNO 3-ga, lisan ka vett. Soojendan lahuse keemiseni ja keedan, kuni kogu sade on reageerinud ja pruunikat NO2 enam ei eraldu. Lahus värvub rohekasvalgeks. Musta väävli sadet tekib väga vähe. 3CuS + 8HNO3 → 3Cu(NO3)2 + 2NO + 4H2O + 3S 3CdS + 8HNO3 → 3Cd(NO3)2 + 2NO + 4H2O + 3S Bi2S3 + 8HNO3 → 2Bi(NO3)3 + 2NO + 4H2O + 3S Aurustan väävelhapet ja lahjendan seejärel veega. Eraldan tekkinud väävli sademe tsentrifuugimisel. Tsentrifugaadi jätan alles ning sademe viskan ära. Bi3+-ioonide eraldamine Cu2+- ja Cd2+-ioonidest Lisan saadud lahusele konts. NH3H2O kuni ammoniaagilõhnani (tugevalt aluseline keskkond) ja soojendan. Sadestub väga vähe valget Bi(OH) 3 või Bi(OH)2NO3, mille tsentrifuugin. Tsentrifugaadi säilitan Cu 2+ ja Cd2+-ioonide tõestamiseks, sademest tõestan Bi3+-ioonid. Bi3+-ioonide tõestamine Võtan katseklaasi mõned tahked SnCl2 kristallid, lisan 2M NaOH lahust kuni
Laktaat Preanalüütika Väga tundlik analüüt säilitamisele! Kasutada fluoriidplasmat (inhibeerib glükolüüsi) Peale vereanalüüsi kogumist asetada jäävette! Vereproovi kogumise ja plasma eraldamise vahel ei tohi olla pikemat ajavahet kui 15min (+4ºC)! Vere säilivus jäävees ainult 5min! Säilitamisel laktaadi väärtused tõusevad! Vajalik saada võimalikult rakupuhas plasma Tsentrifuugimisel kasutada võimalikult suurt kesktõmbejõudu LDH Tsütoplasmaatiline ensüüm Leidub kõigis keharakkudes, eriti rohkelt: Südamelihases Erütrotsüütides Maksas Skeletilihaskoes Mittespetsiifiline koekahjustuse näitaja, tundlik hemolüüsile LDH-määramise näidustus MI-diagnostika kulu jälgimine: Tõuseb 12-24t peale MI-d Maksimaalne tõus 30-48t Normaliseerub 7-12päeval
· Ekstratsellulaarse vedeliku Hematokritti määratakse :Erütropoeesiks vajalikud naistel 120 g/l. · Silikoniseeritud katsutid moodustavad Vereplasma ~5% hüübimatuks muudetud vere · Vitamiinid ( eriti B12 vitamiin 19. Leukotsüütide arvu 29. Fibrinolüüs ja selles osalevad keha massist Koevedelik ~15% tsentrifuugimisel kapillaartorus. ja foolhape) · Mineraalainetest määramine ja normväärtused faktorid. keha massist ja lümf Hematokrit näitab vere rakkude vajalik raud, mille abil ehitatakse (B., E., S., H.). Muutuste ulatus Fibrinolüüs · Plasminogeen · 2/3 veest paikneb rakkudes, ja (pm punaliblede) protsentuaalset hemoglobiini molekul, vask ja tingitus
Mõningad toiduained (punapeet) võivad uriini värvust muuta. Uriini pH on 57, seega nõrgalt happeline. Uriini tihedus on 10031030, tavaliselt analüüsiks võetaval hommikusel uriinil 10151030. Anorgaanilistest ainetest sisaldab uriin Na+-, K+-, Cl-, Ca2+-, Mg2+-, NH4-, PO4 3-ioone, orgaanilistest ainetest on uriinis valkude ainevahetuse produkte nagu ureat ja kreatiniini. Uriinis pole normaalselt glükoosi, aminohappeid, valku ega bilirubiini. Uriini tsentrifuugimisel saadud sademe mikroskoopilisel uurimisel on mikroskoobi vaateväljas näha üksikuid vere vormelemente ja epiteelirakke, mida veel patoloogiana ei tõlgendata. Kusepõie täitumine ja tühjenemine Uriin liigub neerudest kusejuhade kaudu kusepõide (joonis 4) ööpäev läbi. Liikumisele aitab kaasa kusejuhade laineline kokkutõmbumine ehk peristaltika. Täitumise ajal on põie seinalihased ehk detruusorlihased lõtvunud,
katseklaasihoidjat ja olla ettevaatlik, sest sageli võivad tekkida keemistõuked.Katseklaasi suue peab olema suunatud kaaslastest eemale,kuumutamist alustada lahuse pealispinnast , katseklaasi hoida kaldu ja liigutada teda leegi kohal edasi-tagasi. Tsentrifuugimist kasutatakse sademe eraldamiseks lahusest.Tsentrifuugi tasakaalustamiseks peavad tema pesades paiknema vastamisi kaks võrdselt täidetud katseklaasi.Pöörlevat tserntrifuugirootorit ei tohi käega peatada! Tsentrifuugimisel sademest eraldunud lahust nimetatakse tsentrifugaadiks. Tsentrifuugimise järel tuleb kontrollida sadestamise täielikkust.Selleks lisatakse sademe kohal olevale tsentrifugaadile 1 tilk sadestusreaktiivi.Kui see põhjustab täiendava sademekoguse tekke,siis tuleb sade segada uuesti lahusega, lisada veel sadestusreaktiivi, segada ja tsentrifuugida uuesti. Kui kontrollimine näitab sadestamise täielikkust, eraldatakse tsentrifugaat sademest.Seda
Tehnoloogiline protsess koosneb kuumadesuitsugaaside puhastusest (lendtuha eraldamisest) elektrofiltris või patareitsüklonis, lendtuha suspensiooni valmistamisest, puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha suspensiooniga pärivooluga kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest slammi eraldamiseks. Juhtides absorberisse juurde ka õhku, on võimalik tekkinud kaltsiumsulfit oksüdeerida kaltsiumsulfaadiks. Saadud slammi tsentrifuugimisel liigse vee kõrvaldamiseks ja järgneval kuivatamisel on võimalik toota toorainet (kipsi) ehitusmaterjalitööstusele. Puhastatud suitsugaasid väljuvad absorberist läbi piisapüüduri ning juhitakse soojusvahetisse, kus nende temperatuuri uuesti tõstetakse segamisel auru ülekuumendi järelt võetud kuumade suitsugaasidega, millest lendtuhk on eelnevalt eraldatud. Puhastatud suitsugaasid juhitakse korstna kaudu atmosfääri. Märgpuhastusmeetodid on kõige enam levinud väävliühendite
elements 6-7kb) Lühikesed dispergeerunud elemendid (SINE-d 100-500 bp) Mittekodeeriv DNA (geenide regulaatorpiirkonnad, intronid, geenidevaheline DNA) Enamik kõrgkorduvast DNAst koosneb tandeemselt üksteisele järgnevatest identsetest 5-10 aluspaari sisaldavatest järjestustest. Esinevad ka pikad tandemid 20-200 aluspaari. Kogupikkus kuni 105 bp. Nimetatakse satelliit- DNAks, sest eraldub muust DNAst tihedusgradiendis tsentrifuugimisel kuna sisaldab rohkem AT kui ülejäänud DNA (taimedes GC aluseid). On lokaliseerunud tsentromeerides ja telomeerides (kromosoomide otsad) ja seotud heterokromatiiniga. Tsentromeer on DNA piirkond, millega on seotud valguline kompleks kinetohoor ja mitoosivärtna mikrotorukesed. Sisaldab kindlaid korduvaid elemente (~170bp) tandeemses järjestuses, need elemendid võivad korduda tuhandeid kordi. Mutatsioonid selles piirkonnas takistavad mikrotorukeste seostumist kromosoomidega
prahist. Selitusprotsessi eesmärk: eemaldada suhkrukristallidest ülejäänud mustus, valmistada suhkrusiirup ette pleegitamiseks. Kollast siirupit, mis võib tumedam või heledam olla, pleegitatakse valgete suhkrukristallide saamiseks aktiivsöega. Kristalliseerimine muudab värvitu siirupi puhasteks suhkrukristallideks. Kristallid eraldatakse siirupist: aurutamise teel või siirupi tsentrifuugimisel. 27. Suhkru liigid, toiteväärtus, kasutamine. Toorsuhkur Sisaldab 9699% sahharoosi, on kaetud õhukese siirupikihiga ega ole päris puhas Pruun suhkur Pruun suhkur sisaldab 9196% sahharoosi Valge suhkur Valges suhkrus on 99,9% sahharoosi, vitamiine ja mineraalsoolasid pole. Tuhksuhkur Tükiliseks muutumise vältimiseks on lisatud 3% viljatärklist. Rafineeritud valget suhkrut kasutatakse:
Transkriptsioon – rakutuumas. Translatsioon – tsütoplasmas. Bakterirakus ei ole ribosoomidel kindlat asukohta. 64. Ribosoomide ehitus prokarüootses ja eukarüootses rakus. Ribosoomid koosnevad suurest ja väiksest alaosast ehk subühikust, milles sisalduvad rRNA ja valgud. Ribosoomi komponentide suurust väljendatakse tavaliselt Svedbergi ühikutes, mis vastab nende komponentide sedimentatsiooni kiirusele tseesiumkloriidi gradiendis tsentrifuugimisel. Bakterirakus asuvad ribosoomid on suurusega 70S. Eukarüootide tsütoplasmas asuvad ribosoomid on suurusega 80S. Bakteri ribosoomide väike subühik suurusega 30S koosneb 16S rRNA molekulist ja 21-st erinevast polüpeptiidist. Suur subühik (50S) sisaldab kahte RNA molekuli (5S rRNA ja 23S rRNA) ning 31 erinevat polüpeptiidi. Eukarüootsed ribosoomid koosnevad 40S väiksest subühikust, milles on 18S RNA ja 33 erinevat ribosoomivalku ning 60S
a. Maitset, selles sisaldavate ebasoovivate ainete tõttu b. Õlle käärimist, sademe osakesed kleepuvas pärmirakkudele, takistades pärmirakkude kontakti virde keskkonnaga c. Õlle sailivust Hot break (virde keetmisel sadestunud valgud) · Sadestamine (pole eriti kasutatud madala effektiivsuse tõttu) · Tsentrifuugimine · Whirlpool (hüdrotsüklon) Cold break (jahutamine 50 °C-ni ning täiendava hägu eraldamine) · tsentrifuugimisel või filtreerimisel · Jahutamine 10-15 °C-ni 25. Kuidas töötab Whirlpool? Kasutusel alates 1960ndatest Kõige ökonoomsem meetod setete eraldamiseks Teeklaasi efekt: kombinatsioon rõhkudest ja tsentrifugaaljõudest, mis tekivad, kui virre pannakse katlas kerlema Katla keskel on vedeliku keerlimiskiirus suurem kui äärtes ja põhjas Katla keskele põhja moodustub hägu kuhil 26. Kuidas virret jahutatakse? Virret jahutatakse plaatsoojusvahetiga
Elektrodialüüs Põhineb samal meetodil, mis dialüüs. Lisatud on elektrodialüüsi korral kaks metallplaati (mille pinnal on filter), millel on erinevad laengud. Nii on nende vahel pinge. Selle mõte seisneb selles, et laetud osakesed liiguvad laetud metallplaadi juurde ja siis filtreeruvad. See kiirendab dialüüsi mõnede osakeste korral. Tsentrifuugimine Sarnaneb ultrafiltratsioonile selle poolest, et kasutatakse survet (tsentrifugaaljõudu). Samas ei kasutata tingimata filtrit. Tsentrifuugimisel sadestatakse tsentrifugaaljõuga tahked osakesed ja kolloid tuubi põhja, vesi ja väikesed osakesed (ioonid jne) jäävad vedeliku sisse. Need võib seejärel koos vedelikuga eraldada ning tsentrifuugitud sade seejärel viia üle puhtal kujul uude kolloidsüsteemi. Kolloidkeemia Kristian Leite 2012 Materjal/aine Kalju Lott 4
30 MDa). 3 rRNA molekuli : 5S & 23S rRNA (suures), 16S rRNA (väikeses). Suur subühik: ~ 34 valku. Väike subühik: ~ 21 valku. EUKARÜOODID :2 subühikut : 40S (väike), 60S (suur). Funktsionaalne ribosoom : 80S (~ 4 MDa). 4 rRNA molekuli : 5S, 5.8S (on suure subühiku mittekodeeriv RNA komponent) & 28S rRNA (suur), 18S rRNA (väike). Suur subühik : ~ 50 valku. Väikse subühik : ~ 33 valku mida tähendab S nimedes 30S, 50S jne. Näitab, kui kergesti mingi osake tsentrifuugimisel põhja sadestub Valkude ja RNA struktuuri erinevad tasemed primaar- (1’) (aminohappe lineaarne järjestus), sekundaar- (2’) (AH järjestus on seotud vesenik sideme abil ) ja tertsiaarstruktuur (3’) (ühe polüpeptiid ahel ühe v mtme valgu sekundaarse struktuuriga ) valkude sekundaarstruktuuri elemendid (α-heeliks- iga aminogrupp on seotud AH karbonüül rühmaga, mis asub 4 AH varem, β-leht- koosneb beeta ahelast, mis on külgsuunas
märgistatud kordusjärjestusega. Fluorestsentsvärvidega märgitud hübridisatsiooniproovide kasutamise puhul nimetatakse protseduuri FISH-iks (Fluorescent In Situ Hybridization). Renaturatsiooni käigus paarduvad DNA ahelad komplementaarsusprintsiibil ning märgistatud üksikahelaline DNA hübridiseerub talle homoloogiliste piirkondadega kromosoomis. FISH-i abil on demonstreeritud näiteks kordusjärjestuse TTAGGG paiknemine telomeerides. DNA tsentrifuugimisel CsCl gradiendis on võetud kasutusele mõiste "satelliit-DNA". Satelliit-DNA puhul on tegemist kordusjärjestustega, mille A:T ja G:C paaride suhe erineb oluliselt ülejäänud genoomi A:T ja G:C paaride suhtest. Sellised DNA-d sukelduvad võrreldes ülejäänud genoomse DNA fragmentidega CsCl gradienti erinevalt (A:T paaride-rikas DNA on väiksema tihedusega kui G:C paaride-rikas DNA) ning
märgistatud kordusjärjestusega. Fluorestsentsvärvidega märgitud hübridisatsiooniproovide kasutamise puhul nimetatakse protseduuri FISH-iks (Fluorescent In Situ Hybridization). Renaturatsiooni käigus paarduvad DNA ahelad komplementaarsusprintsiibil ning märgistatud üksikahelaline DNA hübridiseerub talle homoloogiliste piirkondadega kromosoomis. FISH-i abil on demonstreeritud näiteks kordusjärjestuse TTAGGG paiknemine telomeerides. DNA tsentrifuugimisel CsCl gradiendis on võetud kasutusele mõiste "satelliit-DNA". Satelliit-DNA puhul on tegemist kordusjärjestustega, mille A:T ja G:C paaride suhe erineb oluliselt ülejäänud genoomi A:T ja G:C paaride suhtest. Sellised DNA-d sukelduvad võrreldes ülejäänud genoomse DNA fragmentidega CsCl gradienti erinevalt (A:T paaride-rikas DNA on väiksema tihedusega kui G:C paaride-rikas DNA) ning
Tehnoloogiline protsess koosneb kuumade suitsugaaside puhastusest (lendtuha eraldamisest) elektrofiltris või patareitsüklonis, lendtuha suspensiooni valmistamisest, puhastatavate suitsugaaside kontakteerimisest lendtuha suspensiooniga pärivooluga kiirabsorberis ning äratöötanud lendtuha suspensiooni selitamisest ja tsentrifuugimisest slammi eraldamiseks. Juhtides absorberisse juurde ka õhku, on võimalik tekkinud kaltsiumsulfit oksüdeerida kaltsiumsulfaadiks. Saadud slammi tsentrifuugimisel liigse vee kõrvaldamiseks ja järgneval kuivatamisel on võimalik toota toorainet (kipsi) ehitusmaterjalitööstusele. Puhastatud suitsugaasid väljuvad absorberist läbi piisapüüduri ning juhitakse soojusvahetisse, kus nende temperatuuri uuesti tõstetakse segamisel auru ülekuumendi järelt võetud kuumade suitsugaasidega, millest lendtuhk on eelnevalt eraldatud. Puhastatud suitsugaasid juhitakse korstna kaudu atmosfääri.
Mis on pseudogeen? Eksonid moodustavad 1,5%. Pseudogeen on introniteta ja promootoriteta, ei ekspresseeru. (mRNA pöördtranskripteeritud molekul) Pseudogeen on mRNA pöördtranskripteeritud molekul, ei ekspresseeru, puuduvad intronid ja promootorid. 35. Millised kromosoomi osad liigitatakse kõrgelt korduva DNA hulka? Kust tuleneb nende nimetus ,,satelliit-DNA"? Tsentromeerid ja telomeerid. Nimetatakse nii, sest need piirkonnad eralduvad muust DNAst tihedusgradiendist tsentrifuugimisel, kuna sisaldavad rohkem A-T paare. 36. Millisesse kahte rühma liigitatakse mobiilsed DNA elemendid ja kuidas võib nende kahe rühma liikumise mehhanismi põhimõtteliselt ja väga lühidalt kirjeldada? Transposonid ja retrotransposonid. Transposonid on ''hüppavad'' DNA elemendid, liiguvad cut-paste meetodil genoomis ühest kohast teise, enamasti ühe kromosoomi piiris. Retrotransposonid liiguvad aga copy-paste meetodil, geen jääb vanasse kohta alles
Mis on pseudogeen? 1,5%, Pseudogeen on normaalse geeni analoog, mis on kaotanud oma funktsiooni. Millised kromosoomi osad liigitatakse kõrgelt korduva DNA hulka? Kust tuleneb nende nimetus „satelliit-DNA“? Kõrgelt korduv DNA koosneb enamasti tandeemselt järjestatud identsetest 5-10 bp pikkustest järjestustest. Mõned tandemkordused on ka pikemad, 20-200 bp. Nim satelliit-DNAks, sest eraldub muust DNAst tihedusgradiendis tsentrifuugimisel, kuna sisaldab rohkem AT paare (taimedes on vastupidi, GC aluseid). Kõrgelt korduva DNA hulka arvatakse tsentromeerid ja telomeerid, kaks piirkonda, mis on kromosoomi kui iseseisva struktuuriüksuse toimimiseks vajalikud. Millisesse kahte rühma liigitatakse mobiilsed DNA elemendid ja kuidas võib nende kahe rühma liikumise mehhanismi põhimõtteliselt ja väga lühidalt kirjeldada? - Transposonid. Transposonid on DNA segmendid, mis liiguvad genoomis ühest piirkonnast
Kui rakud purustada homogenisaatoriga, siis ER fragmenteerub ja tekitab väikesi vesiikuleid (100 nm diameetriga), mida nimetatakse mikrosoomideks. rER-ist pärinevad mikrosoomid on kaetud ribosoomidega, mis paiknevad mikrosoomi välimisel pinnal. Seega mikrosoomi sisemus on biokeemiliselt identne ER-i luumeniga. Need mikrosoomid, mis pärinevad rER-ist ja on kaetud ribosoomidega, on raskemad kui ilma ribosoomideta mikrosoomid, ning neid on võimalik omavahel lahutada tsentrifuugimisel. Tuleb arvestada seda, et karedapinnalised mikrosoomid pärinevad küll rER-ist, kuid siledapinnalised mikrosoomid võivad pärineda ka raku välismembraanist, Golgi membraanist, endosoomide või mitokondrite-plastiidide membraanidest. Siledapinnalist ER-i on rohkem teatud kindlates rakutüüpides, kus tal on oma kindlad funktsioonid. Eriti hästi on sER nähtav rakkudes, kes on spetsialiseerunud lipiidide metabolismile. Hepatotsüüdid ehk maksarakud on hästiarenenud sER-ga rakud
Mis on pseudogeen? 1.5% Pseudogeen on normaalse geeni analoog, mis on kaotanud oma funktsiooni. 35. Millised kromosoomi osad liigitatakse kõrgelt korduva DNA hulka? Kust tuleneb nende nimetus ,,satelliit-DNA"? Kõrgelt korduv DNA koosneb enamasti tandeemselt järjestatud identsetest 5-10 bp pikkustest järjestustest. Mõned tandemkordused on ka pikemad, 20-200 bp. Nim satelliit-DNAks, sest eraldub muust DNAst tihedusgradiendis tsentrifuugimisel, kuna sisaldab rohkem AT paare (taimedes on vastupidi, GC aluseid). Kõrgelt korduva DNA hulka arvatakse tsentromeerid ja telomeerid, kaks piirkonda, mis on kromosoomi kui iseseisva struktuuriüksuse toimimiseks vajalikud. 36. Millisesse kahte rühma liigitatakse mobiilsed DNA elemendid ja kuidas võib nende kahe rühma liikumise mehhanismi põhimõtteliselt ja väga lühidalt kirjeldada?
väga suures ulatuses, sest nende geenide hulk on tänu mittevõrdelisele organoidide jaotumisele erinev. Mitokondri genoomi organiseeritus: mtDNA on kõikides aeroobsetes eukarüootsetes rakkudes, kus mitokondrid vastutavad energiavahetuses oksüdatiivse fosforüleerimise eest (hingamine ja ATP tootmine). mtDNA genoom on rõngasjas ja sageli superspirliseerunud (mõnedel seentel ja ainuraksetel siiski ka lineaarne). On GC rikas, seepärast tuuma DNAst kerge eraldada tsentrifuugimisel. mtDNAs puuduvad histoonide sarnased valgud. Kuna mitokondreid on rakus palju, siis nende koopiate arv eraldamisel suur ja neid on kerge amplifitseerida PCRiga. mtDNA suurus on väga varieeruv. mtDNA genoomi replikatsioon: Sarnane tuuma DNA replikatsiooniga (poolkonservatiivne) kuid tal on oma spetsiifiline DNA polümeraas. Toimub kogu aeg, mitte ainult S faasis, nagu tuuma DNA. Mittekodeeriv kontrollpiirkond moodustab lingu, mis funktsioneerib kui replikatsiooni piirkond.
34. Kui suure osa inimese genoomist moodustavad valke kodeerivad järjestused ehk eksonid? Mis on pseudogeen? Eksonid moodustavad 1,5% Pseudogeen on introniteta ja promootoriteta, ei ekspresseeru. (mRNA pöördtranskripteeritud molekul) 35. Millised kromosoomi osad liigitatakse kõrgelt korduva DNA hulka? Kust tuleneb nende nimetus ,,satelliit-DNA"? Tsentromeerid ja telomeerid. Nimetatakse nii, sest need piirkonnad eralduvad muust DNAst tihedusgradientsis tsentrifuugimisel, kuna sisalavad rohkem A-T paare. 36. Millisesse kahte rühma liigitatakse mobiilsed DNA elemendid ja kuidas võib nende kahe rühma liikumise mehhanismi põhimõtteliselt ja väga lühidalt kirjeldada? Transposonid ja retrotransposonid. Transposonid on ''hüppavad'' DNA elemendid, liiguvad cut-paste meetodil genoomis ühest kohast teise, enamasti ühe kromosoomi piiris. Retrotransposonid liiguvad aga copy-paste meetodil, geen jääb vanasse kohta alles. DNAlt
kogumitena- gaasivakuoolidena. Fotosünteesivatel rohebakteritel on klorosoomid, milles paikneb osa fotosünteesipigmentidest. Autotroofsetel bakteritel on kirjeldatud karboksüsoomid, mis sisaldavad ribuloosdifosfaadi karboksülaasi ja osalevad CO2 autotroofses sidumises. Ribosoomid Eukarüootsel 80S (40S + 60S), prokarüootsel (ning eukarüootide organellides) 70S (30S + 50S). S- Svedbergi koefitsent- osakese sadenemise kiirus tsentrifuugimisel. Bakteriribosoom on paljude antibiootikumide märklauaks. Ribosomaalsete RNAde (16S rRNA ja 18S rRNA) geenide järjestuste võrdlemine võimaldas eluslooduses eristada kolme domeeni. Need RNAd on ribosoomi väikese subühiku koosseisus. Viburid Nii eu- kui ka prokarüootsetel rakkudel. Basaalkeha- valgulised kettad (1 või 2 paari; arv sõltub rakukesta ehitustüübist). Bakteritel paneb viburi pöörlema prootonite voog läbi viburi
annaabi.ee 
