mitmesugust bakterirakku igas milliliitris vatsavedelikus. Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest (vt. tabelit). Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15∙109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Tselluloosirikas Tätkliserikas Suhkrurikas Mikroobide arv suhteliselt väike suhteliselt suur suhteliselt väike PH-väärtus kõrge (6,5) madal (5,7) väga madal (5,1) Lõhustuvus aeglane kiire väga kiire Rasvhappeid tekib ka aminohapetest. Lenduvad rasvhapped osalevad organismi
depoorasvana naha alla, neerude ümbrusse, rasvikusse, kust organism saab seda kasutada energiavajaduse katteks kehvema söötmise korral. Loomorganismis on rasva väga erineval hulgal. Sisaldus kõigub 2-50%-ni, keskmiselt 18-25%. Vähe on rasva vastsündinute ja noorloomade kehas, rohkem hästi nuumatud loomade kehas. Kui söödas on rasva vähe, võivad loomad oma keharasva sünteesida sööda süsivesikutest (tärklis, suhkrud, toorkiud), samuti proteiinist. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades, kus ta on taimerakkude kesta põhiaineks. Mida suurem on sööda toorkiusisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud ei lõhustu seedefermentide toimel ning tema lõhustamiseks on vaja bakterite abi. Mäletsejaliste: veiste, lammaste, kitsede vatsas on arvukalt mitmesuguseid mikroorganisme, selletõttu seedivad mäletsejalised toorkiurikkaid söötasid (hein, põhk) võrdlemisi hästi. Lihtmaoga loomad – sead, ka linnud,
toodangu moodustamiseks. Täiskasvanud loomadest vajavad proteiinirikkaid söötasid suuretoodanguga piimalehmad, munakanad, kuna nad eraldavad toodanguga kehast palju valku. Seevastu rasvasead, nuumveised, kes võtavad kaalus juurde peamiselt rasvkoe arvel, vajavad vähe proteiini. Neid tuleks sööta süsivesikuterikaste söötadega. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid –tärklist, suhkruid, toorkiudu. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Väga proteiinirikkad söödad (üle 40% proteiini kuivaines): verejahu, kalajahu, liha-kondijahu, sojasrott, maapähklisrott, rapsisrott, puuvillasrott, söödapärm. Proteiinirikkad (20...40% proteiini kuivaines): kaunviljad ja nende jahud, vikk, hernes, uba, lõssipulber. Keskmise proteiinisisaldusega söödad (15...20% proteiini kuivaines):
Ees-Aasia 7000 aastat e.Kr Euroopa 3000 aastat e.Kr Eesti 2000 aastat e.Kr ISELOOMUSTUS Nisu jaotub kaheks: - pehme nisu - kõva nisu Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte. Nisul esinevad nii tali- kui suvivormid. 2010. aastal oli suvinisu kasvupind 80 000 ha, talinisu 41 000 ha. Talinisu annab suuremat saaki kui suvinisu. ISELOOMUSTUS Eesti nisu sisaldab keskmiselt: 9-15% proteiini 25-40% kleepvalku 2-3% toorkiudu 2% rasva 65% tärklist KASVUNÕUDED - talinisu Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kui teised kultuurid. Talinisu talub külma kuni -25°C Nisupõld peaks olema kallakuga. Eelistab parasniiskeid, neutraalse reaktsiooniga muldi. Ei sobi turvasmullad. Kasvunõuded - suvinisu Idaneb temperatuuril +1..2 °C Külma talub lühiajaliselt kuni -7 °C Järelvõrsed ja hilisvõrsed Nõrk toitaine omastamise võime
· Koristatakse siis, kui põld on hallika jumega. · Seemne niiskus on 15-20% piires ja pruunikasmustad. · Rapsi kuivatamise max temperatuur on 43 C. · Kuivatakse niiskuseni 7-9%, pikemaks säilitamiseks 6%. · Kuivatamisel ei tohiks niiskus langeda üle 10% päevas. Üldised näitajad · Seemneis on 3650% õli · Seemneil on terav kibe maitse · Sordiaretusega on puudused kõrvaldatud · 0-sort; 00-sort; 000-sort · 10% kuivainet · 2,5% proteiini · 1,6% toorkiudu · kaltsiumi (2,2 g/kg) · fosforit (0,5 g/kg) Huvitavat · Isotiotsünaat · Kosmeetikas kasutusel · Mängib suurt rolli Kanada mee toodangus · Kasutatakse proteiini-rikaste toitude valmistamisel · Suurimad kasvatajad on Hiina, Kanada, India, Saksamaa, Prantsusmaa Ajalugu Mõnedel andmetel kasvatati rapsi Lõuna-Aasias ja Vahemeremaades juba ligi 6000 aastat tagasi Esimest korda esineb inglise keelses ajaloos 14. saj. lõpus 1973 hakati Kanadas rapsi reklaamima
sapivedelik. Soolkanal on seedetrakti kõige pikem osa, siin muudetakse sööda seedunud toitained täielikult vees lahustuvaks nõnda, et nad võivad pääseda verre ning vere kaudu kudedesse ja rakkudesse e seal toimub peamine toitainete verre imendumine. Jämesooles, jätkub seedimine võrdlemisi intensiivselt mäletsejalistel, seal toimub vatsas lõhustumata jäänud toorkiu täiendav seedimine. Kahekordse käärimise tõttu seedivad mäletsejalised toorkiudu võrdlemisi hästi. Bakterite tegevusel toimub jämesooles ka valkude roiskumine, mille tulemusena tekivad haisvad ühendid - indool, skatool, fenool, väävelvesinik jt. Sellest tulenevalt roe haiseb.
Kokku on vatsas 3-7 kg mikroobimassi, mis moodustab 5-10% vatsa sisust. Mikroobide arvukus vatsas, samuti ka nende liigilisus, ja bioloogiline aktiivsus sõltub oluliselt ratsiooni koostisest. Kui näiteks põhu söötmisel veisele oli vatsasisus 4-15∙109 mikroorganismi, siis tärkliserikka ratsiooniga söötes ligikaudu viis korda rohkem. Toorkiurikka ratsiooni korral olid mikroorganismide populatsioonis ülekaalus toorkiudu lõhustavad, suhkrurikka ratsiooni korral aga streptokokkidele sarnased vormid. Süsivesikute fermentatsiooni kõrval toimub mäletsejaliste eesmagudes omapärane proteiini lõhustamine ja mikroobne väärindamine. Mäletseja loom saab oma elutegevuseks ja toodangu moodustamiseks vajalikud aminohapped kahest allikast: 1) vatsas sünteesitud mikroobsest valgust ja 2) söötades leiduvatest aminohapetest, mis ei lõhustu vatsas, vaid seeduvad ja imenduvad peensooles.
omastamine koormab looma ainevahetust, üle tarbe antud kallist söödaproteiini ei kasuta organism mitte valkude ainevahetuses, vaid süsivesikute ja rasvade asendamiseks, sellejuures osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda. Söötade proteiinisisaldus. Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest. Söötade hindamisel proteiinisisalduse järgi tuleks lähtuda loomade keskmisest proteiinitarbest. Keskmise looma proteiinitarve saab kaetud kui sööda kuivaines on 15% või rohkem proteiini. Mäletsejate seede Mäletsejaliste ruumikas liitmagu võimaldab neil kasutada rohkesti koredat, toorkiurikast sööta, seda seedimiseks põhjalikult ette valmistada ja seedida. Mäletsejaliste eesmaod on
Kuni 12 kuud on lammas talle eas ja talleliha peetakse mitmel pool maailmas delikatessiks. Samuti on oluliseks näitajaks, kas loom on saanud head sööta ja kas piisavalt koguses. määrava tähtsusega on looma tõug. Kas loom on villa-, piima- või lihasuunaline. Loomale on oluline saada toitaineid. Organismi normaalse töötamise jaoks on kindlasti ka vesi oluline. Söötadas leiduvad mitmesugused toitefaktorid. Toitefaktoritest on peale teiste ka olulisel kohal toorkiu sisaldus. Toorkiudu on loomal vaja normaalseks seedimiseks ning see tagab loomal täiskõhutunde. Kõige toorkiurikkamad söödad on kore- ja rohusöödad. Toorkiu sisaldus sööda kuivaines ei tohiks olla suur, kuna mida rohkem toorkiudu seda väiksem on looma seeduv energia. Tehtud tööst võib järeldada, et kiul on suur tähtsus põllumajandusloomade söötmisel. Toorkiud on hea looma söötmisel, kuna parandab seeduvust. Kuid meeles tuleb pidada, et toorkiurikaste söötadega üle pingutada ei tohi. Seda
12 Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained. Rasv loomorganismis tähtsaks varuaineks. Loomorganismis rasvasisaldus keskmiselt 18...25%. Rasva koostises on 3 rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata vajavad, kuid ise ei sünteesi. Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K) Vastsündinud loomad peavad seda saama piimarasva näol. Rasva on rohkesti: õlitaimede seemned. Toorkiudu leidub ainult taimsetes söötades. Mida suurem on sööda toorkiu sisaldus, seda madalam on tema toiteväärtus. Toorkiud söödas – negatiivne, sellest ei saa energiat kätte. Raskesti seeduvate süsivesikutega!! Mäletsejalised seedivad hästi. Teatud kogus toorkiudu on vajalik normaalseks seedimiseks. Nooremates taimedes on toorkiudu vähe. Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes!! (mida puisem taim, seda rohkem) Lämmastikuvabad ekstraktiivained on kergesti seeduvate süsivesikutega!
*Kartul- on maavitsaliste sugukonna maavitsa perekonda kuuluva hariliku kartuli (Solanum tuberosum) mugul *Kesa ehk kesapõld- on külvikorraväli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist *Kolhoos- (vene keeles: , lühend sõnadest , 'ühismajand') oli Nõukogude Liidus põhiliselt põllumajanduse või kalandusega tegelev majand *kombain- viljalõikuseks mõeldud masin *kombainer- kombaini juhtija/hooldaja *Koresööt- on kuiv taimne loomasööt, mis sisaldab palju toorkiudu *Kuivendus (ka kuivendamine)- on melioratsioonivõte, millega mingilt alalt eemaldatakse liigne pinna- või pinnasevesi (näiteks drenaaziga *Kultuurkarjamaa- on karjamaa, millel on külvatud rohustu *Kultuurniit- on külviga rajatud niit *Kultuurrohumaa- on külviga rajatud rohumaa *Kultuurtaim- on kultiveerimise tarbeks aretatud või introdutseeritud taimeliik või -sort. Puittaimede puhul nimetatakse neid tihti kultivarideks *külv- seemne mulda panek saagi eesmärgil
sammuna vanapaber sorteeritakse ja viiakse paberitööstusesse. Seal purustatakse see peeneks ning eemaldatakse suured segavad osakesed, nagu klambrid, plast, klaas jne. Seejärel kiud puhastatakse, saadud mass filtreeritakse ja selle omadusi kontrollitakse, et see ikka oleks paberi tootmiseks sobiv. Teatud kasutusviiside jaoks (millimeetripaber, hügieenitarbed) tuleb ka tint eemaldada. Nüüd on kiumass paberi tootmiseks valmis. Olenevalt toodetava paberi liigist lisatakse massile teatud hulk toorkiudu. Mõned paberiliigid, näiteks ajalehepaber ja lainepapp, tehakse täielikult vaid ümbertöötatud materjalist. Pärast paberi kasutamist saab seda taas töödelda ning kogu protsess kordub. Räpina paberivabrikus kasutatakse joonistuspaberi tootmisel sorteeritud puhast ilma trükivärvita valget paberit. Puhastatud paberimassile lisatakse kemikaale, täiteainet kriiti, tärklist ja valgendajat. Saadud mass jahvatatakse kiuks, puhastatakse ja pannakse sõelale
• Idust saab alguse uus taim. • Idus leidub kõige rohkem toitaineid – näiteks rasvu (muudavad idu kiiresti rääsuvaks). 20 Oder 21 Mais 22 Kaer 23 Rukis 24 Nisu 25 Rukis Kaer Oder Nisu 26 Nisu, oder, kaer, rukis 27 Teraviljade keemiline koostis • Nisu – proteiinirikkaim • Rukis – tärkliserikkaim,valgusisaldus kõige madalam. • Kaer - rasvasisaldus kõrgeim (kõige rohkem toorkiudu), tärklisevaeseim, kõrge tuhasisaldus. • Oder – kõrge tuhasisaldus. 28 • Teravili inimesele tähtis valguallikas. • Normaalseks lämmastikubilansiks päevas vaja 40 g nisujahuvalku. • Inimese valguvajaduse saab täielikult katta leivaga. • Eriti väärtuslik on kaera valk. 29 • Oluline on teraviljade suur glutamiinhappesisaldus (kahealuseline monoaminohape).
osa energiast ja valgu lämmastikust läheb ainevahetuse käigus kaduma ning võib sattuda väljaheidete näol keskkonda. Ehkki loomad taluvad lühemat aega suuri üle tarbe antud proteiinikoguseid, ei ole selline söötmine proteiinisöötade kalliduse tõttu kasulik. Söötade proteiinisisaldus varieerub suuresti. Nii näiteks on juurviljades ainult u. 1% proteiini, verejahus aga 80%. Üldiselt on taimsed söödad proteiinivaesed, sisaldades rohkesti süsivesikuid - tärklist, suhkruid, toorkiudu. Proteiinirikkad on kaunviljad, liblikõielised ja enamus loomsetest söötadest. Söötade võrdlemisel on õigem võrrelda söötade proteiinisisaldust kuivaines või õhukuivas söödas (õhu niiskusesisalduseni kuivatatud söödad), kuna naturaalses söödas oleneb proteiinisisaldus veesisaldusest. Nii näiteks on naturaalses täispiimas vähem proteiini kui põhus (vastavalt 3,3% ja 3,7%, veesisaldus vastavalt 87,5% ja 17%). Ometi ei peeta põhku täispiimast proteiinirikkamaks
hemitselluloosisisalduse = NDF ADF, tselluloosisisalduse = ADF AD Lämmastikuvabade ekstraktiivainete sisaldus söötades leitakse matemaatiliselt: lämmastikuvabad ekstraktiivained = kuivaine (toortuhk + proteiin + toorrasv + toorkiud) Kui võrrelda taimsete söötade ja looma keha keemilist koostist, siis jämedates joontes ei ole selles suuri erinevusi. Olulisemaks erinevuseks on see, et taimsetes söötades on rohkesti lämmastikuvabu ekstraktiivaineid (tärklist, suhkruid) ja toorkiudu (looma kehas puudub), looma kehas aga rohkesti valke, rasvu. Suured erinevused tulevad aga ilmsiks kui omavahel võrrelda üksikute toitainete keemilist ehitust ja omadusi söötades ja looma kehas MINERAALELEMENDID (KALTSIUM, FOSFOR, NAATRIUM, MAGNEESIUM; RAUD, TSINK, SELEEN) Makroelemendid. Kaltsium. Kõikidest mineraalelementidest kõige rohkem leidub organismis kaltsiumi, mis on luukoe ja hammaste põhiline koostisosa. Täiskasvanud veise kehas leiduvast 6..
Nende munad ei haise, kui neile ei anta TMA-d sisaldavat sööta (nt rapsiseemned). Kesk- Euroopas kasutatakse palju. 10% pruunidest munejatest esineb FMO3- geeni defekt ja nende munad haisevad, kui rapsiseemneid anda. Olemas on geenitest, mille abil saab tuvastada defektse geeni kandjaid. Aretusest on hakatud välja jätma defektse geeni kandjaid, et saada FMO3 defektivabu pruune liine. Rapsiseemnetes on nt sinapiin. Rapsiseemned on hea, kergesti seeditav proteiiniallikas, esineb palju toorkiudu. Kalaõlis on kõrge TMA tase. Lisaks tanniinid (linaseemnetest) ja glükosinolaadid deaktiveerivad TMA oksüdaasi. Söödakulusid saab kokku hoida, kui kasutada FMO3 defektivabu kanu. Lindude majanduslikult kasulikud omadused ja linnukasvatussaaduste tootmise kiire kasvu soodustegurid Suur sigivus Munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna, 85%-lise koorumise puhul saadakse 255 tibu. Lihakanadelt saadakse aastas keskmiselt 150 tibu.
Tselluloosi mikrobiaalne lõhustumine sõltub sellest, kui tugevasti on tselluloos ligniiniga seotud. Kui sööta täiskasvanud sigadele lisaks tavalisele ratsioonile puhast tselluloosi, siis seedub sellest nimetamisväärne osa, kui aga anda toorkiurikast sööta, kus tselluloos on ligniiniga seotud, jääb suur osa tselluloosist seedumata. Siga suudab toorkiudu omastada siiski vaid piiratud koguses. Imetavate emiste pidamine Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus,
Tuuma kattev aleuroonkiht koosneb kiulistest kihtidest, mis sisaldavad palju vitamiine ja mineraalaineid. Need kihid: - ergutavad seedeelundkonna motoorikat, - aitavad vältida kõhukinnisust. Teraviljadest proteiinirikkaim nisu. Rukkil on valgusisaldus kõige madalam. Rasvasisaldus kõrgeim kaeral (kõige rohkem toorkiudu). Tärkliserikkaim rukis. Tärklisevaeseim kaer. Kõrge tuhasisaldus kaer, oder Teravili inimesele tähtis valguallikas. Normaalseks lämmastikubilansiks päevas vaja 40 g nisujahuvalku. Inimese valguvajaduse saab täielikult katta leivaga. Eriti väärtuslik on kaera valk. Kaer on kõige suurema rasvasisaldusega
nisuliiki harilik e. pehme nisu ja kõva nisu; Eestis kasvatatakse pehme nisu sorte kuna kõva nisu vajab kasvuks kuivemat ja mandrilisemat kliimat. Nisul esinevad nii tali- ja suvivormid. Suvinisu kasvupind oli 2010. a. meil ~80 000 ha, talinisu ~41 000 ha. Talinisu annab reeglina suuremat saaki kuid suvinisu kasvatamisel jäävad ära talvitumisega seotud riskid. Eesti nisu sisaldab keskmiselt 9...15% proteiini, kleepvalku on terades 25...40%; toorkiudu 2...3%, rasva ~2% ja tärklist ~65%. Nisu kasutatakse toiduviljana (leib, sai, kondiitritooted, pastad, manna jm) ning viina ja õlle valmistamisel; oma suure proteiini- ja väikese toorkiusisalduse tõttu sobib ta hästi ka jõusöödasegudesse. Kasvunõuded Talinisu on kasvutingimuste suhtes nõudlikum kultuur kui talirukis. Hästi karastunud talinisutaimed taluvad külma -20...-25°C. Idanemisest tera valmimiseni vajab talinisu aktiivsete temperatuuride (üle +10o C) summat 1400...1500°C
funktsioneerimine ning anda organismile tarvilikku energiat · Põhilised koresöödad on haljassöödad, pikaajaliseks säilitamiseks töödeldud haljassöödad (hein, kuivsilo, märgsilo, rohujahu) ja põhk · Lehma suvine tavasööt on karjamaarohi. Eristatakse kultuur- ja looduslikke karjamaid. · Olenevalt rohu liigilisest koostisest ja kasvufaasist sisaldab see 1829% kuivainet, milles on 1933% toorkiudu, 912 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 70100 g/kg metaboliseeruvat proteiini. · Koresööt · Lehm suudab päevas süüa 75100 kg rohtu. · Rohi on tavaliselt seda väärtuslikum ja maitsvam, mida varasemas kasvufaasis see on · Aastasadu on traditsiooniliseks talviseks koresöödaks olnud hein kuivatatud või kuivanud rohi. · Silo ulatusliku kasutuselevõtuga on heina osatähtsus põhisöödana oluliselt vähenenud.
Varakult võtta kattevilli ära- haljasöödana. Väiksed ristiktaimed, siis võib saada 10 -15 tonni haljasmassi- niita 10 cm kõrguselt, augusti lõpus või septembris. Kui katteviljata siis saaks kaks niidet ennem umbrohu õitsemist, ja ei tohi lasta pikkalt lume alla- lämbub 10 12 cm. Kasutusaastatel tuleb koristada siis kui saadakse toitainete rikkas sööt, peab arvestama taimede bioloogilisi omadusi. Koristda õitsemise eel siis sisaldab rohkesti proteiini ja vähe toorkiudu. Soodustab kasvamist seetõttu kasvab kiiresti. Rohundid Rohundid rohumaal kasvavad mitte külvatud rohtsed taimed. Nad annavad 10-30% saagist. Söödavad ja hea söödaväärtusega rohundid, mis võivad aga rohkel esinemisel puudulikud söödad olla ja rohumaasaaki vähendada. Hea söödavusega rohundid Harilik raudrohi (verihein) 1-4% soovitatav, väga kõrge toorproteeini sisaldusega 20%, ravimtaim Harilik võilill- kahjulik- lammas hävitab võilille,
Kui sööta lehmale piima sekretsiooni soodustavaid söötasid, täitub niigi turses udar ülemäära ja udara kandesidemed rebenevad või venivad välja. Jõusöötade ja mahlakate söötade söötmise alustamisel jälgitakse udara olukorda. Nende söötade hulka suurendatakse vastavalt udaraturse taandumisele (pidurdavad udaraturse taandumist). Teisel päeval pärast poegimist võib anda lehmale jõusööta 1-2 kg. Kõige sobivam on kaerajahu, see sisaldab toorkiudu ja toorrasva ning on lahtistava toimega (poegimisel kaotab lehm palju vett ja seetõttu tekib kerge kõhukinnisus). Lehma tuleb sööta nii, et udaraturse kaoks 7.-9. päevaks pärast poegimist, samas tuleb toodangutase 10-ndaks päevaks tõsta võimalikult kõrgele. Kui toodangu-taset ei tõsteta piisavalt kiiresti, jääb reeglina väikeseks kogu laktatsiooni toodang. Täisratsioonilisele söötmisele võib üle minna alles siis, kui udaraturse on täielikult kadunud.
Divertiikuli sein koosneb limaskestast, submukoosast ja õhukesest lihaskihist. Divertiikulis peetuvad toidumassid alluvad roiskumisele, põhjustades põletikku. Söögitoru laiendid võivad ka rebeneda, võib areneda roisuline mediastiniit, kopsupõletik, nekroos. Totaalne ahenemine põhjustab surma. Toitmine võimalik maofistuli (gastrostoom) kaudu. 2. Vatsa atsidoos- Häiritud on eesmaos pH regulatsioon. Põhjused on alimentaarsed rohkelt söödas kergesti seeduvaid süsivesikuid, vähe toorkiudu (jõusöödatüübiliste ratsioonide söötmine). Jõusöödarikas ratsioon mõjub pH regulatsioonile, süljesekretsioonile ja mäletsemisele samasuunaliselt. Süljesekretsiooni ja mäletsemise kestust on võimalik suurendada koresööda osa suurendamisega ratsioonis. Oluline ka söötade struktuur - granuleeritud sööt, tselluloosirikka ratsiooni kiire asendamine süsivesikuterikka söödaga põhjustab pH langust. Vatsas intensiivistub ka piimhappe
cm kõrguselt ja koheselt põld vabastda põhu hunnikutest ja ka sinna kukkunud või pudenenud heina jäänused. Kui vili saab varakult ära koristada, siis võib juba külviaastal saada 10-15 tonni haljasmassi saada ühelt hektarilt. Haljasmass tuleks niita augusti lõpus või septembris. Kasutus aastatel tuleks taimik koristada siis kui see on kõige väärtuslikum. Koristada tuleks õitsemise eel, sest siis sisaldab põldhein kõige rohkem proteiini ja on vähem toorkiudu sisaldav. Kui põldhein niita enne õitsemist, siis see soodustab hädala kasvu ja taimede püsivust rohukamaras. Varajane punane ristik AAS REBASESABA Ohtetuluste on niidu tüübiline ei sobi karjamaale... Noores arengufaasis saab kesmise söödaväärtusega sööda.. ei kogu mulda toitaineid, toitainete rikas, ei külmu ära, Saak võib olla küll suur aga pidev niitmine vähendab saagikust.. . maa aluseid võsundeid hoidab pidev tugev juurevõrgustik..
Põhiliseks söödaks on hein ja kaer ja täitesöödana kasutatakse põhku. Rohukuiviseid enam ei kasutata. Sporthobustele ristikheina ei kasutata, sest neil on vaja just süsivesikuid. Põhiliselt põlluheina sõid vanasti vanemad hobused. Ees- ja Kesk-Aasias ja USA-s söödetakse lutserni heina. Heina min määraks peetakse 0,5 kg 100 kg kehamassi kohta. Kui 500-600 kg siis min peaks ta saama 2,5-3 kg heina päevas. See on minimaalne kogus. See tagab selle, et hobune saab vähemalt 12% toorkiudu ja vajalik mikrobiaal- käärimine. Ülejäänud sööda võib anda teiste söötadena. Kui heina ei ole, siis tuleb anda rohkem jõusööta ja lisaks hekseldatud põhku. Põhku võib anda ka siis, kui vesi on liiga külm. Siis ta ei joo nii ahnelt. Hobune ei talu hallitust sööda sees. Haljassööt on põhiliselt vabalt karjatatavate hobuste sööt, keda spordiks ja tööks ei kasutata. Ka suvel on roht ainult nö salatina heina ja jõusööda kõrval. Ohtlik on ristikheinarikas sööt
annaabi.ee 
