Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragümnaasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena. Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte. Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892.
Viljasoo Indreku semu, avaldas Indreku jutud raamatus Joosua Rahva sõbra toimetuses Sillamäe Rahva sõbra toimetuses Käba poodniku töötaja Marie lastega lesk, kelle eest Viljasoo hoolitsema hakkas Hildegard ja Kunigunde Marie tütred Kröösus võttis vabadust kõige tõsisemalt, "vabadus pole enne sinu võimuses, kui oled ta virutanud selili ja surunud talle jala kõrile" Timofei sõdur, kellele Indrek võõrast rahast 47 rubla andis Kuru toimetusest Meigas salakoosolekul käinud tööline, korraldas maale minekut
Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm-naasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena. Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte. Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue
Kaaned on paksemast materjalist kui ajalehtedel. Lood on eri pikkusega ning sisaldavad nii teksti, fotosid, jooniseid kui ka teisi visuaalseid elemente. Ajakirjade sisu ja lähenemisviis võib olla väga varieeruv nii temaatiliselt, žanriliselt kui ka funktsionaalselt, olenevalt sellest, mis pakub avalikkusele huvi. Ajakirjad on ajalehtest erinevad veel selle tõttu, et neil on kitsam suunitlus, näiteks naiste- ja meesteajakirjad. Ajakirjas kajastuv materjal on pärit omaette toimetusest, kuid on avatud ka väljaspoolt kaastöödele. Minimaalne ilmumissagedus on vähemalt 2 korda aastas, seega ei loeta ebaregulaarseid väljaandeid ajakirjadeks. Ajakirja kriteeriumiks on ka kättesaadavuse aste ja levi iseloom. Üheks nõudeks, et ostmine ja tellimine on võimalik väljaspool väljaandvat institutsiooni ning väljaandmispiirkonda. Segadust tekitavad organisatsiooni või ühingu tasuta ajakirjad, kuid
Nende omavahelistest vestlustest ilmneb Kristi suhtumine nuhkidesse, mis on äärmiselt negatiivne, ja Indreku oskus mõelda nö. väljas pool kasti, ehk ta ütleb asju ja teoretiseerib teemadel, mille peale küllaltki naiivne Kristi ei tuleks iial. Revolutsioon toob teisedki inimesed üksteistele lähemale. Peale linnaväljakul tulistamist lähevad Indrek ja Viljasoo, tuttav ajalehe toimetusest, matustele, kus nad hoolitsavd täiesti võõra naise eest, kes on leseks jäänud. Seal teeb Indrek jällegi võrdlusi Vargamäega, tõdedes, et kodus ainult nutt ja hala ongi. Vestluses hätta sattunud soldatiga, keda Indrek aitab, avaldub hästi see, kuidas on revolutsioon muutnud Indreku mõttemaailma. Ta annab ära oma viimased rahad, mille on isegi veel võlgu. Aga olulisem on see, kuidas ta hakkab soldatile nõu andma, et kuidas liikuda ja mida teha
eestlastest õppis sellel ajal Tartu Ülikoolis ning lugesid Postimeest. Johann Voldemarist sai ärkamisaja alguse liider ja ta seisis kõikide oluliste algatuste juures. Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson, kes olid Eesti Postimehe kaastöölised, hakkasid avaldama baltisakslaseid kritiseerivaid artikleid ning nõudma nendega võrdseid õigusi. Jannsen kartis sakslastega läbisaamise kaotust ja vene mõju kasvamist. Ta eemaldas baltisakslaste nõudmisel Jakobsoni ja Hurda Postimehe toimetusest. See tekitas eestlaste seas arusaamatust ja Jannsenil oli isegi konflikt oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et sakslased maksid Jannsenile selle eest raha. Postimehele tekkis konkurent, milleks oli Jakobsoni ajaleht Sakala. Jannsen võttis seda siiski rahulikult, kuid Postimehe autoriteet hakkas langema. 1879 aastal oli rahvuslikus liikumises väike paus, kuna nüüd olid lahkhelid ka Jakobsoni ja Hurdi vahel. I ja II Eesti üldlaulupidu 1867
·1870. aastail levisid tähtsamate isikute ümber sõprussuted. See lõpes Jannseni otsusega sulgeda Jakobsoni veerud ,,Eesti Postimehes", sest too oli talumatuks muutunud baltisakslastele oma teravate kirjutistega. Jannsen teadis, et see tegu toob kaasa lugejate arvu languse. Rüütelkonnad pakkusid Jannsenile 2000 rubla aastas kompensatsiooniks. Jannsen ,,asendas" Jakobsoni Hurdaga, kes jäi kahjuks kirjutamisstiililt alla esimesele. Olles pool aastat lisalehte toimetanud, lahkus Hurt toimetusest. ,,Sakala" ja nn suurlõhe ·1878. sai Jakobson lõpuks loa ajalehe ,,Sakala" käimapanekuks. (selle esimene number ilmus 1878. septembris ning selle esiküljel oli teatatud, et tegemist on ,,poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajalehega"). Ilmumahakkamisel oli ajalehel 2300 tellijat, hiljem tõusis trükiarv 6000ni. ,,Sakala" lugejate arv tõusis kiiremini ja kõrgemale kui ,,Eesti Postimehe" oma ning 1880. tabas Jannsenit halvatus, mis ta töövõimetuks muutis
võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm- naasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena. Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte. Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. 1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari"
õpingud pool aastat hiljem. Liiv siirdus elama omaste juurde, tegi kaastöid ajakirjandusele. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad” 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. Aastatel 1887–1888 töötas Liiv Viljandi Sakala toimetuses ajakirjanikuna. Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus “Päästetud”. 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures.Tartus liikus ta ringi Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse “Vari” (esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”). Kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu.Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördusTartust tagasi koju, Alatskivile. Samas jätkas ta intensiivset kirjanduslikku tööd, valmisid näiteks jutustused
Tartusse H.Treffneri eragümnaasiumisse. Ta ei suutnud seal kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. 1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja ,,Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse ,,Vari" (esialgse pealkirjaga ,,Kui seda metsa ees ei oleks"). Kuid kirjastaja otsimine oli lootusetu. Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördus Tartust tagasi koju, Alatskivile. Valmisid näiteks jutustused ,,Käkimäe kägu" ja ,,Nõia tütar". 1894
Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm- naasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena. Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja. 1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte. Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. 1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning
gümnaasiumis (seal käis ka Ullo loo jutustaja Jaak) ning vahelduva eduga ka Tartu Ülikoolis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus ta tööle „Spordileksikoni“ toimetusse. Tal oli erakordne mälu ja sporditulemused jäid talle väga lihtsasti meelde: seetõttu oli ta oma töös edukas. Samal ajal üritas ta koos emaga lisaraha teenida – nad rajasid väikeettevõtte mis pesi, kuivatas ja triikis riideid. Sellest tekkis Ullol aga ajalehes tüli ja ta vallandati toimetusest. Läbi ühe konkursi sai Ullo tööle riigiametisse. Tänu oma andekusele tegi ta seal kiiresti karjääri ja sai valitsusnõunikuks Jüri Uluotsa valitsuses. Ta saadeti valitsust esindama Narva, kus 17. juunil 1940. aastal allkirjastas Johan Laidoner venelastega lepingu, millega tuli Eestisse 90000 punaarmeelast. Uluots taandus mõne aja pärast peaministri kohalt ja tema asemikuks sai Johannes Vares-Barbarus (teda teadis muide Ullo juba varem, nimelt oli Ullo onu neid tutvustanud)
ja avalikku arvamust; vahendada teadmisi; pakkuda meelelahutust [3]. 4. Ajakirjanik on ajakirjanduses töötav inimene, kes kogub, vahendab, töötleb ja kommenteerib infot toimuvate ürituste ja aset leidnud sündmuste, päevakajaliste inimeste ning muu aktuaalse kohta, uurib ja analüüsib lugejatele huvi pakkuvaid teemasid ning teeb neist kokkuvõtteid [4]. Ajakirjanikul on õigus esitada võimust, reklaamist, omanikest, allikates ja toimetusest sõltumatut infot. Samas ajakirjanik peaks sündmusi kajastama adekvaatselt, püüdma olla õiglane ja vastutustundlik, vältima subjektiivseid eelistusi. Katriin Saar 11.d 14.02.2020 Olemas on meediaeetika reeglid, millest ajakirjanik peaks lähtuma: erapooletus;
Brissenden tegi talle joogid välja > mõistis Martini olukorda või tundis selle ära? 32. Brissenden Martinil külas. Martin annab talle oma teoseid lugeda. Brissenden ajab ta närvi, Martin tema kõri kallale. Brissenden lõunatas Martiniga tihti ning tegi talle välja > kirjanikul vaja sponsorit? 33. Kehv majanduslik seis. Pandib. Läheb "Transcontinentali" ise raha järgi. Toimetajad keerutavad, Martin läheb kõri kallale, saab raha. Plaanib ka "Herilase" toimetusest raha välja pressida, kuid ta lüüakse välja. 34. Ruth Martinil külas. Ruth kutsub külla, aga Martin ei saa tulla, sest kulutas väljapressitud raha Maria võla maksmiseks. Saab "New Yorgi Ringvaatelt" kirja, kus öeldakse, et nendele oli anonüümkiri saadetud, milles mustati Martinit. Martin aitab Mariat nõude ja riiete pesemisel, samal ajal teda õpetades. Maria silmis Martini väärtus kahaneb, sest mõistab, et Martin ikkagi tavaline inimene. Jõukusperiood
nikerdasid illustreeritud skulptuure nii, nagu Vanad-Kreeklased seda tuhandeid aastaid enne neid olid teinud. Rodin otsustas aga näidata kunstirahvale, kes ta on ja mida ta tunneb. Hoolimata sellest, et kriitikud süüdistasid teda laiskuses jätkas Rodin oma tööd. Ta jäis iseendaks. Veel üks ajaloo suurkuju, kes otsustas erineda oli USA filmirezisöör, produtsent, multifilmide looja ja heategija Walt Disney, kes vallandati ajalehe toimetusest, sest tal olevat puudust olnud originaalsetest ideedest. Tema nimel on nüüdseks aga kaks rekordit: võidetud Oscarid 26 ja Oscarile nomineerimised 59. Sealhulgas on ta pävinud ka 7 Emmy auhinda. Disneyt peetakse 20.sajandi üheks tähtsamaks meelelahutuse arendajaks. Ta rajas koos oma vennaga Hollywoodis Walt Disney kompanii. Selle korporatsiooni iga-aastane sissetulek on umbes 30 miljardit USA dollarit. Walt Disney oma originaalsete ideedega saavutas ennenägematu kuulsuse filmimaailmas.
Näiteks, et 1930ndatel oli Eestis tomateid vähe saada. Sellised väikesed elulised faktid, mis aitaksid kirjutada tõetruud ajaloolist romaani, on väga huvitavad. Ajalooraamatutest sellist teadmist ei saa. Ükski kroonik ei kirjuta: ,,Sel kümnendil ei olnud jalgrattad veel Pärnusse jõudnud," näiteks. Eestis võetakse vahel ühendust, et oma lugu rääkida. Kui mõni Eesti Elu lugeja leiab, et ta tahab jagada mõnda seika või oma elulugu, siis mu kontaktandmed saab toimetusest ja olen Torontos veel kolm nädalat. Ning kirju ja pilte võib mulle alati saata ka Eestisse." Kuidas kirjutad? On Sul mõni rituaal või eriline koht? Kui siseruumis, siis otse akna all, näoga õue poole, et saan iga mõne hetke tagant välja vaadata. Aga kõige rohkem mõtteid tuleb transpordivahendites millegipärast. Ja üldse väljas, tänaval, looduses. Väga suur osa sellest, mis ma kirjutan, on algselt käsitsi põlve otsas või seina najal kirjutatud, alles hiljem trükin ümber.
perekonna eestvedamisel asutati selts ,,Vanemuine". Jannsen võttis I Üldlaulupeo kõik ettevalmistused enda kanda. Jakob Hurt Oli väga hea haridusega, võttis agaralt osa ,,Vanemuise" seltsi töös, kus pidas ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvaluulest. Püstitas eestlastele ülesande saada suureks vaimult. Ta ei saanud valitsuselt luba oma ajalehte asutada. Oli ,,Eesti Postimehe" lisalehe toimetaja. Tema ajalookäsitlus ei meeldinud baltisakslastele ja Jannsen oli sunnitud ta eemaldama toimetusest. Sai kirikuõpetajaks Otepääle, mis tugevdas tublisti tema ühiskondlikku seisundit. Carl Robert Jakobson - Oli radikaalsema suuna eesotsas. Tema kirju avaldati ,,Eesti Postimehes", kus ta nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu, propageeris karskusideid. Oli väga venemeelne ja baltisakslased vihkasid teda seetõttu. Esitas kõnesid. Oli väga aktiivne taluperemees. Sai loa oma ajalehe ,,Sakala" asutamiseks.
Teater mõjutas kogu Vilde loomingut. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) 1883. aasta sügisel liitus Eduard Vilde lehe ,,Virulase" toimetusega. Ajaleht ,,Virulane" oli esimene ajaleht, mis teadlikult hakkas käsitlema maakehvistu ja linnatööliste elu. Loomulikult sai ajaleht paljude poolt ägedate rünnakute osaliseks. Selle lõpptulemusena saadeti peatoimetaja Jaak Järv 1888. aastal maalt välja ja leht suleti. Vilde ise lahkus ,,Virulase" toimetusest kaks aastat varem. Pärast ,,Virulase" juurest lahkumist, läks ta appi ,,Postimehe" toimetajale Karl August Hermannile. Töötades seal, asus ta järjekindlusega looma lehte kultuursemaks. Ta andis ,,Postimehele" hoopis uue ilme. Töötades ajalehtede toimetuses ei jäänud tema kirjateosed tagaplaanile. Sellel ajajärgul tõlkis ta pidevalt raamatuid ning kirjutas jutte ja romaane. Tema naljajutud avaldusid tihti ajalehtedes. (Eduard Vilde sõnas ja pildis. 1966)
1887. aastal koostas esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada. Aastatel 18871888 töötas Liiv Viljandi Sakala toimetuses ajakirjanikuna. [2] 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehe Olevik juures. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ehk võttis osa Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. [3] 2.2 HAIGUS Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli (tnp Juhan Liivi) tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse "Vari", kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu. [3] Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Siiski jätkas ta intensiivset kirjanduslikku tööd, valmisid näiteks jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar". 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses luulekogu jm käsikirju
(Mart Raukas numbris 4/2010, Nellie Bly numbris 2/2011 ja Harald Nugiseks numbris 3/2011). Ajakirja numbris 1/2011 on kaanel Melliste lahingut illustreeriv kunstiteos. Toimetaja veeru juures ilmub foto ajakirja peatoimetajast Tea Kurvitsast ning lõpus ilmub tema signatuur. Ajakirja sisukord on liigendatud värviliste rubriigipealkirjade ning numbritega. Sisukorra juurde kuuluvad värvilised ja mustvalged pildid. Sisukorraga samal lehel ilmub informatsioon ajakirja toimetusest. Intervjuu kui ajakirja löökrubriik on illustreeritud ühe suure pildiga intervjueeritavast (või intervjueeritavatest) artikli alguses ning paljude väiksemate mustvalgete ning värviliste piltidega persooni lapsepõlvest ja edasisest elust artikli sees. Piltide juures on seletused ja kirjeldused. Samuti on intervjuu juures suurelt välja toodud intervjueeritava persooni säravamad tsitaadid intervjuust. Tsitaatide välja toomine on tavaks ka teist tüüpi artiklite juures.
MAI instrumendid: 19 Traditsioonilised: • Pressinõukogud + koodeksid • Ombudsmanid • Meediaajakirjandus • Meediakriitika (massimeedias) • Kirjad toimetajale • Paranduste nurk Digitaalsed: • Erinevad blogid • Ülekanded toimetusest • Online ombudsman • Meediakriitika eri keskkondades Materjalid: * Harro, H. (1996) Ajakirjandusvabadusest kommunikatsioonivabaduse poole. (See on peamine õppematerjal. Seadusandluse osa on vananenud! Seda võite lugeda seaduste tõlgendamise mõttes, kuid arvestage, et tänased seadused on teised. Vaadake põhiliselt vaid eetikat puudutavaid peatükke. Rangelt soovituslik
Ramat oma sõbrale male 1854-1857 oma laadilt oli see rahvaraamat peamiselt Krimmi sõjast, kokku ilmus 12 vihikut. Selle väljaandega astus Tallinn eestikeelse ajakirjanduse ajalukku. Ühtlasi oli see pidevalt ilmuva eestikeelse ajalehe vahetu eelkäija. Revalsche Zeitung 1860-62 (toimetaja), toimetas ka siseuudiste osa, astudes välja talurahva huvide kaitseks. Tõlkis peamiselt vene lehtedest. 1862 a läks ajaleht Eestimaa Rüütelkonna eeltsensuuri ja kontrolli alla ning Russow lahkus toimetusest. Eesti rahvuslik ärkamisaeg ja ajakirjandus Uue tsaari Aleksander II reformimeelsus lubas 1857 Liivimaa pinnal välja andma hakata lausa kahte ajalehte: Perno Postimees ja Tallorahwa Postimees. (Lähemalt vt õpik "Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed".) 1860. aastate lõpul, mil Eestis ilmus kaks eestikeelset ajalehte ja 1 lisaleht, oli eesti ajakirjanduses üks elukutseline ajakirjanik J. V. Jannsen, teised tegid ajalehte muu tegevuse kõrvalt. 1870
60 a.se juubeli aegu, kui ta sõitis üle pika aja Trtsse, siis ilmmub nendele üritustele, mis ta auks korraldet. Pärast T&Õ 5.nda raamatu ilmumist Tms Eesti kirjanik nr 1, sai raha kultuurkapitalilt (abiraha). Honoraridest ja kult.kapi rahast perele vähe, sest proua oli selline kange eit. Nt suvel saatis Tms pere puhkama, ise töötas Tlns. 1940 a märtsis Tms suri, siis algas sõda. Tuntud ka nõukogude ajal. K:W käis ühest toimetusest teise, et Tms kogutud teoseid välja anda. Antigi, Käthe kui pärija sai honorari. Tms matused: K.W andis edasi Tms soovi, et pärgililli mitte tuua, see raha annetatagu teoste tõlkefondi. Vaid 1 loorberilehtedest pärg. Tms koduvald Albu hakkas mõni aasta enne Tms surma monumendi jaoks raha koguma. Tmslt küsiti, kas tohib. Nõusolek,+ raamatud ka monumendil. Avamisel Tms ise ei käinud. Tms oli fanaatiline kinoskäija, see oli 1 ta lemmikuid. Ta oli vabakutseline kirjanik, iga vabak
60 a.-se juubeli aegu, kui ta sõitis üle pika aja Trt-sse, siis ilmmub nendele üritustele, mis ta auks korraldet. Pärast T&Õ 5.nda raamatu ilmumist Tms Eesti kirjanik nr 1, sai raha kultuurkapitalilt (abiraha). Honoraridest ja kult.kap-i rahast perele vähe, sest proua oli selline kange eit. Nt suvel saatis Tms pere puhkama, ise töötas Tln-s. 1940 a märtsis Tms suri, siis algas sõda. Tuntud ka nõukogude ajal. K:W käis ühest toimetusest teise, et Tms kogutud teoseid välja anda. Antigi, Käthe kui pärija sai honorari. Tms matused: K.W andis edasi Tms soovi, et pärgi-lilli mitte tuua, see raha annetatagu teoste tõlkefondi. Vaid 1 loorberilehtedest pärg. Tms koduvald Albu hakkas mõni aasta enne Tms surma monumendi jaoks raha koguma. Tms-lt küsiti, kas tohib. Nõusolek,+ raamatud ka monumendil. Avamisel Tms ise ei käinud. Tms oli fanaatiline kinoskäija, see oli 1 ta lemmikuid. Ta oli vabakutseline kirjanik, iga vabak
annaabi.ee 
