A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ kolmanda osa sisukokkuvõte. (0)

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ kolmanda osa sisukokkuvõte.
Raamatu tegevus toimub ajal, mil perepoeg Indrek on lõpetanud gümnaasiumi ja püüab teha üliõpilase eksamit . Peamiseks tegevuskohaks on linnas (tõenäoliselt Tallinn, kuigi kordagi otseselt ei mainita seda). Käimas on revolutsioon ja ajad on segased .
Indrek jõudnud linna otsib endale elupaika ja leiab selle Lohu pere juures. Ta üürib neilt tuba ja teeb peagi tutvust peretütre Kristiga, kes on tõsimeelne revolutsionäär. Indrekust saab vaikselt mässaja. Kusjuures võib lugedes mulje jääda, et ta suurema osa ajast ei saa päris täpselt aru mis toimub, enne kui on hilja . Raamatu alguses kohtab ta vana koolivenda, Otstaavlit, kes ise politseis töötab aga sellegi poolest veab Indreku ühele koosolekule kaasa. Seal saab ta esimese kokkupuute revolustiooniga.
Asjade arenedes, saavad Kristi ja Indrek lähedamadeks sõpradeks: nad käivad koosolekutel, arutavad jumala ja muude maailma asjade üle ning mõtlevad koos lendlehti välja. Samal ajal püüab Indrek ka kirjutamisega algust teha, kuid edutult. Selle-eest saab ta uusi tuttavaid ajalehe „Rahva sõber“ toimetuses.
Indrek jõuab aga peagi Ekke Mooriliku tõdemuseni – kodus on parem, kui linnas, eriti kui revolutsiooni südmused hakkavad rohkem arenema ja ta erinevate hirmsate sündmuste tunnistajaks on (nt. Tulistamine linnaväljakul)
Indrek ja Kristi muutuvad järjest lähedasemaks, hoolimata vanusevahest. Nende omavahelistest vestlustest ilmneb Kristi suhtumine nuhkidesse, mis on äärmiselt negatiivne, ja Indreku oskus mõelda nö. väljas pool kasti, ehk ta ütleb asju ja teoretiseerib teemadel, mille peale küllaltki naiivne Kristi ei tuleks iial.
Revolutsioon toob teisedki inimesed üksteistele lähemale. Peale linnaväljakul tulistamist lähevad Indrek ja Viljasoo, tuttav ajalehe toimetusest, matustele, kus nad hoolitsavd täiesti võõra naise eest, kes on leseks jäänud. Seal teeb Indrek jällegi võrdlusi Vargamäega, tõdedes, et kodus ainult nutt ja hala ongi.
Vestluses hätta sattunud soldatiga, keda Indrek aitab, avaldub hästi see, kuidas on revolutsioon muutnud Indreku mõttemaailma. Ta annab ära oma viimased rahad, mille on isegi veel võlgu. Aga olulisem on see, kuidas ta hakkab soldatile nõu andma, et kuidas liikuda ja mida teha. Indrek pole enam see talupidaja poeg, kes ta oli gümnaasiumisse minnes, temast on saanud revolutsiooni edasikandja.
Ühes oma vestluses räägib Indrek Kristile nendest kolmest momendist, kui ta on end õndsana tundnud. Esimest korda tundis Indrek õndsust, siis kui temalt teises osas küsiti, kas ta annaks verd kui seda läheks vaja. Teine kord oli samuti teise osa tegevustiku ajal – kui tema usk andis jõudu Tiinale ning too ratastoolist tõusis. Kolmas kord on hetk, mil ta kirjutas oma „jumalatapu“ essee. Eelmainitud hätta sattunud soldati abistamisel tundis Indrek neljandat korda elus õndsust.
Sündmuste arenedes, leiab Indrek, et tal on tarvis kojuminna, mis langeb kenasti kokku revolutsionäride plaaniga, minna linnast maale mõisadesse raha ja relvi korjama. Kõik lõppeb, aga arutu põletamise ja rüüstamisega, kus vähesed mõistlikud (k.a. Indrek) püüavad teisi takistada.
Jõudnud koju saab ta teada ema raskest haigusest. Ta vestleb emaga ja saab teada, et armastus Jussi vastu ning Indreku poolt ema pihta visatud kivi on need, mis enim haiget teevad. Poeg tunneb sügavat kahetust, et ema tema pärast kannatab. Kuigi tema ei suuda ema haigena vaadata ega tema oigeid kuulata, on teised kodused juba tuimaks muutunud.
Indrek naaseb linna, et emale rohtu tuua. Vahepeal on aga Kristi vanemad pannud ta Soome sõitva laeva peale, et neiu sealt edasi Ameerikasse onu juurde läheks. Saanud aga teada, et tema isa, kes samuti tõsimeelset revolutsionäri etendas, on nuhk ning arvates, et Indrek sai mõisapõletamistes hukka, hüppab Kristi laevalt alla ja upub külmas vees.
Indrek naaseb koju. Ta on sunnitud end varjama, sest ta on siiski tagaotsitav oma tegude pärast. Vargamäele jõudes, saab ta teada, et vana Andres ja Ants on arreteeritud, lapsed olevat Vargamäe Vabariigi välja mõelnud, samuti pakkus arreteriatele huvi Indreku tegevus. Ants sooritab enesetapu: tehes lootusetu põgenemiskatse. Andres saab aga tema jaoks ülima aladuse osaks – teda, kohaomaniku, peksti nagu mõnd orja.
Arreterimisel ültes Andres:“Ma olen kogu oma elu võidelnud tõe ja õiguse eest, kuis ma siis nüüd vanas eas hakkaks sakstele valetama .“ Taas tuleb välja Andresele juba tuttav paradoks: püüad olla reeglite järgi ja teha asju õigesti ning just sina kannatad kõige rohkem. Selle tulemusel ütleb Andres koju tagasi tulles jumalast lahti.
Raamatu lõpus palub Mari oma poega , et too tema piinad lõpetaks. Indrek annabki emale surmava doosi linnast kaasatoodud valuvaigistit, saades nii osalist lunastust emale tekitatud valu eest.