2.LOENG Tiitrimeetrilised analüüsi meetodid Vesilahuste keemia Tiitrimeetria tüübid · volumeetriline tiitrimeetria- registreeritakse titrandi ruumala, mis kulub reaktsiooniks analüüsitava ainega; · gravimeetriline tiitrimeetriaregistreeritakse titrandi kaal; · kulonomeetriline tiitrimeetriaregistreeritakse aega või voolutugevust,mis on vajalik analüüsitava aine oksüdeerimiseks või redutseerimiseks. Volumeetriline tiitrimeetria · Tiitrimeetria meetodid nõuavad, et tiitrimisel kasutataks tuntud kontsentratsiooniga lahust - standardlahust ehk titranti · Näiteks kloriidide määramine :Cl- + Ag+ AgCl Tiitrimeetria põhimõisted Definitsioonid · standardlahus ehk standard titrant · tiitrimine · tiitrimise ekvivalentpunkt
▪ Mikrospaatel ammooniumpuhverlahus Analüüsi käik: ▪ Loputasime büretti 2-3 korda vähese koguse titrandiga ning kinnitasime vertikaalselt statiivi külge. Täitsime büreti lehtri abil titrandiga. Jälgisime, et büretti ei jääks õhumulle (õhumulli korral avasime keeduklaasi kohal kraani, et õhk saaks väljuda) ning märkisime titrandi nivoo algnäidu büretis. ▪ Proovi valmistamiseks mõõtsime mõõtesilindri abil koonilisse kolbi 50 ml kraanivett kooli kraanist. Lisasime kraaniveele mikrospaatli abil väheses koguses (paar kristalli) tahket indikaatorit ET – 00 (lahus omandas punase värvuse) ja vahetult enne tiitrima hakkamist ~2ml puhverlahust (reaktsiooni tasakaalu säilitamiseks fikseerib lahuse pH, sidudes vesilahuses kas hüdroksiidioone või vesinikioone, tiitrimine pean olema
Aritmeetiline keskmine: Reprodutseeritavus: Standardhälve: Variatsioon: Suhteline standardhälve: Ulatus-vahe min ja max vahel Tulemuste täpsus-antakse hinnang täpsuse kohta vea kaudu. Absoluutne viga Suhteline viga: Juhuslik viga-sõltub paljudest mõõtmistest,üksikmõõtmise puhul eri põhjustest. Süstemaatiline viga-tingitud mõõteriista ebatäpsest või mõõtmismetoodika puudusest. Tiitrimeetria tüübid: volumeetriline tiitrimeetria- registreeritakse titrandi ruumala, mis kulub reaktsiooniks analüüsitava ainega; gravimeetriline tiitrimeetriaregistreeritakse titrandi kaal; kulonomeetriline tiitrimeetriaregistreeritakse aega või voolutugevust,mis on vajalik analüüsitava aine oksüdeerimiseks või redutseerimiseks. Tiitrimeetria põhimõisted: Standardlahus ehk standard titrant-kindla konsentratsiooniga lahus,mida kasutatakse mahtanalüüsi teostamiseks. Tiitrimise ekvivalentpunkt-selline punkt tiitrimise käigus,kus titrandi ekvivalentide
10 minutit pärast keemise algust lõpetasin keetmise lisades läbi püstjahuti kolbidesse 150 mL destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni. Tiitrisin lahuseid 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendus värvusega. Fikseerisin titrandi kulu, kui märkasin esimest värvi muutust, lõplikult määrasin titrandi kulu kindlaks sellega, kui titrandi lisamisel enam roheline toon ei kadunud, vaid jäi püsima. Tiitrimistulemused: V1 = 11,5 mL (0-proov) V2 = 24,6 mL (ensüümireaktsiooni algusest 10 min-proov) V3 = 35,8 mL (ensüümireaktsioonialgusest 20 min-proov) Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafikult taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 mL-s reaktsioonisegust võetud proovis.
verifitseerida proovivõttu. Paralleelproovid- võetakse samast proovist, aitavad kindlaks teha ja jälgida metoodilisi vigu. Proovide lahustamine. Segajate kõrvaldamine.Spetsiifilised meetodid/reaktsioonid, selektiivsed meetodid/reaktsioonid Kalibreerimine ja mõõtmine Enamuse meetodite jaoks mõõdame näitajat/omadust, mis on otseses sõltuvuses analüüdi kontsentratsioonist; Gravimeetrias- sademe kaal, Tiitrimine- titrandi ruumala, Spektrofotomeetria- adsorbeerunud valgus, Kromatograafia- piigi pindala. Peame saama sõltuvuse mõõdetud näitaja ja analüüdi kontsentratsiooni vahel Enamus meetodeid tahab, et eksisteeriks lineaarne sõltuvus Canal= kX+b Et saada sellist sõltuvust on vaja kasutada üht või mitut standardit- kalibreerida Standardid Standardid peavad olema valmistatud sarnaselt analüüsitava prooviga; omama sarnast koostist/maatriksit;
- aparatuuri skaala vale lugemine, - mittekorralik kaliibrimine, - vilets meetod/proovi eeltöötlus, - isiklikud puudused, - arvutusvead. Saab vältida korraliku harjutamise ja kogemustega Vigade vältimine ja avastamine · Standardainete analüüs · Sõltumatu analüüs · Tühikatsed · Juhuslikud vead Iga analüüsi tulemus on tegelikult mitmete tegurite ja muutujate summa, paljusid tegureid ei anna muuta 6. Tiitrimeetria tüübid. volumeetriline tiitrimeetria: registreeritakse titrandi ruumala, mis kulub reaktsiooniks analüüsitava ainega; gravimeetriline tiitrimeetria: registreeritakse titrandi kaal; kulonomeetriline tiitrimeetria: registreeritakse aega või voolutugevust, mis on vajalik analüüsitava aine oksüdeerimiseks või redutseerimiseks. 7. Tiitrimeetria põhimõisted Standardlahus Titrant ehk standardlahus peab olema kindla koostise ja kontsentratsiooniga Titrandi kontsentratsiooni määramiseks on vajalik nn. esmane ehk primaarne standard ehk põhiaine
destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 3 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni. Tiitrisin lahuseid 0,02 M CuSO4 lahusega kuni sinakas-violetne värvus asendus rohekassinaka-smaragdrohelise värvusega. Fikseerisin titrandi kulu, kui märkasin esimest värvi muutust, lõplikult määrasin titrandi kulu kindlaks sellega, kui titrandi lisamisel enam roheline toon ei kadunud, vaid jäi püsima. Tiitrimistulemused: V1 = 2,2 mL (0-proov) V2 = 10,3 mL (ensüümireaktsiooni algusest 10 min-proov) V3 = 18,4 mL (ensüümireaktsioonialgusest 19 min-proov) Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafikult taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 mL-s reaktsioonisegust võetud proovis.
Fosforhappe määramine Cola-jookides potentsiomeetriline tiitrimine Töö teostaja: Õpilaskood: Õpperühm: Õppejõud: Aini Vaarmann Teooria: Potentsiomeetrilise analüüsimeetodi aluseks on määrata komponenti sisaldava praktiliselt vooluvaba galvaaniahela elektromotoorjõu mõõtmine. Registreeritakse sobiva indikaatorelektroodi potentsiaali sõltuvus lisatud titrandi ruumalast. Indikaatorelektroodi potentsiaal on sõltuv vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, võrdluselektroodi potentsiaal ei sõltu vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses, seega mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutust sõltuvalt titrandi hulgast lahuses. Indikaatorelektroodi potentsiaali järsk muutus on tiitrimise ekvivalentpunktis. Asetades klasselektroodi vesinikioone sisaldavasse lahusesse, tekib H+ ja Me+ vahel
juuresolekul pH väärtusel 10,0. * Kompleksi tingliku püsivuskonstandi arvutamine Tiitrimiskõvera punktid enne ekvivalentpunkti *Ca tasakaalukontsentratsioon on võrdne tiitrimata Ca kontsentratsiooniga ja lisaks veel Ca ioonid, mis on lahuses kompleksi dissotsiatsiooni tõttu (cT). Viimane on väga väike võrreldes vabade Ca ioonide kontsentratsiooniga lahuses. *Peale 10,00 ml titrandi lisamist Ekvivalentpunkt Ca ioonid saavad lahusesse minna ainult tänu selle kompleksi dissotsiatsioonile. Ca kontsentratsioon peab olema võrdne vaba EDTA kontsentratsiooniga, cT. [Ca2+] = cT [CaY2-] = 0,00333 [Ca2+] = 0,0033 M Asendades saadud kontsentratsioonid kompleksi tingliku püsivuskonstandi avaldisse, saame Ekvivalentpunkt Peale ekvivalentpunkti Peale 35,00 ml titrandi lisamist Asendades need väärtused tingliku püsivuskonstandi avaldisse, saame
Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsiooni määramiseks võtsime alglahuse mahutist 10 ml proovi, lisasime indikaatorina metüüloranzi ja tiitrisime 0,1N HCl-ga kuni proovi kollane värvus muutus roosaks. Tegime seda 2 korda, esimesel korral kulus HCl 4,35 ml ja teisel korral 4,30 ml. NH3 normaalsuse arvutamiseks võtsime kahe arvu keskmise (4,325 ml). NH3 normaalsuse arvutusvalem: N HClVHCl N NH 3 = VNH 3 , kus NHCl- titrandi normaalsus, N; VHCl- titrandi kulu, ml; VNH3- tiitrimiseks võetud proovi maht, ml. MÕÕTMISTE TEOSTAMINE KATSESEADMEL 1. Avasime torustikul ventiili, et pumbata ammoniaagilahus survepaaki. Pärast pumpamist sulgesime ventiili. 2. Lahuse kulu reguleerisime kraani abil rotameetri näidu järgi. 3. Lülitasime sisse ventilaatori, reguleerisime siibriga õhu kulu. 4 4. Lasime kolonnil natuke aega töötada enne kui hakkasim mõõtmisi tegema
Ammoniaagi vesilahuse kontsentratsiooni määramiseks võtsime alglahuse mahutist 10 ml proovi, lisasime indikaatorina metüüloranzi ja tiitrisime 0,1N HCl-ga kuni proovi kollane värvus muutus roosaks. Tegime seda 2 korda, esimesel korral kulus HCl 4,35 ml ja teisel korral 4,30 ml. NH3 normaalsuse arvutamiseks võtsime kahe arvu keskmise (4,325 ml). NH3 normaalsuse arvutusvalem: N HClVHCl N NH 3 = VNH 3 , kus NHCl- titrandi normaalsus, N; VHCl- titrandi kulu, ml; VNH3- tiitrimiseks võetud proovi maht, ml. MÕÕTMISTE TEOSTAMINE KATSESEADMEL 1. Avasime torustikul ventiili, et pumbata ammoniaagilahus survepaaki. Pärast pumpamist sulgesime ventiili. 2. Lahuse kulu reguleerisime kraani abil rotameetri näidu järgi. 3. Lülitasime sisse ventilaatori, reguleerisime siibriga õhu kulu. 4. Lasime kolonnil natuke aega töötada enne kui hakkasim mõõtmisi tegema. Seejärel
proovivõtuseadmed) ja osakeste filtreerimist. 12 Siiri Velling (Tartu Ülikool), 2011 3 Tiitrimeetria ja gravimeetria Tiitrimine on mahtanalüüs, mis põhineb teadaoleva kontsentratsiooniga lahuse ruumala määramisele, mis kulub reageerimisel analüüsitava ainega. Seda viiakse läbi titranti aeglaselt proovile lisades kuni reaktsioon uuritava aine ja titrandi vahel on täielikult toimunud. Seejuures toimub tiitrimisreaktsioon titrandi (T, millega tiitritakse) ja analüüdi (A, uuritav aine) vahel. Mõisted ja tähised: titrandi kontsentratsioon CT, ruumala VT proovi ruumala V, analüüsitav analüüdi konts. CA Ekvivalentpunkt lisatud titrant on reageerinud uuritava ainega keemilisele
Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: 1 Töö eesmärk Töö eesmärgiks on määrata askorbiinhappe sisaldust tablettis, kasutades potentsiomeetrilise tiitrimise meetodit. 2 Töö käik 1. Valmistada ette proov: lahustada 1 askorbiinhappe tablett 100mL vees. 2. pH-meetri kalibreerimine kasutades puhverlahuseid (pH 4 ja pH 7). Kontrollida saadud andmeid. 3. Määrata titrandi (NaOH) kontsentratsioon. Selleks tiitrida 25mL NaOH tugeva hape mõõtelahusega (0,0474 M HCl). Indikaator: metüülpunane. Sooritada vähemalt 2 korda (SSH ei tohi ületada 2%). 4. Pipeteerida 25mL C-vitamiini lahust tiitrimise anumasse, asetada magnetsegaja pulk. Lisada vett mahuni ca 40mL. 5. Pesta elektrood dest. veega ja asetada see lahusesse. Tiitrida automaattitraatori abil. 6. Korrata punktid 1 ja 4-5 teise tablettiga
Lahuse kontsentratsioon määratakse 20 ml proovi tiitrimisega 0,1 N HCl-ga indikaatori (metüüloranz) juuresolekul -- proovi kollane värvus läheb roosaks. NH3 normaalsus arvutatakse: N NH 3 , (16) N V N NH 3 = HCl HCl V NH 3 kus - titrandi normaalsus, N; - titrandi kulu, ml; - tiitrimiseks võetud proovi maht, N HCl V HCl V NH 3 ml. MÕÕTMISTE TEOSTAMINE KATSESEADMEL 1. Valmistatud ammoniaagilahus pumbatakse pumbaga 8 survepaaki 9, avades eelnevalt selleks torustikul ventiili 12. 2. Suletakse ventiil 12. 3. Lahuse kulu (niisutus) reguleeritkse kraani 11 abil rotameetri 10 näidu järgi etteantud väärtusele. 4
· CuCuSO4 (1M) AgNO3 (1M) Ag · CuCu2+ (1M) Ag+(1M)Ag · Elektrokeemilise ahela potentsiaal · E = Ekatood - Eanood Negatiivne ahela potentsiaal tähendab et ahel on elektrolüütiline. Positiivne potentsiaal tähendab, et ahel on galvaaniline. Elektroodi standarpotensiaal- standartingimustel? Elektrokeemilise ahela skemaatiline esitamine- || - soolasild. Redoksreaktsiooni tasakaalukonstant- Redokstiitrimise kõverad- Koordinaatides: elektroodpotentsiaal E lisatud titrandi ruumala · Logaritmiline sõltuvus analüüsitava aine või titrandi kontsentratsiooni ja elektroodpotentsiaal vahel. · Elektroodpotentsiaalid redokstiitrimise süsteemides Titrandi elektroodpotensiaali mõju tiitrimiskõvera kujule- Redoksindikaatorid- Üldised redoksindikaatorid: Inoks + ne = Inred, Indikaatori reaktsioon on pöörduv. Tüüpiline üldine redoksindikaator muudab värvi kui titrant põhjustab süsteemi redokspotentsiaali muutuse.
Ülesanne Puhverlahuste omadused · lahjenduse mõju · lisatud hapete ja aluste mõju · puhvermahtuvus · puhverlahuste valmistamine Nõrga aluse tiitrimine tugeva happega Nõrga aluse tiitrimine tugeva happega Nõrga happe tiitrimine tugeva alusega Ülesanne · Arvutada tiitrimiskõver kui 50,00 ml 0,1000M etaanhapet (Kh =1,75.10-5) tiitriti 0,1000M NaOH-ga. · algpunkti pH · on vaja arvutada 0,1000M etaanhappe lahuse pH · pH peale 10,00 ml titrandi lisamist · lahuses on moodustunud puhver etaanhappest ja naatriumetanaadist · pH arvutatakse puhverlahuste valemite järgi · Ekvivalent punkt- sisaldab nõrga happe või aluse soola, pH arvutatakse soola hüdrolüüsi valemite järgi; · Peale ekv. punkti- on lahuses tugeva happe või aluse liig, pH arvutatakse tugeva happe või aluse järgi Karbonaatide tiitrimine HCl-ga Kasutamine · Happe standardlahuste valmistamine ja standardiseerimine booraksiga vt. Praktikumi tööjuhend
Invertaasi aktiivsus 20. minuti proovis See tähendab, et 1 g invertiini aktiivsus on 282,5 µkatalit 1 g invertiinipreparaadi toimel produtseeritakse 282,5 mol taandavat suhkrut sekundis. Järeldused Määratud invertaasi aktiivsused peaksid olema enam-vähem sarnased, kuid antud juhul erinevad need üksteisest märgatavalt. Järelikult pidi töö läbiviimisel tekkima mingi viga. Kõige tõenäolisemalt tekkis suur erinevus tiitrimisel titrandi kulu ei määratud piisavalt täpselt, tiitrimist ei lõpetatud kohe värvimuutuse tekkel, mistõttu tekkisid ebatäpsused. 4
Õpperühm: LAAB32 Töö teostaja: Alesja Nehhozina Õppejõud: Töö teostatud: 13.10.2020 M. Kuhtinskaja 1 Töö eesmärk Askorbiinhappe (C-vitamiini) sisalduse määramine potentsimeetrilisel tiitrimisel. 2 Töö käik OSA 1 - Proovi ettevalmistus 1. Asetada 1 askorbiinhappe tabletti puhtasse ja kuiva 100 ml mõõtekolbi ja täida veega kriipsuni. Segada lahust ning oodata, kui tablett lahustub täielikult. OSA 2 – Titrandi (NaOH) kontsentratsiooni määramine 1. Leida NaOH kontsentratsiooni, tiitrides hüdroksiidi lahust tugeva happega. 2. Pipiteerida 25 ml NaOH lahust keeduklaasi, lisada paar tilka mp indikaatorit ja tiitrida lõpp-punktini. Sooritada katse vähemalt 2 korda, et saadud HCl ruumala väärtuste SSH ei ületa 2%. 3. Arvutada tiitritava lahuse molaarne kontsentratsioon. OSA 3 – pH meetri kalibreerimine 1. Kalibreerida pH meetri kasutades puhverlahuseid pH 4.00 ja pH 7.00.
- kasutatakse et verifitseerida proovivõttu. Paralleelproovid- võetakse samast proovist, - aitavad kindlaks teha ja jälgida metoodilisi vigu. Proovide lahustamine Segajate kõrvaldamine spetsiifilised meetodid/reaktsioonid selektiivsed meetodid/reaktsioonid Kalibreerimine ja mõõtmine : Enamuse meetodite jaoks mõõdame näitajat/omadust,mis on otseses sõltuvuses analüüdi kontsentratsioonist; Gravimeetrias- sademe kaal, Tiitrimine- titrandi ruumala, Spektrofotomeetria- absorbeerunud valgus, Kromatograafia- piigi pindala. Peame saama sõltuvuse mõõdetud näitaja ja analüüdi kontsentratsiooni vahel Canal= kX Enamus meetodeid tahab, et eksisteeriks lineaarne sõltuvus Canal= kX+b Et saada sellist sõltuvust on vaja kasutada üht või mitut standardit- kalibreerida Standardid : Standardid peavad olema - valmistatud sarnaselt analüüsitava prooviga; - omama sarnast koostist/maatriksit;
värvuse muutus oleks paremini nähtav. Kolb eemaldatakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini Kui kõik kolvid on 10 min keenud ja jahutatud, lisatakse kõikidesse kolbidesse indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust. Mureksiid annab lahustele violetse värvuse. Kolbides olevate lahuste tiitrimine toimub 0,02 M Cu 2SO4 lahusega, kuni violetne värvus muutub püsivaks rohekaks värvuseks. Titrandi kulu fikseeritakse kohe kui värvus natukenegi muutub. Kui roheline värv kaob lisatakse titranti veel ettevaatlikult tilk haaval ja kui värvus jääb püsima fikseeritakse lõplik kulu. Tiitrimiseks kulunud 0,02M Cu2SO4 lahuse mahu järgi leitakse kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus proovides. Inveraati preparaadi aktsiivsus (A) arvutatakse: C1 – taandavate suhkrute sisaldus 0 – proovis
· vaja mõõta indikaatorelektroodi potentsiaal kui elektrood on asetatud määratava aine tundmatu kontsentratsiooniga lahusesse ja teada kontsentratsiooniga lahusesse. pH mõõtmine · Elektroodi kalibreerimine- puhverlahused · Klaaselektrood- püsiv, t. happed, alused ,valgus, viskoossed vedelikud; · pH >9- leelise viga · pH<2- happe viga Potentsiomeetriline tiitrimine · Mõõdetakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutust titrandi ruumala muutudes. · Täpsem kui indikaatoriga tiitrimine Tiitrimise lõpp-punkti määramine · Graafik E- V(titrant); · Diferentsiaalkõver: Graafik E/V V (titrant), ekvivalent punktis on maksimum · Teine tuletis 2E/V2 V (titrant),ekv. Punktis muutub märk Vedel membraan elektroodid Kasutamine Kristalsed membraan elektroodid Membraan tehakse Ag halogeniididest saab määrata Cl, Br, I- ioone Polükristalliline Ag2S sulfiidiooni määramiseks
Lisan kolvis olevatele lahustele 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mille tagajärjel värvuvad lahused tumesiniseks/violetseks. Tiitrin kõik kolm kolbi ning saan tulemuseks (alustades 0-proovist ja lõpetades termostaadis kõige kauem seisnud lahusega): 1. 2,61 ml – kaliibrimisgraafiku järgi on suhkrute sisaldus C 1=2,33 mg/mL 2. 4,60 ml – C2=4,05 mg/mL 3. 6,55 ml – C3=5,75 mg/mL P.S. Kolmanda proovi titrandi hulk oleks pidanud tulema suurem, kuid juhendaja nõuandel peaksin saama sellegipoolest edasisi arvutusi läbi viia. Siit saan edasi arvutada invertaasi aktiivsuse A10, kus on taandavate suhkrute sisaldus hüdrolüüsireaktsioonil 10. minutil ja A 20, kus on taandavate suhkrute sisaldus hüdrolüüsireaktsioonil 20. minutil. Nende kahe tulemusel arvutan preparaadi aktiivsuse läbi nende aritmeetilise keskmise. 1 C 2−C ¿ A10 = ¿
Jahutasin kolbi kranivee all toatemperatuurini. Lisasin kõikidesse kolbidesse 0,3 mL mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olenevale lahusele violetse tooni. Tiitrisn kolbides olevate lahused läbi 0,02M CuSO4 lahuse kuni violetne värvus asendus selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Loksutasin tiitrimise käigus kolvi sisu pidevalt. Fikseerisin neid väärtusi, millised kutsusid välja esimest värvuse muutust. Panin kirja titrandi maht, mis kulus rohelise värvuse saavutamiseks. Leidsin tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimisgraafiku taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 mL-s reaktsiooni võetud proovis. Tiitrimise tulemused: proov kulunud CuSO4 maht, ml Glyc mg/ml 0 2,2 2,0 1 6,7 6,0 2 12,5 11,0
Selleks ajasin kolvid 10-ks minutiks keema, sest reaktsioon toimub keemistemperatuuril. Pärast 10-t minutit keemist valasin 150 ml destilleeritud vett kolbi läbi püsijahuti, et suureneks vedeliku maht kolvis ning indikaatori värvuse paremini märgatavaks muutmiseks tiitrimisel. Seejärel lisasin kolvidesse mureksiidi vesilahust indikaatoriks tiitrimisel. Seejärel viisin CuSO4 lahusega läbi tiitrimise, et kasutatud titrandi mahu järgi määrata hüdrolüüsunud suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegus võetud proovis. Seda kasutades saan arvutada ensüümi preparaadi aktiivsuse. · Töö käik etappide kaupa Ensüümpreparaadi töölahuse valmistamine Praktikumi juhendaja näpunäidete järgi valmistasin vajaliku koguse sobiva ensüümi kontsentratsiooniga lahust (nn töölahust). Lahustina kasutasin atsetaatpuhvrit pH väärtusega 4,8
Amperomeetriline tiitrimine: kirjeldada vähemalt kolme erinevat tiitrimiskõvera tüüpi. Kulonomeetria: kulonomeetria mõõdab elektrohulka (elementaarlaengute hulka), mida on vaja analüüdi viimiseks ühest oksüdatsiooniastmest teise. Amperomeetriline tiitrimine- elektroodi potentsiaali hoitakse mingi väärtuse juures nii, et kas tritrant, proov või produkt (või kõik) on elektroaktiivsed. Mõõdetakse diffusioonivoolu sõltuvust titrandi ruumalast. Kasutatakse pöörlevat plaatinaelektroodi. Tiitrimiskõverad: 10. Amperomeetriline ja konduktomeetriline detektor vedelikkromatograafias. Kromatograafia. Amperomeetriline- Konduktomeetriline- mõõdetakse raku vahelduvvoolu takistust. Kromotograafia- ainete segu komponentideks lahutamine. Kromatograafi teostatakse kolonnis, mis on täiedetud statsionaarse faasiga ja läbi mille voolab mobiilne faas. Proovi sisestamisel kolonni satuvad
ei sisalda ta konjugeeritud küllastamata sidemeid, benseeni tuma, aldehüüde, keto-rühma, nitro-rühma, bromiidi vi jodiidi. Fotomeetriline tiitrimine Eelis: saab määrata värvituid komplekse. Fotomeetriline tiitrimine sobib lahjade lahuste määramiseks, kus ekvivalentsuspunkti on raske määrata. 10 a) - titrant neelab kiirgust (iga lisatud titrandi kogus reageerib ja abtsorbtsioon ei hakka kasvama enne kui analüüt on ära reageerinud). b) - reaktsiooniprodukt absorbeerib (absorbtsioon saavutab maksimumi ja jääb konstantseks, kui analüüt on ära reageerinud). c) - analüüt reageerub aineks, mis ei neela (kuna tiitrimise jooksul analüüt kahaneb, siis kahaneb ka absortsioon). d) - on kaks analüüti, milledel on erinev neeldumine, vi pärast esimese kompleksi moodustumist moodustub uus kompleks ligandi ja eelmise kompleksiga.
rakendada soovitakse. Valideerimise olulisemateks vahenditeks on referentsmaterjalid, laboritevahelised võrdlusmõõtmised. 8. Ainete kontsentratsioonid lahustes. Kontsentratsioonide väljendusviisid. Kontsentratsioon iseloomustab analüüdi sisaldust proovis. Väljendamine tavapärasel viisil: molaarselt (mol/l), massiprotsent, moolmurd, molaalsus (mol/kg), mass massi kohta. Normaalseks kontsentratsiooniks nimetatakse gramm-ekvivalentide arvu 1 l lahuses. Tiitriks nimetatakse titrandi massi lahuse ruumala kohta. Tiiter analüüdi suhtes: analüüt (ml)/titrandi (g) suhtes. 9. Aine analüütiline ja tasakaaluline kontsentratsioon. Nende erinevus. Analüütiline kontsentratsioon iseloomustab analüüdi kontsentratsiooni lahuses, tasakaaluline kontsentratsioon näitab analüüdi kontsentratsiooni arvestades dissotsiatsiooni. Nt arvutame analüütilise kontsentratsiooni vastavalt lahusele lisatud ainekogusele. Tegelikult püstitub
97. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud • Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks • Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava 98. Kromatograafia. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga)Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi
analüüdi reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada Titrimeetria – kvantitatiivse koostise määramiseks e. mahtanalüüs. Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi 98. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. 99. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga) Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või
2. kaalumiskuju saadakse sademe eelneval töötlemisel filtril, pesemisel ja kuivatamisel või kuumutamisel (peab olema kindla keemilise koostisega ja püsiv). Näiteks Fe+3 sadestatakse NH3 lahusega, saadakse Fe(OH)3, mis on sadestuskuju.Kuumutamisel laguneb viimane Fe2O3 -ks, mis on kaalumiskuju. Mahtanalüüs. Mahtanalüüsil määratakse kahe teineteisega reageeriva lahuse ruumala, kusjuures üks lahus sisaldab analüüsitavat ainet ja teise lahuse - töölahuse ehk titrandi - kontsentratsioon on teada.Vastavat protseduuri nimetatakse tiitrimiseks.Tiitrimise ajal määratakse reaktsiooni lõpumoment ehk ekvivalentsusmoment.Sõltuvalt tiitrimise ajal kulgevast reaktsioonitüübist eristatakse mitut mahtanalüüsi meetodit.Iga meetodit iseloomustavad vastavad töölahused, indikaatorid ja sobivad rakendusalad.Tähtsamad tiitrimisvõtted on otsene tiitrimine, tagasitiitrimine ja asendustiitrimine.Käsitleme lähemalt otsest tiitrimist neutralisatsioonimeetodil.
kontsentratsioon on täpselt teada; igasugune tiitrimine baseerub tiitrimisreaktsioonil, mille käigus määratav aine reageerib järk-järgult lisatava titrandiga. Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud - sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi. 77. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. 78. Kromatograafia põhimõte. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga ). Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi
97. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. Ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi. 98. Kromatograafia. Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segudes ainete eraldamiseks üksteisest (proovi komponendid lahutatakse kolonnis üksteisest kuna nad interakteeruvad erineval määral liikuva ja liikumatu faasiga ). Ained eraldatakse nende adsorptsiooni- või jaotusomaduste erinevuste järgi. Moodsad seadmed lisaks eraldamisele ka detekteerivad eraldatud ained ja
· Kõikidesse kolbidesse lisatakse indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. · Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tiitrimise käigus loksutatakse kolvi sisu pidevalt. Et mitte üle tiitrida, tuleb fikseerida titrandi kulu kohe, kui märkate esimest värvuse muutust! Kui roheline toon kaob, siis lisatakse veel ettevaatlikult titranti ja alles seejärel fikseeritakse titrandi lõplik kulu. Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku (sirge) või vastava tabeli (küsida praktikumi juhendajalt !) järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 ml-s reaktsioonisegust võetud proovis. Invertaasi preparaadi aktiivsus (A) kat/g arvutatakse valemi järgi:
82. Kalibreerimisgraafiku ja lisamismeetodi võrdlus. 83. Titrimeetria põhimõte. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav aine) reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada (titrant). Tiitrimine viiakse läbi selliselt, et oleks võimalik kindlaks teha, millal kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Sellist hetke nimetatakse stöhhiomeetriapunktiks e. Ekvivalentpunktiks. Teades kulunud titrandi hulka leitakse määratava aine kogus tiitrimisreaktsiooni võrrandi järgi. 84. Võrrelge omavahel titrimeetrilist ja gravimeetrilist analüüsi. Titrimeetriline analüüs Gravimeetriline analüüs Kirjeldus meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse ehk kaalanalüüs on analüütilises keemias määramiseks, mis põhineb analüüdi (tiitritav kasutatav kvantitatiivse analüüsi liik, mis
annaabi.ee 
