Tervisedendus lasteaias (0)

Tervisedendus lasteaias.
Tervisedendus on on planeeritud ja teadlik sekkumine, mille kaudu on võimalik parendada laste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist, ennetada haigestumist, puuete kujunemist ja enneaegset surma. Tervise edendamine lasteaias hõlmab erinevaid valdkondi ja tegevusi, mille kaudu mõjutatakse nii laste kui täiskasvanute tervist positiivses suunas. Nii lasteaiaealine ise kui tema vanemad on sellel eluetapil oluliselt enam mõjutatavad kui hilisemas eas. Seetõttu on koolieelikutega tegelejate ees suur vastutus olla inimese vormija – julgustada loovat mõtlemist ja toetada lapse arengut kogu selle paljutahulisuses. See aga nõuab pidevaid otsinguid, muutumist ja õppimist. Samuti on ülitähtis see füüsiline, vaimne ja sotsiaalne keskkond, milles laps kasvab ning areneb.
Tervist Edendava Lasteaia eesmärkide saavutamise eelduseks on meeskonnatöö. Sellesse
meeskonda kuuluvad lasteasutuse töötajad, lastevanemad, paikkonna esindajad ja lapsed ise.
Koostöö on tulemuslik, kui iga partner tunnetab oma rolli ja panust ning teab, mida ülejäänud
temalt ootavad . Vähetähtis pole koostöö tulemuste hindamine ja edust rõõmu tundmine .
Meie ümber ja meiega toimuvad protsessid nõuavad pidevat isiklike oskuste ning teadmiste täienemist ja sihtide seadmist. See, mis täna toimub ühtede arusaamade järgi, on homseks omandanud uusi võimalusi ja lahendusi.
Lasteaedade juhatajad, kasvatajad, õpetajad, kogu personal on igapäevatöös rohkem seotud
tervisedendusega kui see esmapilgul tundub. Nad on tervisedendusega palju enam seotud kui
teiste elualade esindajad. Vastutus, hool ja mure laste hea tervise ja arengu nimel on primaarne.
Lasteaia osa kooliks valmistumisel on ülisuur.
Tervisekasvatus . Haiguste ennetamine.
Lasteaialapsi ja lasteaiaeas olevaid lapsi silmas pidades väärivad eelkõige nimetamist tervise järgnevad erinevad tahud: füüsiline tervis, mis seotud kehaga, haigust väljendava diagnoosi puudumisega. Vaimne tervis, mis väljendub lapse positiivses eneseväärtustamises ja tema kindlustundes tulla toime. Emotsionaalne tervis, mis tähendab võimet väljendada oma tundeid, arendada suhteid teistega , tunda heasoovlikkust ja armastust ning vastata samaga. Sotsiaalne tervis – avaldub tundes ja teadmises, et last toetavad vanemad, sõbrad, et ta on kaasa haaratud tegevustesse ja mängudesse.
Haiguste ennetamine on seotud tervise negatiivse definitsiooniga, millest oli juttu eespool. Peaasjalikult on haiguste ennetamine suunatud kõrge riskiga sihtgruppidele, kel on suurem tõenäosus teatud haigusse haigestumiseks . Koolieelikutele mõeldes võiks esmase ennetuse näiteks olla kohustuslikud kaitsesüstimised. Teisese ennetuse näiteks on toitumissoovitused ülekaalulistele lastele. Haiguste ennetamine on suunatud riskifaktoritele ega analüüsi haiguste algpõhjusi laiemalt.
Tervisekasvatus on tihedalt seotud haiguste ennetamisega. 80-ndatest aastatest pärineb arvamus, et teadmiste andmisega on võimalik haigusi ennetada ja motiveerida inimesi muutma oma
käitumist. Selleks kasutatakse laialdaselt erinevaid meediavahendeid. Tervisekasvatus on edukas juhul, kui inimene, ka laps, oma vabal tahtel tunnustab talle antud teavet ning soovitusi ja neid oma käitumises ka järgib. Tervisekasvataja töö on tulemuslikum, kui ta pole niivõrd ekspert kuivõrd just nõustaja ja kuulaja , kes töötab koos täiskasvanute või lastega.
Tervisedendus rõhutab nii üksikisiku kui kogu elanikkonna tervist ja üldist heaolu. Inimesed ise määratlevad oma probleemid, otsivad lahendusi – seega omavad kontrolli enda ja oma paikkonna tervise üle. Arvestatud on tervist mõjutavaid sotsiaalseid faktoreid. Tervisedenduses ei ülehinnata üksikisiku vastutust oma tervise eest. Tervis on sotsiaalne vastutus ning see peab kajastuma organisatsioonide ja valitsuste otsustes. Põhiline erinevus tervisekasvatuse ja tervisedenduse vahel on see, et tervisedendus hõlmab lisaks tervisekasvatusele ka üldisi keskkonda mõjutavaid tegevusi ning tervisepoliitilisi otsuseid. Tervisekasvatus on osa tervisedendusest.
Seega, kuigi tervisekasvatuse ja tervisedenduse mõisteid kasutatakse sageli samas tähenduses, on tervisedendus sootuks laiem kontseptsioon. Lasteaedade tegevus hõlmab osalt haiguste ennetamist, kindlasti ka tervisekasvatust, kuid oluline on lasteaia kui institutsiooni keskkond tervikuna , lisaks seal tehtud otsused. See kokku ongi tervisedendus.
Kehalise aktiivsuse edendamine.
Koolieelses lasteasutuses luuakse eeldused ja tingimused igakülgseks kehaliseks tegevuseks, et soodustada ja tagada laste eakohane psühhomotoorne, sotsiaalne ja tunnetuslik areng. Kehalise aktiivsuse edendamisest võtab osa kogu lasteasutuse personal ja kaasab sellesse lapsevanemaid ning teisi võimalikke koostööpartnereid paikkonnast. Lastel ja vanematel peaks olema huvi, teadmised ja oskused liikumise tähtsusest ja võimalustest. Kehalise tegevuse käigus tagatakse igakülgne turvalisus, vältimaks traumasid.
Isiklik hügieen.
Koolieelses lasteasutuses tuleks pöörata suurt rõhku laste isiklikule hügieenile. Lapsi tuleks harjutada käsi pesema . Iga kord, kui tullakse väljast, peab käed puhtaks pesema ning seda ka iga kord enne sööma hakkamist. Ka tuleks igal lapsel lasteaeda tuua enda hambahari, et saaks koos hambaid pesta ning lastele õpetada, kuidas oleks seda õigem teha. Lasteaias peaks käima ka hambaarst rääkimas, kui tähtis on suuhügieen. Lastele peaks näitama õppefilmi sellest, mis juhtub kui hügieeni eest ei hoolitse.
Naer- oluline faktor laste tervisekasvatuses.
Naer tugevdab organeid ja muudab meele rõõmsaks. Kuid paratamatult kuuleme lasteke la lausutavat: „Pill tuleb pika ilu peale.“ Püüdes vanema poolt öeldud lauset järgida, püüavad lapsed tihti naeru maha matta. Nii tekitavad lapsevanemad ühiskonda huumorivaeseid isiksusi. Tegelikult tuleks lastele teadvustada naeru kasulikkus tervisele nii tervisekasvatustegevustes kui ka igapäevases elus.
Naer on protsess, millest võtab osa kogu organism. Naer on motoorne refleks , mis nõuab näo 15 lihasgrupi kooskõlastatud tegevust ja muutusi hingamises. Oskuse naerda saame sündides ning see ei ole õpitav. Naer saab alguse ajupiirkonnast, mis reguleerib und ja tundeid.
Iga inimene pole võimeline tõeliselt, süadamest naerma .
Lasteasutuste tervisekasvatuse tegevustes võiks rohkem kasutada naeru kasulikkuse teemat ning näha rohkem vaeva materjali leidmisel ja mitte pidada seda tabuteemaks. Lastevanemad võiksid oma lapsi rohkem naerma innustada kui seda pidurdada,