tarbivad". Arteriaalseses veres nähti "elujõu" kandjat kopsudest läbi südame kudedesse. Selline oli ka Galenose seisukoht. Harvey õpetaja Hieronymus Fabriciuse tegi olulise avastuse teel vereringe mõistmiseni, ta avastas veeniklapid, aga mõistis valesti nende eesmärki - ta oletas, et nad on vere voolamise aeglustamiseks. Väikese vereringe avastamistest Miguel Servet oli veerand sajandit enne W. Harvey sündi avastanud väikese vereringe. Servet avaldas oma avastuse teoloogilises traktaadis "De restitutione christianismi", mis oli suunatud kolmainsuse vastu, seega ketserlik tolle aja mõistes. Johann Calvini eestvedamisel hävitati peaaegu kõik selle teose eksemplarid (ainult kolm on säilinud) ja Servet ise põletati Genfis 1553. Tema avastus unustati täielikult. Ka Süürias sündinud Ibn al-Nafis oli avastanud väikese vereringe ja seda juba 13. sajandil. Ilmselt ei mõjunud ta aga veenvalt, sest järgnevad põlvkonnad kirjutasid hoolega ümber Galenose, mitte aga
sajandil, räägitakse 12. sajandi renessanssist Prantsusmaal. Renessanss võttis üle mingid aspektid, tõi teatud asjad perifeeriast tähelepanu keskpunkti. Sel ajal said ilmselt alguse ka Veneetsia karnevalid. Renessanss – taassünd. Ühiskonda reguleeriv seadustik, kiriku-õigus – ühiskond võtab ettekujutuses jumalikud normid, see on iseloomulik keskajale. Rooma tsiviilõiguse abil toimus rehumaniseerumine tavaõiguse?????????? Inimese kontseptsioon muutus ka teoloogilises plaanis. Linnades sündis koos kaupmeestega uus aja kontseptsioon, mis levis ka kroonikatesse. Tuuakse sisse Taeva ja Põrgu vaheline ruum, Purgatoorium. Sinnamaani oli inimene lihtsalt ussike, aga 14. sajandi humanistid lõid täiesti uue inimväärikuse kontseptsiooni. Studia humanitatis (ld.k.) = paideia (kr.k.) - see, mis teeb inimesest inimese. Pm. dünaamika, uus lähenemine teadmisele, võrreldes skolastilise teadmisega.
SLAID 11 Comte leiab, et inimlik motlemine on labinud kolm staadiumi. Ta ütleb: "Iga meie tunnetuse haru labib kolm erinevat seisundit (staadiumi), nimelt teoloogilise ehk fiktiivse seisundi, metafuusilise voi abstraktse seisundi ja teadusliku ehk positiivse seisundi." SLAID 12 1. Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite - vaimude, hingede, jumalate jne - tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuteks. Hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism). SLAID 13 2. Metafuusiline seisund on vaid teoloogilise eri variant. Uleloomulike joudude
Mihhail Bulgakov Tema täispikk nimi on Mihhail Afanasjevitš Bulgakov. Ta oli vene kirjanik. Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891. aastal Kiievis, mis tollal kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Peres oli seitse last, tema oli esiklaps ning tal oli 4 õde ja 2 venda. Isa Afanasi Bulgakov töötas õppejõuna Kiievi Teoloogilises Seminaris ning ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. M.Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv. Bulgakovite pere oli sõbralik, kultuurne, musikaalne, teatrihuviline. Ema hoolitses selle eest, et kodus kõlaks muusika, sädeleks vaimukas sõna. Isa, sügavalt usklik ja väga hea haridusega ajaloolane, lisas akadeemilise täpsuse, sihipärase tööharjumuse ning lugupidamise keelte ja kirjanduse vastu. Kodus oli oma orkester, Mihhaili käe all tehti näitemängu, loeti ette oma luuletusi
tõestama, näitlikustama loogiliselt säärase tõe vajadust, võimalikkust ning paratamatust. Lunastusprobleem - see on probleem, mida Anselm taas mõistuslikult on lahendada püüdnud ja mille suhtes ta täiesti uuele arusaamisele on aluse rajanud. See puudutab inimese lunastust patust ja sellega kaasnevast süüst. Julge ning järjekindla loogikaga sukeldub ta selle ristiusu probleemi senisest parema lahenduse otsimisele ja esitab selle tulemused oma teoloogilises suurteoses ,,Cur Deus homo?". Oma sellesisulises arutluses lähtub ta piibellikust mõttest, mille kohaselt inimese süü patulanguses teostunud Jumalast tagamise suhtes on nii suur, et inimene omapoolselt ei ole suuteline seda kuidagi heaks tegema. Nominalism Nominalismi arvates ei eksisteeri üldmõisted kui niisugused reaalsetena, neil pole mingit tähendust. Nad on ainult keelemärgid, millel ei ole tegelikkuses vastet. Reaalselt eksisteerivad ainult üksikesemed (ld. k
Läänes on oluline inimestevaheline vendlus ja suhe jumalasse. Idas on jumal kui isa ja valitseja ja oluline on jumala suhe inimesse. Augustinus (354-430) Oskab ainult ladina keelt. Nooruses kergemeelne ja lõbujanuline. On saanud nii kristlikku, klassikalist kui ka paganlikku haridust. Kirjutas kaks teost, mida peetakse inimajaloo tähtsaimate hulka kuuluvaks: ,,Pihtimused" ja ,,Jumala riigist". Põõrdub ristiusku 32.a. Saab Hippo linna piiskopiks. Võtab sõna peaaegu igas teoloogilises küsimuses. Kirjutab väga palju. Mõjutab katoliku kirikut läbi kogu keskaja. PIISKOPID 4. sajand on piiskoppide ajastu. Kristlastel oli komme annetada oma varad kirikule. Need nn vagad annetused tegid kiriku mõjukaks. Piiskoppidel tekivad ilmalikud huvid. Piiskoppidel on üha rohkem vaja tegeleda maiste asjadega. Selle tulemusena saavad piiskoppidest linnade tähtsamad mehed; nende kasutada on suurim majanduslik ressurss. Kiriku sees tõusevad esile teistest tähtsamad piiskopid
õigeusu ja katoliku kiriku pühak ning Kiriku doktor. Augustinu sündis 13. November aastal 354 Tagastes, Numiidias. Augustinus sai hea rooma hariduse. Ta pöördus täiskasvanuna ristiusku ning sai vanas eas Põhja-Aafrika linna Hippo, tänapäeval Annaba, piiskopiks. Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma kõige kuulsamas teoses "Jumala linnast" põhjendas ta Rooma rüüstamist germaanlaste poolt Jumala ükskõiksusega maise võimu vastu. Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid. Kuni 13. sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv, ja ka Aquino Thomas oma aristotelismiga peab Augustinust suure au sees. Augustinus on kristliku filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive. Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned
Teatud otsing, sisemine segipaisatus, (usuliste) väärtuste ja arusaamade kriis on üks võimalikke teid Jumala juurde. Kriis on pöördumise tarvilikuks, ent mitte piisavaks tingimuseks. Mitte iga usuline otsing ei vii identiteedi teisenemisele Jumalaga kohtumise kaudu. Üheks põhjuseks, mis viib pöördumiskogemuseni, on eksistentsiaalse süü, enda Jumalast lahutatuse tunnetamine. See tekib ennekõike vastavas teoloogilises kontekstis, kus inimene on eelnevalt teadlik Jumala poolt esitatavatest moraalsetest standarditest. Süüst vabanemine toimub jumaliku andestuse vastuvõtmise, Jumala heatahtlikkuse jaatamise kaudu. Niisugune pöördumine on otseselt usuline kogemus, mis omab järgnevale elule püsivat tähendust. Usuline kriis kui usulise arengu tingimus Sarnaselt mitmele arengupsühholoogia teooriale on võimalik usulist arengut käsitleda astmelisena
Võrdleva usundiloo sissejuhatus 06.09.10 keskendutakse kolmele : religiooniteooria mitte teoloogilises mõttes. (religiooniteadus on objektiivne teadus-sellega võivad tegeleda ükskõik millist konkreetset religiooni, teoloogiat esindavad inimesed) teoreetilisel tasemel religiooni põhimõisted, komponendid kuidas religioonist on aru saadud erinevatel aegadel tutvumine ürgühiskonna ajalooga, religiooni tekkimine inimajaloos, ülevaade sellest, kuidas on maailma, inimesi, olemist ette kujutatud esiajal, enne ristiusustamist, loodusrahvad jne. Religiooni mõiste Religioon Ld k
Vanade allikate jutustuste põhjal teatakse, et Xenophanes pilkas usku märkide järgi ennustustesse nagu ka "tarkade" ettekuulutustesse. Oma religioossete uskumuste kriitikaga tugevdas Xenophanes inimese usku tema enese jõusse ja virgutas mitte lootma jumalaile ja nende andidele, vaid püüdma täiustada iseennast. Xenophanese filosoofilise õpetuse keskseks ideeks on maailma ühtsuse idee. Ühtset, igavest, loodamatut ürgsust nimetab ta jumalaks. Tema kõikühtsuse õpetus on esitatud teoloogilises vormis, kuid sel on materialistlik tuum. Xenophanese "jumal" on abstraktselt, metafüüsiliselt mõistetud kosmose materiaalne subtraat. Maailm pole Xenophanese arvates jumala looming. Ta nimetab jumalaks maailma ennast. Nii arendas ta monoteismi panteistlikul kujul: kõiksus on üksus ja ühtlasi ka jumalus. 3.1.3 Tekkimine ja hävimine Elea koolkonna eelkäijana ei tunnusta ta tekkimist ega hävimist. Ta väidab, et kui universum
terviklikku lähenemist nõudvast mõtlemises eraldada. Järgnevas referaadis ma püüan selgitada ka seda, kuidas Hegeli religioosne mõtlemine mõjutab tema teiseteemalisi töid. ELU JA KUJUNEMINE Georg Wilhelm Friedrich Hegel sündis 1770. aastal Stuttgartis, kus ta isa töötas madalama astme ametnikuna Wüttembergi hertsogi õukonnas. Hegeli isal olid poja suhtes suured plaanid ning ta sai hariduse esmalt Stuttgarti Gümnaasiumis ja seejärel kuulsas Svaabi teoloogilises seminaris, Tübingeni Stiftis, kuhu ta astus 1788. aastal kavatsusega saada kas luteri pastoriks või siis hertsogkonna valitsuse Honorationen liikmeks. Idüllilises paigas Neckari kaldal asuvas Tübingeni Stiftis jagas Hegel tuba luuletaja Hölderlini ja tujuka varakult väljakujunenud filosoofi Schellingiga. Sõbrad õppisid seminaris tüüpilisi teoloogilisi ja filosoofilisi aineid. Nad tervitasid vaimustusega Prantsuse revolutsiooni, istutades selle tähistamiseks linna servale vabaduse puu
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. surma üle ei ole ta surematu. Nagu edaspidi ilmneb võetakse ta maailmaprotsessi käigus üldisesse logos`esse tagasi. Loov tuli, ühenduses õhuga, läbistab maailma tulesarnase “hingusena”, pneuma`na, mis ühendab kõik maailmas üheks katkematuks tervikuks ja loob kosmilise sümpaatia (tonos) selle kõigi osade vahele, tänu millele on võimalik ka sündmusi ette ennustada. Teoloogilises kirjelduses samastatakse tuli-logos Zeusiga. Hellenismi ajale, ning eelkõige stoa õpetusele, oli iseloomulik taaspöördumine traditsiooniliste mütoloogiliste vaadete juurde. Võib oletada, et see oli seotud ajastule iseloomulike sotsiaal-poliitiliste muutustega, ühiskondliku elu ebakindlusega tollel ajal. Sellest kasvas välja vajadus leida – peale 5-nda sajandi “valgustusaega” – taas tuge traditsioonilistelt uskumustelt
Poliitiliselt oluliste seisukohtade kujundajaks avalikus arvamuses on tavaliselt poliitiline, sotsiaalne jm eliit, kes püüab saada masside toetust oma eesmärkide saavutamiseks. Seega täidab avaliku arvamuse kujundamine objektiivse informatsiooni levitamisega rööbiti ka massidega manipuleerimise funktsiooni. Igal ajaloolisel epohhil, igas tsivilisatsioonis on olnud omad “eksperdid”. Primitiivsetes ühiskondades – nõiad, šamaanid, maagid. Teoloogilises staadiumis – vaimulikud, preestrid, usujutlustajad. Metafüüsilises staadiumis – kriitilised ja skeptilised filosoofid. Teaduslik-positivistlikus staadiumis – teadlased. Tänapäeva teaduse kui sotsiaalse institutsiooni funktsioonideks on uute teadmiste tootmine, kogumine, kasutamine ja levitamine. Teadus mõjutab majanduspoliitikat põhiliselt kahel teel. Esiteks mõjutavad teaduslikud teadmised poliitikute käitumist.
Kiriku õigus prevaleeris seega Rooma õiguse üle. Tundub, et renessanss tekkis õigusmuudatuse kaudu. See juhtus linnas koos ülikoolide tekkega, korporatsioonid ja tsiviilõigus määrasid alused, millest sündis renessansi õiguslik alus. See fikseeris inimese positsiooni. Linna juhtisid kaupmehed, käsitöölised. Rooma tsiviilõiguse abiga toimus seega rehumaniseerimine toimivatesse kodanikusüsteemidesse tsiviilõiguse abil. Inimese kontseptsioon muutus ka teoloogilises plaanis. Seoses kaupmeestega muutus aja kontseptsioon. See on seotud ka numeroloogiaga. Keskajal kasutati ideaalseid arve (1000; 3; 9). Kaupmeeste jaoks polnud see võimalik, kasutati konkreetseid arve ja aega. Sündis uus historiograafia. 13. saj Lyoni kirikukogu leppis kokku vahepealses ruumis taeva ja põrgu vahel purgatoorium. See tähendas muutust inimese kontseptsioonis. 14. saj humanistid lõid uue
David Leeming. From Primitives to Zen" (1967) Loomine Eimiski ? Miski Isik Aine Popol Vuh Endisaegsetest loomadest saavad inimesed ja vastupidi? Kaos. Eesti keeles kuidas seotud kadumise ja hävimisega. Kreeka keeles rohkem "segaduse" varjundiga. Sarnane heebrea sõnaga "tohuvabohu". Kaos võib olla isegi substants (tänapäeva teaduses mateeria). Kaos teoloogilises mõttes vormitud substantsi vastand. Leeming jaotab kaose erinevad kujud Kaos pimedus ürgvesi muda savi mägi muna hingus tuul Muna on Leemingu meelest kõige perfektsem kaosest loomise vorm. Hingus on mingi liikumine algselt, võib kombineeruda veega, siis tegemist tuulega (genesis). Aga tavaliselt on see looja hingus. OM (AUM). Alguses oli sõna. Loomine kus universum luuakse helivõngetega
nõukoja vahel. Apostel Paulus - Kuuletumine Jumalale on valitsejale kohustuslik. Läbivalt ühtsuse idee, Jumala poolt loodud ühtne riik ehk impeerium, ühiskond toetud harmoonia ideele. Ei ole võimu mis ei tule jumalast. Teoloogia erineb mütoloogiast sest see ei kuulu enam naiivsele tasandile, nn sakraalsed väed on teoloogilise tunnetuse puhul tavareaalsusest kõrgemal. Sõnu, mis selgtiavad toimuva mõtet käsitletakse teoloogilises teadvuses analoogia järgi loodusesemete ja protsessidega. Üleminek polisest keskaegsesse ühiskonda 5-6 ssaj kuni 15-16 saj. Murrang arusaamades ühiskonna poliitilise korralduse ja alusväärtuste üle. Inimese kõrgeim eesmärk on kontakt jumaliku harmooniaga, eetilis-religioosse tegevuse kaudu, ülem jõud on jumal kes on inimse ja maailma looja. Õige vabadus ootas teispoolsuses ehk jumala riigis. Vabadus ehk elukorralduse viis mis suudaks kopeerida jumalikku korda maa peal, loomuseadus
kolme erinevat teoreetilist tingimust: Teoloogilise või näilise; metafüüsilise või abstraktse; ning Teadusliku või positiivse" Comte jagas inimühiskonna faasid kolmeks: 1)teoloogiline või näiline faas Animism Polüteism Monoteism 2) metafüüsiline või abstraktne faas 3) positivistlik või teaduslik faas Ka erinevad teadused on läbinud need kolm staadiumi. Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite vaimude, hingede, jumalate jne tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuteks. Hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism) Metafüüsilises staadiumis seletab mõistus nähtusi teatud olemustega, mis peituvad ,,nähtuste taga" ning kutsuvat esine nähtusi
Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (1806-1873) ja Herbert Spencer'it (1820-1903). 19 Heites pilgu inimmõtte ajalukku, on Comte'i arvates võimalik eristada kolme arenguetappi: teoloogilist, metafüüsilist ja positiivset (Comte 2007). Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite vaimude, hingede, jumalate jne tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuteks, hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism). Metafüüsilises staadiumis seletab mõistus nähtusi teatud olemustega, mis peituvat "nähtuste taga" ning kutsuvat esile nähtusi. Sellisteks olemusteks on peetud näiteks ideesid (Platon),
Minu suureks rahulduseks aga viitaski autor sellele, et kurjuse olemust seletada tahtev väide eeldab juba kõrkuse olemasolu. Aga üldse olevat kurjuse päritolu ,,seletamatu", mis mulle tähendas: ta ei tahtnud, nagu teoloogidki, selle üle mõtteid mõlgutada. Artikkel kurjusest ja selle päritolust osutus samuti ähmaseks." (JUNG 2004:66) Nii näeme ühest küljest eemaldumist traditsioonilisest kristlikust käsitlusest, kuid teisest küljest püüdu samadele küsimustele samas teoloogilises ning filosoofilises raamistikus vastust otsida. Peale pikka kõhklemist elukutse valiku osas astub Jung 1895 aastal Baseli ülikooli arstiteaduskonda. See oli ka periood, mil Jung hakkas tegelema spiritismiga. Ta jutustab sellest nii, et 1898 aasta suvel esines nende majas fenomen, milles raksatuse saatel tekkis pragu paksu pähklipuust lauda. Laua lähedal kedagi ei viibinud ning prao tekkimise põhjused jäid seletamatuks. Kahe nädala pärast kordus fenomen teisel kujul
ja võime ning tahe astuda kommunikatsiooni. Antiikajal oli eksegeet, kelle ülesandeks oli seaduste tõlgendamine ja murrete tõlkimine. Hiljem tekkis vajadus tõlgendada Homerose tekste. See põhjustas hermeneutika arengu. Keskajal töötas eksegees piibli tõlgendamisel. Hermeneutika peab kindlustama sõnumi täiusliku ja täieliku edasiandmise. Tegeletakse nn tumedate kohtade tõlgendamisega. Püüab vältida kahetist tõlgendust. Keskajal kujunes teoloogilises eksegeesis 4 astet: 1) bukvaalne, ajalooline tõlgendus; 2) allegooriline; 3) tropoloogiline (teksti varjatud tähendus), tekstis peituv moraalne sõnum; 4) anagoogiline, lõplik teoloogiline piiblitekstile tuginev tõlgendus. Hiljem viis Dante need neli astet üle ilmalike tekstide tõlgendamisse. Filoloogiline tõlgendamine. 29 Alles 18. sajandi Saksamaal kujuneb välja filosoofiline hermeneutika. F. D. E.
Poliitiliselt oluliste seisukohtade kujundajaks avalikus arvamuses on tavaliselt poliitiline, sotsiaalne jm eliit, kes püüab saada masside toetust oma eesmärkide saavutamiseks. Seega täidab avaliku arvamuse kujundamine objektiivse informatsiooni levitamisega rööbiti ka massidega manipuleerimise funktsiooni. Igal ajaloolisel epohhil, igas tsivilisatsioonis on olnud omad “eksperdid”. Primitiivsetes ühiskondades – nõiad, šamaanid, maagid. Teoloogilises staadiumis – vaimulikud, preestrid, usujutlustajad. Metafüüsilises staadiumis – kriitilised ja skeptilised filosoofid. Teaduslik-positivistlikus staadiumis – teadlased. Tänapäeva teaduse kui sotsiaalse institutsiooni funktsioonideks on uute teadmiste tootmine, kogumine, kasutamine ja levitamine. Teadus mõjutab majanduspoliitikat põhiliselt kahel teel. Esiteks mõjutavad teaduslikud teadmised poliitikute käitumist. 103
annaabi.ee 
