........................ 5 2 Tutvustus Rikas kaupmees härra Jourdain tahab saada selleks, kes ta pole. Ta püüab tõusta galantide ja kvaliteetinimeste hulka. Kahjuks on sel teel palju takistusi ja tema perekond on kõike muud kui toetaval positsioonil matsid jäävad matsideks. Kuidas härra Jourdainil õnnestus siiski austava mammamushi tiitlini jõuda, saime näha Theatrumi kevadenergiat täis VHK teatrikooli noorte esituses. "Kvaliteetinimene" (Le Bourgeois Gentilhomme, 1670) on viievaatuseline komöödia-ballett, kus mängitakse, lauldakse ja tantsitakse. Näidend saavutas kohe suure menu ja seda peetakse siiamaani üheks Molière'i olulisemaks teoseks. Eestis on seda mängitud nimega "Kodanlasest aadlimees" 1990. aastal Draamateatris, Lembit Petersoni lavastuses. 3 Molière
Jana Jeltsova 10.R · Tallinna Linnateater on 1965. aastal loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen. · Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud rohkem kui nelikümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti. Igaüks neist on toonud eesti teatripilti midagi uut ja värsket. AJALUGU · Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena. TEATRI MÄNGUKAVA · Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale - Linnateatris töötab näitlejana Jaan Tätte, kes on ühtlasi ka üks eesti paremaid näitekirjanikke
,,Voldemar" Andrus Kivirähk Lugesin Andrus Kivirähi näidendit ,,Voldemar". ,,Voldemari" aluseks on legendaarse teatrijuhi, lavastaja, teatrikooli asutaja ning juhi Voldemar Panso (1920-1977) mälestused, artiklid, päevikud. Tegevus toimub rongis, teel Kivimäelt Balti jaama. Voldemar on enesekindel, lennuka fantaasiaga ja ambitsioonikas mees. Rongis kohtas ta Helmit, Lemmergat ja Augustit ja asja juures on huvitav see, et hoolimata sellest, et nad ei olnud varem tuttavad, said nad kohe jutusoonele. Koos hakkasid nad läbi mängima Voldemari elu. Mulle meeldis, et kuigi tegelased olid ühed, sai ära jutustatud peaaegu kogu Voldemari
igapäevarealismis üdini koomilisteks ja lausa sürreaalseteks, kuid jäävad seejuures vaatajale inimlikult lähedasteks. Oma uuemates näidendites kasutab Kivirähk rohkem biograafilist materjali nii Eesti kui ka Euroopa kultuuriloost. Sürrealistide Dali, Breton, Duschamp, Tzara, Bunuel jt elulugudest lähtub näidend "Sürrealistid", Eesti teatri saja- aastast ajalugu läbi huumoriprisma vaatab "Teatriparadiis" ning kohaliku teatriajaloo suurmehe ja teatrikooli asutaja Voldemar Panso elulool põhineb "Voldemar". Viimase eest tunnustati Kivirähki 2007. aastal nii Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia kui algupärase dramaturgia preemiaga. Tema hetke kõige kuulsamad teosed on ''Rehepapp'' ja '' Mees kes teadis ussisõnu'' Raamatut ''Rehepapp'' on 2008 aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari,mis teeb ta 2000.aastate menukamaks eesti kirjanikuks. Pildigalerii: Andrus Kivirähk AITÄHH !! :)
aastal. Gümnaasiumi ajal köitsid Salme Reeki ajaloo- ja keeletunnid. Meelisharrastuseks kujunes aga võimlemine, mis tõi talle ka mitmeid keskkoolidevaheliste võistluste diplomeid. Esimese teatrirolli mängis üheksa-aastane Salme Reek koolilaval klassijuhataja Marta Porti juhendamisel. Koolipäevilt oli Reegil eredamalt meeles Maeterlinci näidendi "Sinilind" lavastus, kus ta mängis väikest tüdrukut Mystyli. Kui Salme Reek 1927. aastal teatrikooli katsetele läks, võttis esimene regulaarse õppetsükliga teatrikool Eestis Draamastuudio teatrikool vastu neljanda lennu. Kool oli alustanud tegevust Paul Sepa erastuudiona 1920. aastal. Draamastuudio tegutses kolmteist aastat ning neil aastail oli seal kolm õppejõudu koos Paul Sepa endaga: sama kooli kasvandik esimesest lennust Rudolf Engelbert ja Hilda Gleser. Kõige rohkem peab Salme end Hilga Gleseri õpilaseks. Paralleelselt
Samuel Lindpere Juhan Aavik Juhan Simm A. Liiv Artur Kapp Arkadius Krull Eduard Tubin Erich Kõlar Toomas Kapten Endel Nõgene Toomas Vavilov Hendrik Vestman Lauri Sirp Mihkel Kütson Mihkel Kütson sündis 11. septembril 1971 Tallinnas. Ta lõpetas 1989 Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooriaerialal. Edasi jätkas õppinguid EMA-s koorijuhtimiserialal. 1992 suundus DAAD-i (Deutsche Akademische Austauschdienst) stipendiaadina õppima Hamburgi Kõrgemasse Muusika- ja Teatrikooli, mille lõpetas orkestrijuhtimise erialal aastal 2001. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_K%C3%BCtson, http://www.sirp.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=11902:vanemuise-orkester-ja-eino-tambeg-&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3330, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/96/07/11/olnust.htm, http://www.vanemuine.ee/ajalugu, http://www.vanemuine.ee/vanemuise-sumfooniaorkester-alustab-oma-esimese-cd-salvestustega
" ,,Etenduse kontseptsioon sünnib ühiselt vastastikuse töö käigus ja lavastajale usaldatakse lõplik vormistamine, kuhu on kokku püütud kõigi teiste mõtted. Selline looming mulle meeldib, see on huvitav." Aastaid Vanalinna Hariduskolleegiumis teatriharidust korraldanud Petersoni õpilasteks on olnud mitmeid praeguseks tunnustatud näitlejad, rääkimata tema enda lastest. Lembit Peterson on öelnud, et selline stuudioteater oli tema kutsumus juba teatrikooli ajal ning aimus sellest oli tal juba enne teatrikooli astumist. (http://www.epl.ee/artikkel/465819 ) 7 KOKKUVÕTE Lembit Peterson on Eesti üks silmapaistvam teatritegelane, kes on pühendunud oma elus väga palju teatrile, kuid selle kõrval on suutnud üles kasvatada ka kuus last. Ta on
süsteemitu ema ja lumi); Suletakse väikseid maakoole, lapsed koondatakse * Luulet 1960-1967" koolkombinaatidesse. (Valikkogu, mahukas tsükkel uut luulet) 1965 ENSV Riiklik Noorsooteater 1969.a muutus loomingus- tundis, et on kõik ära öelnud * näitetrupp koosnes äsja teatrikooli lõpetanud noortert 1972 ,,Saatja aadress ja teised luuletused 1968-72" jäi avaldamata * pikka aega polnud oma teatrimaja tsensuur nõudis tekstide ümbertöötlemist, millest R keeldus. * esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena Vaikis 1985.a, mis ilmus ,,Oo et sädemeid kiljuks mu hing" 1965 laevaliin Tallinn-Helsingi 1989 ilmus ,,Saatja aadress"
rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus. Lisaks traditsioonilisemat laadi
Noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder. Kaljo Kiisk võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Naastes sõjatandrilt, tuli asuda õppima. 1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli. Edasi jätkas õpinguid 19461947 Tallinna Polütehnilise Instituudis maavarade allmaakaevandamist. 1947. aastal asus õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955 1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 196287 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär,
Saksa sõjaväemunder, mis tal läks korda vahetada taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaks võitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus. Üks andekas inimene jäi ellu. Ja mis pole ka vähetähtis, ta jäi kodumaale. 1946. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. Vahetanud õpingud TPI-s 1947. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi vastu, oli ta teinud otsutava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste eelnevast elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSV-s. Moskva GITIS-e legendaarse Eesti stuudio lõpetajana saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953.aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu "Kevade" (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi
rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid
Oskus näha rahva homset päeva Peale 1953.a peale Stalini surma ENSVs hakati tõlkima rohkem maailmakirjandust 1954-56 küüditatute ja represseeritute tagasipöördumine !955 ETV alustab tegevust 1957 ilmub ,,Loomingu Raamatukogu", mis kiirendas debüütide ilmumist! 1958 uus ajakiri ,,Keel ja Kirjandus"- teaduslik ajakiri Kasvas raamatute kirjastamine, tekkis raamatukultuur Saabus Moskvast Voldemar Panso- lõi teatrikooli Kogus kuulsust Georg Ots Pagulaskirjandus 1944 lahkus 70 000 inimest Eestist Mindi põhiliselt Rootsi- Under, Suits, Visnapuu, Adson, Gailit, Kalju Lepik, Laaban, Kangro, Grünthal jt. Hiljem mindi Kanadasse Viirlaid USA-sse Visnapuu Inglismaale Austraaliasse Lühikese ajaga kujunes välja pagulasühiskond Elu pagulaslaagris, lootus tagasi tulla, selle kustumine. Töö saamiseks kohaliku keele õppimine
hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid
Mirtelil on hästi meeles, kui ta märjal sügispäeval käis koos vanaema ja vanaisaga jõhvikal. Kuna nad kartsid, et ta vajub sisse ja ta jalad saavad märjaks, ootas ta tee ääres punase Moskvitsi juures. Aegajalt kostis temani vanaema kiljatus, kuna too oli ussi näinud. Selle järgi teadis Mirtel, et vanaema on lähedal. 2000. aastal lõpetas Mirtel Tartu Karlova Gümnaasiumi. 16aastaselt alustas ta Emajõe Suveteatri stuudios, mis andis talle tõuke teatrikooli minekuks Peale seda suundus ta edasi õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgemasse lavakunstikooli. Seal oli tema kursuse juhendajaks Ingo Normet, kes tegi talle kohe selgeks, et kui ta endast kõike ei anna pole asjal mõtet. Selle kooli lõpetas Mirtel 2004. aastal. Aastatel 2004-2006 töötas Mirtel Eesti Draamateatris. Seda, miks ta just teatris töötab ta sõnadega täpselt kirjeldada ei oskagi, aga ta arvab, et läheb sinna püüdma
Kuule,poiss, sinust saab kas joodik või näitleja, niisuke vemmal oled sa!” Ei saanud temast õigupoolest kumbki. Leo Kalmet (1900 - 1975) oli lavastaja, näitleja, teatrijuht, teatripedagoog, teatrikooli juht, kehalise kasvatuse õpetaja. Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu ja ajakirja Teater toimetuse liige. Ta asutas esimese Noorsooteatri ja Nukuteatri. NKVD agent, kes saadeti Siberisse. (ENSV teeneline kunstitegelane) Inimesena on teda kirjeldatud kui lihtsat ja vastutulelikku, alalhoidlikku ja tasakaalukat pragmaatikut. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest - just oma
Loonud koreograafia rohkem kui 50 balletile ("Sülfiid",1836 ,"Napoli",1842).Pani aluse taani rahvuslikule balletikoolkonnale. Oli romantilise suuna esindaja, ühendas klassikalist ja karaktertantsu, arendas meestetantsu. Kirjutanud mälestused "Minu teatrielu" (3kd. 1848-78) Anna Pavlova- Anna sündis 2 kuud enneaegselt. Hiljem on Anna öelnud, et tema isa suri, kui ta oli 2-aastane. Kaheksa-aastaselt ei võetud teda Peterburi teatrikooli vastu, kuna ta oli oma ea kohta liiga väike, talle soovitati 10-aastaselt tagasi tulla. Kümneselt pääses ta balletikooli ning aprillis 1891 oli tema esimene tantsuetteaste Marius Petipa "Muinasjutus", rolliks Amor. Tema õpetajad olid oma aja prominentseimad: Christian Johansson, Pavel Gerdt, Nikolai Legat ja baleriin Jekaterina Vazem. Aastal 1899, olles 16-aastane, lõpetas ta kooli ning asus tööle Peterburi Maria teatrisse. Ta arenes siin
hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid
aastal). Samal päeval, kui Anne-Ly lõpetas, sündis Elmol esimene tütar Saara. Ta mängis punk-bändis ,,Pelikan", mis loodi 1977. aastal. See oli Tallinna 37. Keskkooli ansambel. Elmo mängis seal basskitarri. (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen ; http://ruja.ee/#/Teema/926/ ; Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 12-14) 1982. aastal lõpetas Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepaeriala. Elmo on öelnud, et ta läks rätsepaks õppima, kuna ei julgenud teatrikooli minna. Ta kartis, et ta enesehinnang võib saada tugeva löögi, kui ta sisse ei saa. (http://et.wikipedia.org/wiki/Elmo_Nüganen) 1982-1983 õppis Elmo Nüganen Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist . Samal aastal, mil ta sellesse kooli õppima läks, olid katsed ka teatrikooli, aga ikka veel ei julgenud ta minna. 1983. aastal pärast kõrgkooli esimest kursust tuli Elmol minna sõjaväkke kaheks aastaks. 1988
surnud 20. septemberil 2007. Tallinnas oli Eesti näitleja, filmilavastaja ning poliitik. 1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. 1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli ja 1946.–1947. aastal õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist ehk siis algul valis veidi teistsuguse ala. 1947. asus Kiisk õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva Teatri- ja Kinokunstiinstituudi Eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks (isegi NL tunnustatud inimene). Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV
Laason 1933. A. Adson "Iluduskuninganna", lavastaja R. Opsola 1933. I. Kalman "Kuradiratsur" (operett), lavastaja H. Andresen 1933. E. Mehul "Joosep" (ooper), lavastaja H. Malmsten 1933-52. Teatri kunstnikuks Uko Halla. 1934 - 1940. Teatrit juhib Eduard Lemmiste. Endla direktoriks ja kunstiliseks juhiks saanud Eduard Lemmiste seab eesmärgiks kujundada "Endlas" tugev, ansambliühtne näitetrupp, kes töötaks hästi nii sõna- kui muusikalavastuses; anda näitlejatööd nii noortele teatrikooli lõpetanutele kui ka oma teatri koorist võrsunutele; repertuaari võtta jõukohaseid, kuid kunstiliselt heatasemelisi näidendeid; tehniliselt täiendada lavavalgustust, uuendada lava ringhorisonti ja ehitada näitlejatele harjutussaal. olulisemad lavastused 1934. E. Vilde "Pisuhänd", lavastaja R. Opsola 1934. H. Ibsen "Peer Gynt", lavastaja E. Lemmiste 1934. P. Abraham "Viktooria ja ta husaar" (operett), lavastaja H. Aare 1935. Teatrile määratakse alaline toetus riigieelarvest.
1933. A.Adson "Iluduskuninganna", lavastaja R. Opsola 1933. I. Klmn "Kuradiratsur" (operett), lavastaja H. Andresen 1933. E. Mehul "Joosep" (ooper), lavastaja H. Malmsten 1933-52. Teatri kunstnikuks Uko Halla. 1934 - 1940. Teatrit juhib Eduard Lemmiste. Endla direktoriks ja kunstiliseks juhiks saanud Eduard Lemmiste seab eesmärgiks kujundada "Endlas" tugev, ansambliühtne näitetrupp, kes töötaks hästi nii sõna- kui muusikalavastuses; anda näitlejatööd nii noortele teatrikooli lõpetanutele kui ka oma teatri koorist võrsunutele; repertuaari võtta jõukohaseid, kuid kunstiliselt heatasemelisi näidendeid; tehniliselt täiendada lavavalgustust, uuendada lava ringhorisonti ja ehitada näitlejatele harjutussaal. olulisemad lavastused 1934. E. Vilde "Pisuhänd", lavastaja R. Opsola 1934. H. Ibsen "Peer Gynt", lavastaja E. Lemmiste 1934. P. Abraham "Viktooria ja ta husaar" (operett), lavastaja H. Aare 1935.
Adamson (18551929, "Russalka" monumendi ja L. Koidula mälestussamba autor), maalikunstnik ning Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik Johann Köler (18261899), Ants Laikmaa (18661942). Peterburi Konservatooriumis õppisid mitmed eesti muusikategelased: heliloojad ja organistid Mart Saar (18821963) ja Peeter Süda (18831920), helilooja ja pedagoog Heino Eller (18871970), dirigent Neeme Järvi (1938). Vene kinematograafiainstituudi (VGIK) või teatrikooli (GITIS) läbisid eesti filmirezissöörid Arvo Iho (1951), Kalju Kiisk (1926), Grigori Kromanov (19281984), Valentin Kuik (1945), Leida Laius (19231996) jpt. Eesti lauljad olid Venemaal, eriti nõukogude perioodil, väga populaarsed: vene rahva vaieldamatuks lemmikuks oli Georg Ots (19201975), tuntud olid ka noorema põlvkonna esindajad -- ansambel 'Laine', Jaak Joala (1950), Anne Veski (1959). Teati Eesti maletajat Paul Kerest (19161975), näitleja Jüri Järvetit
sovietique'ina" käidud nii Prantsusmaal, Sveitsis, India, Nepaali ja veel igatsorti lavalaudadel esinemas. Ega mind koduteatri operetilavastused eriti paelunud. Minu arvates olid nad sageli... Aga see selleks. "Leedit" tuli lavastama "keegi" Voldemar Panso, kellst olin loomulikult üht-teist kuulnud, tema lavastusigi näinud, kuid minu jaoks ja arvamustmööda oli ta tollal sõna otseses mõttes lihtsalt hireakas, kauge sõnateatri 43-aastane kuulus lavastaja, teatrikooli rajaja ning pedagoog. Ei osanud tollal undki näha, et temast saab kord minu õpetaja ja et ei möödu poolt sajanditki, kui mul enesel tuleb samas teatris, samas teost lavastada, tõsi küll, nüüd juba 68-aastase "noorukina" Seepärast ootasin noil ammustel aegadel huviga tema "Leedi" lavastust, kuhu ta peaosadesse oli kutnunud-nimetanud külalisena tolleaegse V.Kingissepa nimelise Tööpunalipu ordenit kandva Tallinna Akadeemilise Draamateatri andeka-juhtiva
Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli õpilane), tuues 29 eesti lavale stilistilise mitmekesisuse, värske kujundlikkuse ja mängurõõmu. Samavõrd kui teatrikeele uuendaja väärib Panso tähelepanu tänaseks staažikaima eesti teatrikooli loojana: 1957. aastal asutati Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde lavakunstikateeder, mille 1961. aastal lõpetas I lend (Mikk Mikiver, Aarne Üksküla, Meeli Sööt, Ines Aru, Tõnu Aav, Jaan Saul jt.); 2016. aasta suveks on selle kõrgema õppeasutuse – praeguse nimega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool – lõpetanud 27 lendu (üle 430 inimese). (1960.–1970. aastatel tegutsesid Teatriühingu toel mitme teatri juures oma stuudiod
tõde; et rolli sisse elada, peab näitleja leidma tee tegelase mõttemaailma, süüvima põhjalikult tema tausta ja minevikku. Tõe kriteeriumi rõhutamine Stanislavski süsteemis langeb kokku naturalismi tekke põhilise tõukejõuga. 22) Vladimir Nemirovits-Dantsenko näitlemise ja lavastamise uuendusliku stiili pooldaja. Näitekirjanik, Moskva Keisterliku Teatri kirjandusala juhataja ja Moskva Filharmooniaühingu teatrikooli õppejõuna tegutsenud. Koos Stanislavskiga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse teatri jaoks, kuhu pidid koonduma andekamad näitlejad Nemirovitsi õpilaste hulgast ning Stanislavski poolkutselisest trupist. Sellest pidi saama uut tüüpi teater, vaba kõigist näitlemist ja lavastamist piiravatest iganenud stereotüüpidest. Nemirovits jäi vastutama administratiivse ja kirjandusalase töö eest.
annaabi.ee 
