Kaljo Kiisk 1925-2007 (0)

Kaljo Kiisk
1925-2007
Tuntud näitleja ning lavastaja Kaljo Kiisk oli kindlasti üks legendaarsemaid kodumaiseid näitlejaid. Noorena kogus ta palju kuulsust teatrilavadel Joosep Tootsi mängides. Hiljem sai ta Oskar Lutsu raamatute alusel vändatud filmidesse Lible rolli. Viimasel kümnendil oli ta eelkõige aga tuntud kui kingsepp Johannes teleseriaalist "Õnne 13". Tema lavastatud olid ka mitmeid Eesti kultusfilmid, nagu "Vallatud kurvid " (1959), "Keskpäevane praam " (1967), "Metskannikesed" (1980), " Nipernaadi " (1983).
2004. aastal oli Kaljo Kiisk esimene kultuuriministeeriumi ning PÖFFi elutööpreemia laureaat. Kiisa ekraanikujud Lible ja kingsepp Johannes lähevad eestlasele südamesse, neis on inimlikku soojust, elutarkust, andeks¬andmist, eluga leppimist. See viimane joon kuulub ka eestlase eluvaate juurde. Libles ja kingsepp Johanneses tunneb end ära iga eestlane, sest selline see eestlane just ongi. Raskustele alla ei vannu, kangelaseks end ei upita.
Sündinud 3.detsembril 1925 Ida-Virumaal, oli ta 17-18-aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile; noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder, mis tal läks korda vahetada taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaks võitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus. Üks andekas inimene jäi ellu. Ja mis pole ka vähetähtis, ta jäi kodumaale. 1946. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. Vahetanud õpingud TPI-s 1947. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi vastu, oli ta teinud otsutava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste eelnevast elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSV-s. Moskva GITIS-e legendaarse Eesti stuudio lõpetajana saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953.aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu "Kevade" (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase – Abeli hullava "Kevadena", millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid alates 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas .
Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus meeleolusid ja atmosfääri. Ta oli edev, kuid see ei pimestanud teda. Ta armastas olla märter, kuid ikka tagantjärele. “Hullumeelsuse” “ riiulile panekut” 1970ndal elas ta rängalt üle. Kiisk sattus Moskva omavaheliste võimumängude rataste vahele, õieti oli suure pealinna ideoloogilistes konfliktides vaid üks paljudest ohvritest. Ning kriitika Moskva kinoajakirjas Iskusstvo Kino , kus öeldi, et Kiisk on Nõukogude Dürrenmatt, nõukogude Sartre, nõukogude Kafka, nõukogude Camus, oli tunnustav sõim. Nõukogude ajal oli režissöör kindel ja hästitasustav amet. Toimetuse kolleegium tegi plaanid, hankis stsenaariumid, toimetaja vastutas ideoloogia eest. Kui Moskvale stsenaarium meeldis, anti raha ja režissöör asus teostama temale kandikul toodud stsenaariumi. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kiisa filmitöö. Aga ta oli siis ka juba 66aastane. Kuid Kiisk oli endiselt suurepärane näitleja. Kui “Õnne 13” 1993. aastal kobamisi algas, oli kingsepp Johannes see kuju, kes tema Lible ja elutargad filmijoodikud kokku sulatas. 1995. aastal tegi Reformierakond töötule filmirežissöörile ja näitlejale Kiisale ettepaneku kandideerida Riigikogusse valimisringkonnas nr 6 (Ida- ja LääneVirumaa). 4437 häälega tõusis Kiisk reformikate häälikogunute pingereas kümnendaks, edestas Felix Unduskit ja Kristina Ojulandi.
Tuntud näitleja ning lavastaja Kaljo Kiisk oli kindlasti üks legendaarsemaid kodumaiseid näitlejaid. Noorena kogus ta palju kuulsust teatrilavadel Joosep Tootsi mängides. Hiljem sai ta Oskar Lutsu raamatute alusel vändatud filmidesse Lible rolli. Viimasel kümnendil oli ta eelkõige aga tuntud kui kingsepp Johannes teleseriaalist "Õnne 13".
Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus meeleolusid ja atmosfääri. Ta oli edev, kuid see ei pimestanud teda.
Kiisa ekraanikujud Lible ja kingsepp Johannes lähevad eestlasele südamesse, neis on inimlikku soojust, elutarkust, andeks¬andmist, eluga leppimist. See viimane joon kuulub ka eestlase eluvaate juurde. Libles ja kingsepp Johanneses tunneb end ära iga eestlane, sest selline see eestlane just ongi.