Kaljo Kiisk (0)

Kaljo Kiisk
Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Toila vald, Vaivina küla – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ning poliitik . Tuntud näitleja ning lavastaja oli kindlasti üks legendaarsemaid kodumaiseid näitlejaid. Noorena kogus ta palju kuulsust teatrilavadel Joosep Tootsi mängides. Hiljem sai ta Oskar Lutsu raamatute alusel vändatud filmidesse Lible rolli. Viimasel kümnendil sai tuntuks kui kingsepp Johannes teleseriaalist "Õnne 13". Samuti on tema lavastatud ka mitmeid Eesti kultusfilmid.
Ta oli 18-19aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile. Noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder. Kaljo Kiisk võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Naastes sõjatandrilt, tuli asuda õppima.
1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli. Edasi jätkas õpinguid 1946–1947 Tallinna Polütehnilise Instituudis maavarade allmaakaevandamist. 1947. aastal asus õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk.
Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 1962–87 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, 1980–90 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige), 1989–91 NSV Liidu rahvasaadik, 1995–2003 Riigikogu liige. 1965 anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase ja 1980 Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus, 1985 ENSV riiklik preemia.
Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Tema filmid, neid on kokku 17, käsitlevad valdavalt murrangulisi sündmusi eesti rahva elus, ja Kiisk püüdis, nii palju kui lubas tsensuur, neid sündmusi näha mitte ainult must-valgelt.

SIIS VÕIKS PANNA VEEL TEKSTI TEMA ISELOOMU KOHTA !

Lavastajana:

• "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
  
• "Vallatud kurvid " (koos Juli Kuniga; 1959 )
  
• "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
  
• "Jääminek" (1962)
  
• "Jäljed" (1963)
  
• "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
  
• "Keskpäevane praam" (1967)
  
• "Hullumeelsus" (1968)
  
• "Tuuline rand " (1971)
  
• "Maaletulek" (1972)
  
• "Punane viiul" (1974)
  
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
  
• "Metskannikesed" (1980)
  
• " Nipernaadi " (1983)
  
• "Saja aasta pärast mais" (1986)
  
• " Regina " (1990)
  
• "Suflöör" (1993)
  

Näitlejana:

• "Ühe küla mehed" (Raim; 1961)
  
• "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
  
• "Kevade" (Lible; 1969)
  
• "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
  
• "Tavatu lugu" (kogenud uurija; 1973)
  
• "Indrek" (Voitinski; 1975)
  
• "Suvi" (Lible; 1976)
  
• "Tants aurukatla ümber" (1987)
  
• "Sügis" (Lible; 1990)
  
• "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
  
• "Õnne 13" (Johannes teleseriaalis 14 hooaega )
  
• "Lepatriinude jõulud" (2001)
  

Filmiarvustusi:
„Õnne 13“ – ( Kingsepp Johannese ja Kaljo Kiisa võrdlus ) Kaljo Kiisk ja kingsepp Johannes polnud identsed. Roll oli kogu oma loomulikus tarkuses ja südamlikus meelekindluses pisut lihtsakoelisem kui osatäitja. Kiisk ise oli avaram, kavalam, vastuolulisem, andekam, intelligentsem natuur.
„Nipernaadi“ - Tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki, sest polnud nagu eriti täpselt Gailiti moodi, kuid mis hiljem kujunes ootamatult laialt tuntud ja armastatud rahvafilmiks, ühtlasi tõestades niihästi kirjandusteose päris-gailitlikku elujõudu kui ka isikupärase režiikaemuse kunstilist lumma.
„Hullumeelsus“ - see valusgroteskse mõttega linateos , valendav esteetiline pärl, mille levi ühes hullumeelses riigis vägivaldselt katkestati, nii et õnnestunud teosel polnud võimalik siseneda ega kuuluda oma aja filmimaailma konteksti. Kui film kord paarikümne aasta pärast „riiulilt” alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro.
„Saja aasta pärast mais” – see film ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt, keeruka koodi lahti lugeda ja aegade üle järele mõtelda.
„Kevade“ – Eesti rahva lemmikfilm .