Teadus varauusajal (0)

Teadus varauusajal
Kaisa Laur
Tallinna Kunstigümnaasium
11T
Teadus varauusajal
Teadust varauusajal võib kutsuda ka uue maailmasüsteemi otsinguks. Kriitilise mõtlemise arengut soodustasid humanism , renessanss ja reformatsioon ning nendega seotud küsimused, vaidlused ja võitlused. Need ajendasid teadust tõukele avastama midagi uut. Suur mõju oli maateadvusele. Kogemustele põhinedes oli selgeks tehtud, et Maa on kerakujuline. Antiikajast saadik arvati, et universumi keskpunktiks on Maa, mille ümber tiirlevad Kuu, Päike ja tähed ning selle süsteemi tõenäolisust kinnitasid ka 2.sajandil Ptolemaiose keerulised geomeetrilised konstruktsioonid ja tabelid planeetide liikumise kohta. Vastupidise idee maailmasüsteemi kohta esitas Mikolaj Kopernik 16.sajandil.
Mikolaj Kopernik
Kopernik oli Poola astronoom , matemaatik ja arsti ning ühtlasi keskaja ja renessansi ajastu silmapaistvamaid teadlasi, pani aluse heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Heliotsentriline maailmasüsteem seisnes selles, et universumi keskpunktiks on Päike, Maa on aga tavaline planeet, mis ümber Päikse tiirleb. Lisaks eelnevale näitas ta veel, et kõik planeedid tiirlevad ühtlasi ka ümber oma telje. Oma peateose avaldas ta 1543 . aastal raamatuna „Taevasfääride pöörlemisest”. See teos pani aluse teaduslikule revulutsioonile, muutes pikka mööda inimeste mõtlemist. Ptolemaiose maailmasüsteemile oli tekkinud tõsiseltvõetav konkurent, mis põhjendas ja ennustas taevasi liikumisi mitte halvemini kui Ptolemaiose mudel.
Johannes Kepler
Koperniku õpetust täiendas ja põhjendas Johannes Kepler, kes oli saksa astroloog, astronoom, optik, matemaatik ja natuurfilosoof. Ta oli Koperniku maailmasüsteemi pooldaja ning uusaja astronoom, kes näitas, et planeetide orbiidid (tiirlemisteed) on ellipsikujulised. Tal oli ka Kuu liikumise jõuteooria- Maa on jõud, millega ta Kuud liikuma paneb. See sai gravitatsiooniteooria eelkäijaks tema hilisemale uurimustööle planeetide liikumise alal. Selles oli esindatud ka kuuvarjutuse mõõtmise uus meetod. Kepleri teost „Astronoomia optiline osa” peetakse tänapäeva optika aluseks, kuigi sealt puudub valguse murdumise seadus. Teoses kirjeldas ta muuhulgas peegeldumist lame- ja kõverpeeglitelt, läätseta kaamerate põhimõtteid ning optika astronoomilisi järelmeid. Kepleri planeetide liikumise kolm seadust ehk Kepleri seadus:

Iga planeedi orbiit on ellips , mille ühes fookuses on Päike.

Planeedi raadiusvektor katab võrdsetes ajavahemikes võrdsed pindalad .

Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid.
Giordano Bruno
Giordano Bruno viis edasi Koperniku tööd maailma kui süsteemi uurimisel ja seletamisel, ta lõi ka ühtlasi palju uut humanistlikku filosoofiasse. Bruno vaadetes oli kesksel kohal loodusfilosoofia. Bruno lõi suure metafüüsilise süsteemi, mis oli vastuolus valitsevate kiriklike arusaamadega. Ta lähtus looduse üldise hingestatuse kujutlusest, ta näitas, et loodus ja jumal on üks ning järelikult ei asu jumal loodusest väljaspool.
Erinevalt Kopernikust, kes ümber Maa liikuvate tähtede taga oletab kindlat taevavõlvi, leiab Bruno, et universum pole piiratud ega lõplik vaid piiritu ja koosneb lõputust hulgast samalaadsetest päikesesüsteemidest, kui universum on ühtne, siis esineb järelikult elu teistelgi taevakehadel peale Maa.
Lõputu universumi mõtte oli ta laenanud Cusanuselt, kellesse ta suhtus suure austusega. Lõputu universumi mõttega sidus Bruno maailma dünaamilise ühtsuse ja igavikulisuse mõiste. Universum tervikuna on igavene ja liikumatu, kuna ei ole midagi väljaspool seda, aga üksikud maailmad on muutumises ja kaduvad. Kogu olemine on universum ise.
Galileo Galilei
Galileo Galilei oli füüsik, matemaatik ja astronoom, ta tegi fundamentaalseid avastusi seoses planeetide liikumisega. Galilei mõistis eksperimenteerimise tähtsust ning oli seisukohal, et füüsiline maailm on kõige paremini mõistetav matemaatika kaudu. Tema karjääri pöördepunktiks sai riistapuu(teleskoop), mis suurendas 20 korda. Teleskoobist oli ta kuulnud Hollandist ja valmistas selle ka endale. Oma teleskoobiga avastas ta Jupiteri neli kuud ja väitis nende faaside põhjal, et nad tiirlevad ümber planeedi. Ta uuris Saturni rõngaid ja avastas, et Veenusel on samasugused faasid nagu kuul, mis näitab, et ka too planeet liigub ümber Päikese. Need avastused kinnitasid M. Koperniku teooriat- maailma keskmes ei ole mitte Maa, vaid Päike. Avaldas Koperniku teooriale toetudes teose „ Dialoogid ”, milles väljamõeldud tegelaste suu läbi võeti kokku kõik tähtsamad mõtteavaldused universumi olemuse kohta. Sellega seoses tekkis ka temal probleeme kirikuga.
Arstiteadus
Keskaja arstiteadus osutus jõuetuks päästmaks inimelusid rakemate haiguste korral. Kõige laialdasemalt oli kasutusel aadrilaskmise ravivõte, mis pidi vabastama haige pahast verest ehk see seisnes vere väljalaskmisel veresoonest. Unustusse olid jäänud araablaste ja antiikaja teadmised, tarkused. 16.sajandil teaduses toimunud areng lõi tugeva aluse uusaja teaduse edaspidisele arengule.
Paracelsus
Euroopa arstiteaduse taasrajajaks on peetud Paraccleuse nime all ajalukku läinud Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheimi. Ta tegutses rändarstina Lõuna-Saksamaal, hiljem oli Śveitsis Baseli ülikoolis õppejõud. Ta soovis arstiteaduse õpetamist põhjalikult muuta, mis seal aga ebaõnnestus. Paracelus oli arvamusel, et organismis toimuvad keemilised muutused põhjustavad haigusi. Haigestumise pidid esile kutsuma kolme aine tasakaalutus, ehk tasakaalus pidid olema: väävli, elavhõbeda ja soola tase. Ta rõhutas ka looduse nähtamatutele vägedele, pidas vajalikuks astroloogia arvestamist. Keemia tähtsuse avamine oli arstiteaduse arengule väga oluline, see andis tõuke ravimite valmistamisele.
Andreas Vesalius
Andreas Vesalius oli teadusliku anatoomia rajajaks. Ka temal oli vastuolu kirikuga, ta välistas väite nagu oleks meestel üks roie vähem kui naistel (Aadama küljeluust pidi olema loodud Eeva ). Ta demostreeris üliõpilastele inimkeha ehitust laipade abil. Sellega seoses tekkis ka probleeme:

Laipu oli väga raske saada, lubatud olid vaid timuka hukatud , kelle seas oli harva naisi.

Külmkambri puudumise tõttu pidi lahkamise kiiresti läbi viima.

Skeleti saamiseks pidi laipa põletama õletulel, vältides luude ärapõlemist.
Vesalius koostas 1543.aastal kogemustele toetudes anatoomiaõpiku. Õpiku tähtsamaks osaks oli 300 illustratsiooni inimkeha ehituse kohta. Vesaliuse anatoomiaõpik sai tuntuks üle kogu Euroopa.
Kasutatud kirjandus:

• “Inimene, ühiskond, kultuur” II keskaeg ja varauusaeg, koostaja Helmut Priimäe, autorid: T. Aleksejev ; K. Hiiemaa; T. Kala; O-M. Klaassen; T. Kumar ; A. Mäesalu; H.Piirimäe; K. Piirimäe; P.Piirimäe; O. Teder
  

• “101 Ajaloo suurkuju
  Maailmakuulsaid mehi ja naisi” Simons Sebag Montefiore
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Nicolaus_Copernicus
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Kepler
  

• http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/oppematerjalid/Joosep%20Tammo%20-%20Giordano%20Bruno.pdf