Teadmisjuhtimise referaat (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Infohariduse osakond
Raamatukogunduse ja infokeskkondade eriala
Meeli Roben
TEADMISJUHTIMINE
Referaat
Viljandi 2011

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. TEADMISJUHTIMINE 3
Dünaamilised teadmised 4
Kollektiivsed ja varjatud teadmised 5
2. TEADMISJUHTIMISE LÜHIAJALUGU 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9
SISSEJUHATUS 3
1. TEADMISJUHTIMINE 4
Dünaamilised teadmised 5
Kollektiivsed ja varjatud teadmised 5
2. TEADMISJUHTIMISE LÜHIAJALUGU 7
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Teadmisjuhtimine on üsna hiljuti üles kerkinud kui otsene organisatsiooni juhtimisega seotud valdkond ja veel hiljem kui tõsise teadmustöö valdkond. Kuigi teadmiste juhtimisega on kaudselt tegeletud juba alates ajast, mil inimesed hakkasid tõsiselt oma tööle mõtlema. Näiteks on targad inimesed aegade algusest peale edasi andnud oma teadmisi ja oskusi järeltulijatele, et tagada oma püsimajäämine. Sellegi poolest on süstemaatiline teadmisjuhtimine ärilisel eesmärgil üles kerkinud sellisel kujul nagu me seda tänapäeval käsitleme alles mõne kümnendi eest ning pole seni kujunenud igapäevaselt kasutatavaks valdkonnaks juhtide seas. (Wiig 1997)
Teadmisjuhtimine aitab tänapäeval vastata küsimusele, milliseid teadmisi vajame ning kuidas ja kus neid teadmisi rakendada. Järgnevas referaadis annan lühiülevaate teadmisjuhtimise kujunemisest ja minu seisukohast teadmisjuhtimise olulisematest aspektidest ning selle rakendusviisidest tänapäeval.

1. TEADMISJUHTIMINE

Termini „teadmisjuhtimine“ võttis esimesena kasutusele USA juhtimiskonsultant ja praktik Karl Wiig, keda peetakse ühtlasi ka selle valdkonna asutajaks. Karl Wiig väitis, et teadmisjuhtimine on teadmiste süstematiseerimine, teadmiste selgesõnaline ja sihipärane ülesehitamine, taastamine ja kasutamine, et maksimeerida ettevõtte efektiivsust ja kasumit oma teadmisvaradest. (Liiv, Kalle 2005)
Tänapäevaks on teadmisjuhtimist defineerinud mitmed teadlased ja praktikud ning nende lähtekohad on väga erinevad. Kuigi teadlased ja praktikud ei ole veel ühisele kokkuleppele jõudnud teadmisjuhtimise definitsiooni osas, on sellele kui teadmiste tootmise ja arendamise mootorile leitud palju erinevaid rakendusvõimalusi. Antud peatükis vaatleme teadmisjuhtimist kui innovatsiooni tootmise vahendit, millest tulenevalt on teadmisjuhtimisel kolm väga olulist rolli:

• teadmisjuhtimine kui distsipliin , mida on vaja dünaamiliste ehk loovteadmiste omandamiseks, suurendamiseks ning uuenduste väljamõtlemiseks;
  
• teadmisjuhtimine kui ärimudel, mida on vaja teadmispõhiste äriprotsesside kujundamiseks ja loovteadmistega rikastamiseks ning nii organisatsiooniliste ja protsessiliste innovatsioonide tootmiseks;
  
• teadmisjuhtimine kui teadmispõhiste uuenduste tootmise põhivahend teadmispõhise majandusühiskonna kujundamiseks. ( Ibid )
  

Nii pakub teadmisjuhtimine ettevõtjale võimalusi uuenduste väljamõtlemiseks ja teadmispõhiste innovatsioonide tootmiseks, et siis lisaväärtuse suurendamise kaudu tõsta ettevõtte efektiivsust ja suurendada konkurentsieeliseid.
Minu meelest on teadmisjuhtimise juures olulisteks rõhuasetusteks dünaamilised teadmised ja pädevused, varjatud kollektiivsed teadmised ja innovatsioonide tootmine. Järgnevalt annangi lühiülevaate nendest aspektidest.

Dünaamilised teadmised

Tänapäeval vajavad organisatsioonid faktiteadmiste asemel dünaamilisi ehk loovteadmisi ja pädevusi, sest need on aluseks uuenduste väljamõtlemisel ja innovatsioonide tootmisele. Whitehead iseloomustas dünaamilisi teadmisi järgmiselt:

• dünaamilised teadmised on situatiivsed s.t kontekstispetsiifilised, suhtelised ja sõltuvad olukorrast;
  
• on loodud indiviididevahelises sotsiaalses interaktsioonis nii organisatsiooni sees kui läbi organisatsioonide;
  
• on inimlikud ja subjektiivse iseloomuga;
  
• on uskumused, mis on sügavalt juurdunud indiviidi väärtushinnangutes. (Liiv jt 2005)
  

Lisaks on dünaamilised teadmised ka tunnetuslikud, laiapõhjalised, kontekstilised , interaktiivsed, situatiivsed, subjektilised, episoodilised ja loovad teadmised püsimälus. Dünaamilised pädevused on dünaamiliste teadmiste rakendamise oskused. Dünaamilisele pädevusele on iseloomulikud probleemide lahendamise võime, rühmatöö- ja elementaarsed juhtimisoskused. Dünaamiline pädevus vajab inimeste tööalast iseseisvust, enesejuhtimist, refleksiooni ja iseseisva otsustamise võimet. (Ibid)

Kollektiivsed ja varjatud teadmised

Üleminekuga informatsiooni- ja teadmiskesksele majandusele on tõusnud teadmiste osatähtsus konkurentsitegurina, sest lisaväärtuste loomine sõltub ühiskonnas rohkem teadmistest. Sellest tulenevalt väärtustatakse tänapäeval rohkem ka pädevust – indiviidi võimet oma teadmisi, oskusi ja muid omadusi töös rakendada, ja varjatud teadmisi, mis on Kelleher’i järgi tähenduse, intuitsiooni, reeglite ning ootuste keerukas kombinatsioon. Varjatud teadmised on personaalsed, kontekstiga seotud, praktilises tegevuses õpitud ning selles ka rakendatavad. Nii ongi üheks olulisemaks organisatsiooni ressursiks kujunenud töötajate varjatud, mittemüüdavad ja mittekodeeritavad teadmiste ning sotsiaalse kapitali (kontaktid, tuttavate võrgustik) rakendamine töökeskkonnas. Varjatud teadmised sõltuvad rohkem kogemustest, mida omandatakse praktilistes tegevustes. Need omandatakse võrgustiksuhete kaudu, suhtlemisel kolleegidega, äripartneritega, klientidega ning on seotud õppimise erinevate vormide ja infokanalitega. (Liiv jt 2005)
Organisatsiooni kollektiivsed teadmised tekivad töötajate üksikteadmiste liitmisel. Kollektiivseid teadmisi on nimetatud ka teadmis-, inim- ja intellektuaalseks kapitaliks. Organisatsiooni kollektiivseid teadmisi on neli tüüpi:

• teadvustatud teadmised, mis on töötajate avatud teadmiste summa;
  
• automaatsed teadmised, mis on töötajate kaudselt avatud teadmiste summa;
  
• objektiivsed teadmised, mis on gruppide avatud teadmised;
  
• kollektiivsed teadmised, mis on gruppide kaudselt avatud teadmised. (Ibid)
  

Kuigi varjatud teadmised on nii töötajatele kui ka organisatsioonile väga olulised, on nad sageli teadvustamata, mistõttu ei saa neid ka sageli organisatsiooni tegevuses rakendada. Neid on võimalik sihipäraselt kasutada üksnes siis kui need muudetakse nähtavateks, sõnastatuks ja arutluste objektiks. Seetõttu on tänapäeval probleemiks see, kuidas saaks töötajatelt kätte nende varjatud teadmised. (Ibid)

2. TEADMISJUHTIMISE LÜHIAJALUGU

Kõikehõlmav teoreetiline lähenemine teadmisjuhtimisele on üles kerkinud alles hiljuti. Põhjus võib olla selles, et teadmiste juhtimise praktika on seotud paljude erinevate distsipliinide ja domeenidega. Kuid terve hulk juhtimise valdkonna teoreetikuid on kaasa aidanud teadmisjuhtimise kui valdkonna arendamisele. Seal hulgas Peter Drucker , Paul Strassmann ja Peter Senge Ameerika Ühendriikidest. Drucker ja Strassmann on rõhutanud informatsiooni ja teadmiste kui organisatsioonilise ressursi kasvavat tähtsust. Senge on keskendunud rohkem õppivale organisatsioonile ja teadmisjuhtimise kultuurilisele dimensioonile. Chris Argyris, Christoper Bartlett ja Dorothy Leonard- Barton Harvard Business School’st on uurinud teadmisjuhtimise erinevaid tahke. (Barclay, Murray 2000)
1970ndate lõpus ilmusid Everett Rogersi teooria uuenduste levimisest (kuidas, miks ja mil määral uued ideed ja tehnoloogiad levivad erinevate kultuuride kaudu) ja Thomas Alleni teadustöö teabeturve ja tehnosiirde kohta. Need tööd on oluliselt aidanud kaasa meie arusaamade kujundamisele sellest, kuidas teadmisi organisatsioonis toodetakse, kasutatakse ja levitatakse. (Ibid)
1980ndate keskpaigaks oli hoolimata sellest, et klassikalised majandusteooriad ei tunnistanud teadmisi olulise ressursina ja organisatsioonidel puudusid strateegiad ja meetodid teadmiste juhtimiseks, ilmselge, et teadmised loovad olulise eelise konkurentsivõimes. (Ibid)
Arusaamaga teadmiste olulisuse suurenemisest kaasnes mure, kuidas toime tulla üha suureneva teadmiste hulgaga ja üha keerukamate toodete ja protsessidega. Arvutitehnoloogia, mis aitas suuresti kaasa info hulga kasvule, sai ühtlasi ka üheks lahenduseks sellega toime tulekul. Doug Engelbart’i Augment , mida esitleti 1978. aastal, oli üks esimesi hüperteksti/rühmatöö rakendusi, mis suutis liidestuda teiste rakenduste ja süsteemidega. Ka Rob Acksyni ja Don McCrackeni Teadmisjuhtimise Süsteem ( Knowledge Management System ehk KMS) – avatud hajutatud hüpermeedia tööriist, oli üks märkimisväärne näide, mis ühtlasi oli ka world wide webi eellane. (Barclay jt 2000)
1980ndatel tegeleti teadmisjuhtimise süsteemide arendamisega, mis tuginesid tööle tehisintellekti ja ekspert süsteemidega. Üles kerkisid sellised kontseptsioonid nagu teadmiste omandamine, teadmiste rakendamine, teadmistepõhised süsteemid, arvutipõhised ontoloogiad. (Ibid)
Teadmisjuhtimise termin öeldi esimesena välja 1986. aastal organisatsiooni ILO Šveitsi konverentsil ning see kanti sõnaraamatusse. Tagamaks teadmisjuhtimisele tehnoloogilist baasi asutasid USA ettevõtted 1989. aastal assotsiatsiooni Initiative for Managing
Knowledge Asset . Teadmisjuhtimisega seonduvad artiklid hakkasid ilmuma ajakirjades
Sloan Management Review, Organizational Science, Harvard Business Review jt. Samuti ilmusid esimesed raamatud organisatsioonilise õppimise ja teadmisjuhtimise kohta (nt. Senge’i „The Fifth Discipline“ ja Sakaiya „The Knowledge Value Revolution “). (Ibid)
1990ndateks olid mitmed konsultatsioonifirmad alustanud organisatsioonisiseste teadmiste juhtimise programmidega ja mitmed tuntud USA, Euroopa ja Jaapani firmad algatanud teadmisjuhtimisele keskendunud programmidega. 1991. aastal tutvustati teadmisjuhtimist ka ajakirjanduses, kui Tom Stewart avaldas oma artikli "Brainpower" ajakirjas Fortune. 1995. aastal ilmus ka arvatavasti üks enim loetud raamatuid Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi „The Knowledge-Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation“. (Ibid)
1990ndate keskpaigaks olid teadmisjuhtimise algatused õitsengul tänu Internetile. 1989. aastal alustas Euroopas tegevust The International Knowledge Management Network ( IKMN ), 1994. aastal läks see onlaini ja ühendati peagi USA Knowledge Management Forumiga ja teiste teadmisjuhtimisega seotud gruppide ja väljaannetega. Seda enam korraldati erinevaid konverentse ja seminare mida enam organisatsioone keskendus otseste ning kaudsete teadmiste ressursside juhtimisele ja võimendamisele konkurentsieelise saavutamiseks. 1995. aastal hakkas European Community läbi ESPRIT programmi isegi pakkuma rahastust teadmisjuhtimisega seotud projektidele. (Ibid)

KOKKUVÕTE

Nii olen andnu väikese ülevaate sellest, millega teadmisjuhtimine tegeleb tänapäeval, mis on teadmisjuhtimise juures olulised aspektid täna ja teinud ka väikse ülevaate sellest, kuidas teadmisjuhtimine on aja jooksul kujunenud. Kuigi kõik tänapäeva organisatsioonid ei tegele veel teadmisjuhtimisega arvan, et selleni jõudmine on ettevõtte püsimajäämise ja konkurentsivõime säilitamise seisukohast väga oluline.
Tuginedes teadmisjuhtimise kohta käivatele loetud materjalidele ja endapoolsetele rõhuasetustele tahaksin siinkohal pakkuda välja ka oma definitsiooni teadmisjuhtimise kohta. Leian, et teadmisjuhtimine on kollektiivsete teadmiste efektiivne ja tõhus avalikuks tegemine ja kasutamine konkurentsieelise saavutamiseks.
Teadmisjuhtimise kohta võib lisalugemist leida näiteks Knowledge Research Institute’i kodulehelt aadressil http://www.krii.com/index.ht m ja John Thomas veebilehelt http://johnsthomas.wikidot.com/ .

KASUTATUD KIRJANDUS

Barclay R. O., Murray P. C. 2000. What is knowledge management? http://www.imamu.edu.sa/Scientific_selections/abstracts/Abstract%20%20IT%20%203/What%20Is%20Knowledge%20Management.pdf (17.10.2011).
Liiv, A., Kalle, E. 2005. Teadmisjuhtimine. Tallinn: TTÜ Kirjastus.
Wiig, K. M. 1997. Knowledge Management: Where Did It Come From and Where Will It Go? http://kplab.tuke.sk/hardwiki-mz/images/3/3f/Clanok5.pdf (19.10.2011)