Arenguvõime ja teadmishimu, oma õppimise juhtimist suhetamist varem teadaolevaga motivatsiooniteguritega ja ootustega ja info omandamist, kuid ei aita võime mõelda ebatraditsiooniliselt
loomiseks, säilitamiseks, kasutamiseks TEADMISTE TUNNUSED • Skeptiline eluhoiak. Tõestamata ei usu. Hirm absoluutsete tõdede ees • Ratsionaalsus. Mõistuseusk. Lääne tsivilisatsiooni alustala. • Kontrollitavus. Teadmise saamise protseduur on kirjeldatud ja järeletehtav. • Empiirialembus. Teadmine tuleb elust. • Meetodikesksus. Kuidas teadmine saadi? Keskne murekoht ja vaidlusteema. • Seostatus teadaolevaga. Teadmine süsteemi! • Avalikkus. Teaduse agressiivne avalikkus. • Neutraalsus. Teadus pole kellegi huvides. Võrdlus: teadus-religioon-poliitika-talupojatarkus! TEADUSLIK MÕTLEMINE • Teaduslikud faktid ja teooriad • Induktiivne ja deduktiivne lähenemine • Tõekindluse saavutamine. Verifitseerimine ja falsifitseerimine • Absoluutsed tõed, tõele lähenemine • Teadusliku maailmapildi eeldused: determinism, korrastatus, lihtsus
Etapp · Töö esialgse uurimisplaani koostamine töö esialgne teema, selle valiku põhjendus, probleem, uurimisküsimused, uurimisobjekt ning aine, töö eesmärk ja ülesanded, (hüpotees) uurimismeetodid, oodatavad teoreetilised ja praktilised tulemused. Teadustöö 3. Etapp. Probleem Teadusliku probleemi tunnused on: olukord või nähtus on ebatavaline, puudub lihtne vastus; küsimuse vastus omab laiemat tähendust; olukord või nähtus on uuritav; probleem on seotud teadaolevaga, selle lahendamine laiendab teadmisi. Teadustöö 3. etapp.Uurimisküsimused. Teadusliku probleemi sõnastamisel esitatakse küsimusi: milline on tõde? milles on asi? Milles on nähtuste põhjus? Teadusliku uurimuse eesmärk on nendele küsimustele vastuse leidmine. Teadustöö 3. etapp.Eesmärk. · Probleemist lähtudes püstitatakse eesmärk. uurimiseesmärk on põhjendatud ettekujutus uurimistöö üldistest lõpp või vahetulemustest;
Peatähelepanu on pööratud kolmele seigale: sõnadele, fookusele ja arusaamisele. Fookuse all peetakse silmas ülesannet, millele lugemise käigus tuleb leida vastus või lahendus. See aitab kaasa üldisele arusaamisele , andes samas õppijale toetuspunkti. Lugemiseelseks ülesandeks võib olla tutvumine harjutustega, küsimuste või väidete lugemine ning mitmesugused sõnavaraharjutused. (2 lk 29-30) 4.3 Lugemisaegsed harjutused Lugemisaegsete harjutuste eesmärk on seostada uut teadaolevaga. Siin võib kasutada mitmesuguseid valik- ja üldlugemise ning süvalugemise harjutusi, aga ka ootamatuid 11 ülesandeid, näiteks harjutust ise küsin, ise vastan, kus õppijad peavad teksti kohta esitama 10 küsimust ja neile ise vastama. Iga teksti tuleb lugeda vähemalt kaks korda ning kummalgi korral anda eri ülesanne. Teksti esmane lugemine on kiire, tutvutakse tekstiga ning saadakse üldine ülevaade
mõned-kümned sekundid Protseduuriline Töömälu oskused, tegevused, Püsimälu harjumused Mälu protsessid Salvestamine 5 Strateegiad: kordamine ja selle hajutatus infoga puututakse mitmeid kordi kokku, info salvestub paremini. Korduv kordamine. Töötluse sügavus infole tuleb leida tähendus, tuleb seda mõtestada. Haagitakse praegul omandatav info juba teadaolevaga. Materjali organisatsioon infot lahterdatakse Mnemotehnikad Säilitamine Info muutumine ja selle unustamine muutub, sest peale tuleb uut infot . mälestused ei pruugi olla enam samad Taastamine ehk info kättesaamine Äratundmine toimib tajusüsteem. Kui oleme ennem koera näinud, siis teame sellega kokku puutudes, et see on koer. Meenumine info tuleb iseenesest meelde
Massikommunikatsiooniteooria raamat .lk 8-21 Kultuuris on talletunud kujutlused, teadmised, väärtushinnangud, käitumismallid. Need .kogemused(juurdehangitavad) on kokkuvõtvalt informatsioon ja teave Informatsioon seosed, mis ühendavad kõike uut, tundmatut senikogetu ja teadaolevaga ning mille alusel on inimesel võimalik ümbritsevas maailmas orienteeruda, toimuvaid sündmusi tõlgendada ning oma käitumist otstarbekalt kavandada. Inimeste praktilises tegevuses ja suhetes tekivad vajadused mitmesuguse iseloomuga teabe järele tuntud/tundmatu ja uus/senikogetu. Mida enam on erinevaid seoseid ja tegureid, mida inimene peab arvestama oma töös ja elutegevuses, seda suuremad ja .mitmesugusemad on tema teabevajadused :Struktuur tegevuse subjekt .1 tegevuse toimumise viis
enamüldisele. Ahendamiseks nimetatakse mõttelist liikumist klassilt liigile, mis omakorda muutub klassiks järgmise, mahult väiksema liigi suhtes. Konspektiivsemalt: ahendamine on mõtteline liikumine üldisemalt vähemüldisele. Mõiste mahu ja sisu vahel toimib teatud kindel seos, mida loogikas nimetatakse sisu ja mahu pöördvõrdelise seose printsiibiks. Selle printsiibi mõte on analoogiline matemaatikast teadaolevaga - ühe muutuja kasvades teine kahaneb ja vastupidi. Loogikas: mõiste mahu kasvades, sisu kahaneb ja sisu kasvades, maht väheneb. Mõistete pöördvõrdelist muutumist on demonstreeritud juuresoleval võrdleval joonisel,millel numbrid tähistavad eelpool toodud mõistete jada (organism, taim, puu, kuusk). Mõistete pöördvõrdeline muutumine: 1 4 2
ajas muutuda. Seetõttu tuleb õiguslikku aspekti omavatel mõõtmistel kasutatavaid mõõtevahendeid ja mõõteriistu perioodiliselt taadelda. 16. Mida on vaja selleks, et mõõtmist läbi viia? Mõõtmiseks on vaja mõõtjat, mõõtevahendit, kindlat mõõtühikut ning keha, mida mõõta. 17. Mis on mõõtmine, mõõteriist, ühik? Mõõtmine on füüsikalise suuruse väärtuse võrdlemine mõõtühikuga. Mõõtmine seisneb alati tundmatu suuruse võrdlemises teadaolevaga. Mõõtmine on mingi füüsikalise suuruse konkreetse väärtuse võrdlemine sama suuruse teise, mõõtühikuks võetud väärtusega. Võrdlemise tulemusena saadud arvu nimetatakse mõõtarvuks ehk mõõdetava suuruse arvväärtuseks. Mõõtmisi saab jagada otsesteks ja kaudseteks. Otsene on selline mõõtmine, mille korral meid huvitav füüsikalise suuruse väärtus on vahetult loetav mõõteriista skaalalt. Kaudne on mõõtmine, mille korral mõõtetulemus leitakse arvutuste teel
1. Kordamis e. meeldejätmisoskus. Ülesanne on hoida informatsiooni alal lühiajalises mälus. Võime reprodutseerida pikaajalises mälus säilitatavat informatsiooni lühiajalises mälus. (Nt. meeldejäetava info kordamine võtmesõnadega, materjali ümber kirjutamine.) 2. Arendus ehk seostamisoskus. Ülesanne on luua uue ja juba tuntu seoseid. Ümber sõnastada edastatud informatsioon, leida analoogiaid, anda seletusi, kuidas uus materjal seostub teadaolevaga. 3. Organiseerimisoskus- aitab õppimisel integreerida uut informatsiooni juba olemasolevate teadmiste ja oskustega. Organiseerimisoskuste kujundamine on sarnane üldistamis ja ülekandeoskuse arendamisega. 4. Monitooringuoskused- õpilase suutlikus teadvustada kogu õpitegevust, jälgida õppeprotsessis kasutatava tegevuskava tõhusust ja korrigeerida seda vastavalt õppetöö tulemustele
2) Arendus- ehk sestamisoskuste ülesanne on luua seosed uue ja juba tuntu vahel. Tavavõteteks on sõnastada ümber edastatud informatsioon; resümeerida; leida analoogiad; teha märkmeid viisil, mis väljub sõnasõnalise kordamise raamidest ja üritab edastatut leida ja kommenteerida; vatata küsimustele (nii tekstis esitatuile kui iseeneda püstitatuile); anda seletusi, kuidas uus materjal seostub teadaolevaga; jne. 3) Organiseerimisoskused aitavad õppimisel integreerida uut informatsiooni juba olemasolevate teadmiste ja oskustega. Integreerimisel antakse olemasolevatele ja lisanduvatele teadmistele uus struktuur neid koos analüüsides. Selleks jaotatakse need osadeks ja kategooriateks ning selgitatakse välja komponentide-vahelised alluvssuhted. Seejärel moodustatakse uus tervikteadmine.
töötavas mälus. Arendus- ehk seostamisoskuste ülesanne on lüüa seosed uue ja juba tuntu vahel. Tavavõteteks on sõnastada ümber edastatud informatsioon; resümeerida; leida analoogiad; teha märkmeid viisil, mis väljub sõnasõnalise kordamise raamidest ja üritab edastatut laiendada või kommenteerida; vastata küsimustele (nii tekstis esitatuile kui iseenda püstitatuile); anda seletusi, kuidas uus materjal seostub teadaolevaga jne. Organiseerimisoskused aitavad õppimisel integreerida uut informatsiooni juba olemasolevate teadmiste ja oskustega. Integreerimisel antakse olemasolevatele ja lisanduvatele teadmistele uus struktuur neid koos analüüsides. Selleks jaotatakse need osadeks ja kategooriateks ning selgitatakse välja komponentidevahelised alluvussuhted. Seejärel moodustatakse uus tervikteadmine.
Taju üldmõiste Taju on esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest, mõtlemisest ning eeldab tähelepanu. Hetkel oluline stiimul muutub objektiks ning ülejäänud taandub fooniks. Taju on järelduslik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess. Subjekti psüühikas toimub (sh alateadlikult) aktiivne mineviku jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega jne. Tajukujund üldistatakse kõnes. Nagu aistingud, ei ole ka taju lihtne kopeerimisetaoline jäljendivõtmise protsess, vaid see on aktiivne pertseptiivne tegevus, mis väljendub tajuobjekti aktiivses tundmaõppimises ja tajumuse loomises. Taju on reflektoorne ja kontekstitundlik protsess. Taju aluseks on, lisaks tingimatutele refleksidele, ka
Siiski ei tohi unustada, et füüsikaline suurus on vaid inimlik väljamõeldis, vaatlejate ühine kokkuleppeline kujutlus, loodusobjekti mudel. • Põhjendatud hinnangu andmist füüsikalise suuruse väärtusele nimetatakse selle suuruse mõõtmiseks. Veelgi lihtsam on aga öelda, et mõõtmine on füüsikalise suuruse väärtuse võrdlemine mõõtühikuga. • Mõõtmine seisneb alati tundmatu suuruse võrdlemises teadaolevaga. • Mõõtmine on mingi füüsikalise suuruse konkreetse väärtuse võrdlemine sama suuruse teise, mõõtühikuks võetud väärtusega. • Võrdlemise tulemusena saadud arvu nimetatakse mõõtarvuks ehk mõõdetava suuruse arvväärtuseks. • Mõõtühik on füüsikalise suuruse (nt pikkus) konkreetne väärtus, mida kokkuleppeliselt kasutatakse sama suuruse teiste väärtuste (nt pliiatsi pikkus) arvuliseks iseloomustamiseks. Otsene ja kaudne mõõtmine
Aistingute põhjal loob taju meile tervikliku pildi maailmas. Lisaks füüsilisele tervikule tuleb juurde ka asjade tähendus. Sõltub kogemusest, mõtlemisest, eeldab tähelepanu. Tajumist inimene õpib, aisting on juba sündides. Meelelise tunnetamise kõrgem aste. Ka siis kui meil on objektist ainult fragmendid. Järelduslik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess. Psüühikas toimub alateadlikult aktiivne mineviku tajude jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega. Terviklikkus, mõtestatus (raske on tajuda maailma, kui ei saa aru, mis on asja mõte), apertseptiivsus (tuleneb eelnevast kogemusest), selektiivsus(teatud esemete või tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete jne mitmekesisusest; kahel tasemel- eristame aistingute materjali, teeme selle terviklikuks; mõnikord see tervik võib olla tõlgendatav eri moel; selgemini eristuv=objekt, ebamäärasemalt
Mingi pildi kokkupanek näitab ka sünteesioskust: soovitatake panna kokku sirgete servadega pilte, siis ei saa servadele tugineda. VÕRDLEMINE - ül kus tuleb omavahel kõrvutada vähemalt 2 objekti ja vaadata nende (ühiseid, eraldi olevaid) tunnuseid. Vead võrdlemisel: oluline, et kumma kohta kumb tunnus käib nt haraka või varblase kohta. Võrdlemist läheb vaja õppimise käigus: uue info kohta saaadakse teada, et seda võrreldakse millegi teadaolevaga. Oluline siis vigade vältimiseks nimetada tunnuseid ja kelle kohta see käib. Vead, mida lapsed võivad teha: nt varblasel on lühike saba, aga harakas kädistab. Need on erinevad tunnused, need pole võrreldavad, et sisuliselt ei erista see ja ei teki tervikpilti nii. Teine probla, et kirjeldatakse nt harakal on pikk saba, aga varblased on lühike saba ja ta on väike ja pruun ja säutsub: seega siin jääb poole pealt võrdlus ära ja hakkab nt tuttavama asja kirjelmine.
meeldejätmisoskus. Ülesanne on hoida informatsiooni alal lühiajalises mälus. Võime reprodutseerida pikaajalises mälus säilitatavat informatsiooni lühiajalises mälus. Nt. meeldejäetava info kordamine võtmesõnadega, materjali ümber kirjutamine.2.Arendus ehk seostamisoskus. Ülesanne on luua uue ja juba tuntu seoseid. Ümber sõnastada edastatud informatsioon, leida analoogiaid, anda seletusi, kuidas uus materjal seostub teadaolevaga.3.Organiseerimisoskus- aitab õppimisel integreerida uut informatsiooni juba olemasolevate teadmiste ja oskustega. Organiseerimisoskuste kujundamine on sarnane üldistamis ja ülekandeoskuse arendamisega. 4.Monitooringuoskused- õpilase suutlikus teadvustada kogu õpitegevust, jälgida õppeprotsessis kasutatava tegevuskava tõhusust ja korrigeerida seda vastavalt õppetöö tulemustele. Eneseregulatsioonioskuse kujunemiseks tuleb luua vajalikud tingimused: anda õpilastele rohkem võimalusi
elemendid näivad moodustavat terviku (või objektist on antud vaid fragmendid, kuid siiski tajume seda terviklikult). Tajukujund sisaldab endas alati rohkemat kui hetkel tajule mõjuvate aistingute summast formaalselt järeldub. Taju on järelduslik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess (von Helmholtz, Epstein, Gregory, Rock, Zintsenko). Subjekti psüühikas toimub mineviku tajude jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega. Taju pertseptiivne tegevus väljendub tajuobjekti aktiivses tundmaõppimises ja tajumuse loomises. Tajumise valdamine eeldab spetsiaalset õppimist ja praktiseerimist (eriti kompimine, esemeline tegevus, liikumine). Aktiivne tundmaõppimine kompimine, vaatamine jne. Tajumuse loomine tagasisidestatud signaalide analüüsi vahetulemusi võrreldakse eesmärk-kujutise
Aistingute põhjal loob taju meile tervikliku pildi maailmas. Lisaks füüsilisele tervikule tuleb juurde ka asjade tähendus. Sõltub kogemusest, mõtlemisest, eeldab tähelepanu. Tajumist inimene õpib, aisting on juba sündides. Meelelise tunnetamise kõrgem aste. Ka siis kui meil on objektist ainult fragmendid. Järelduslik, loov, produktiivne, konstruktiivne protsess. Psüühikas toimub alateadlikult aktiivne mineviku tajude jälgede otsimine, olemasolev seostatakse varasemalt teadaolevaga, võrreldakse ja rikastatakse fantaasiakujunditega. Terviklikkus, mõtestatus (raske on tajuda maailma, kui ei saa aru, mis on asja mõte), apertseptiivsus (tuleneb eelnevast kogemusest), selektiivsus(teatud esemete või tajuvariantide eraldumine üheaegselt mõjuvate esemete jne mitmekesisusest; kahel tasemel- eristame aistingute materjali, teeme selle terviklikuks; mõnikord see tervik võib olla tõlgendatav eri moel; selgemini eristuv=objekt, ebamäärasemalt eristuv=foon), kontekstist
Nad mõistavad seda faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Selline asjaolu nätabki seda, kui ,,kinni" me ebareaalsuses kõik oleme. Ei nähta tõe- list maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks. Varem olnu tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu unenägu ). Teadvustada reaalsust sügava- malt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. See on teadvuse seisund, mis ei sarnane ühegi seni teadaolevaga. Maailma olemus omandab inimesele nüüd sügava- ma ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse. Ja see tähendus on väga isiklik ja pinev. On kujuteldamatult tähendusrikas. See maailm, kus me igapäevaselt elame, on ka tegelikult reaalne maailm. Kuid see moodustab ühe imeväikese osa reaalsusest. Niimoodi moonutab selline asjaolu tegelikku reaalsust ja muutub igapäevaselt kogetav maailm ( reaalsuse ) illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõr- val.
Nad mõistavad seda faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Selline asjaolu nätabki seda, kui ,,kinni" me ebareaalsuses kõik oleme. Ei nähta tõe- list maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks. Varem olnu tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu unenägu ). Teadvustada reaalsust sügava- malt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. See on teadvuse seisund, mis ei sarnane ühegi seni teadaolevaga. Maailma olemus omandab inimesele nüüd sügava- ma ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse. Ja see tähendus on väga isiklik ja pinev. On kujuteldamatult tähendusrikas. See maailm, kus me igapäevaselt elame, on ka tegelikult reaalne maailm. Kuid see moodustab ühe imeväikese osa reaalsusest. Niimoodi moonutab selline asjaolu tegelikku reaalsust ja muutub igapäevaselt kogetav maailm ( reaalsuse ) illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõr- val.
Nad mõistavad seda faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust tajuv inimene. Selline asjaolu nätabki seda, kui „kinni“ me ebareaalsuses kõik oleme. Ei nähta tõe- list maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks. Varem olnu tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu unenägu ). Teadvustada reaalsust sügava- malt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. See on teadvuse seisund, mis ei sarnane ühegi seni teadaolevaga. Maailma olemus omandab inimesele nüüd sügava- ma ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse. Ja see tähendus on väga isiklik ja pinev. On kujuteldamatult tähendusrikas. See maailm, kus me igapäevaselt elame, on ka tegelikult reaalne maailm. Kuid see moodustab ühe imeväikese osa reaalsusest. Niimoodi moonutab selline asjaolu tegelikku reaalsust ja muutub igapäevaselt kogetav maailm ( reaalsuse ) illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõr- val.
annaabi.ee 
