Tants aurukatla ümber, lugemiskontrolli vastused (3)

• Mats Aniluik
  

Kaarel Aniluik Jüri Aniluik Taavet Aniluik + Soola Roosi
tütar Edgar Aniluik

• Mats Aniluik on Aiaste peremees , kes meeleheitlikult üritab oma kolme poja seast leida väärilist järeltulijat, sest tema enda parimad aastad on ammu möödas. Ta katsub oma poegadest aru saada ning neid aidata, kuid see ei tule tal kuigi hästi välja. Pojad ei jaksa vanamehe torinat kuulata, mis siis et kodukoht on suures osas just Mats Aniluige enda kätega ehitatud ning keegi ei saaks paremini töötegemisel nõu anda kui nende isa. Üsna teose algul sureb Mats vanadussurma.
  
• Kaarel Aniluik oli vanim poeg peres. Erivenalt teistest vendadest õppis ta Tartus juurat, samal ajal kui teised koduaias tööd rügasid, ning kulutas isa saadetud raha. Kaarel oli teistsugune kui muud maainimesed, tal ei olnud tööde peale kätt ning see, et vanim vendadest ülikoolis pidutses ning ringi liiderdas ilma vaeva nägemata tekitab Jüris kadedust ning masendust. Kuigi Kaarel oli Aniluikede pere vanim poeg ei pärinud ta talu, vaid hoopis Jüri, kellel oli rohkem vaistu ja oskust talutööde jaoks. Palju Kaarlist teoses juttu ei ole, sest tema Aiaste tallu hingega ei pühendunud. Kindlasti oli ta tark ja haritud, nt. Taavet sõitis Tartusse vennale külla, et juriidilist abi saada ning tal hakkas koguni piinlik, et ta vennalt nii naiivse lootusega abi palus . Mainitud on ka seda, et ta põgenes Rootsi, sest see oli üks põhjustest, miks Taavet Aniluik, Kaarli vend küüditati.
  
• Soola Roosi meeldis noorena nii Jürile kui ka Taavetile. Jüri mõlgutas mõtteid Roosit naiseks võtta. Siis aga tuli Jürile sõjakutse ning Roosist ja temast ei saanudki talupidajaid. Kui noorim vend Taavet talu päris, võttis ta ka Roosi ära. Autor kirjeldab Roosi elu perenaisena üsna töökalt ning isegi võrdleb Taaveti ja Roosi abielu tasuta orjusega. Siiski sünnitas Roosi Taavetile poja Edgari ning täitis kõiki oma kohustusi asjalikult. Nende abielu ei olnud küll kõige lillelisem ja Roosi langes suure mõnituse osaliseks , kui ta abiellus Taavetiga. Tüdruk oli sohilaps ning selle aja kommete kohaselt sohilapsest käsutajaid ja perenaisi niisama lihtsalt ei saanud. Ometi oli nende suhtes armastust, sest kui Taavet koju tagasi naases, peatus ta puu juures, kuhu ta Roosi mälestuseks risti oli kritseldanud. Selline komme polnud tol ajal üldse tavaline.
  
• Esimene tants toimub tsaariaegses Eestis. Taustaks on sõjad, millesse kutsutakse ka noori Eesti poisse („Üitsi ei ole oma, ei keisre, usk egä esämää,“ arvab Jüri ikka veel kutset uurides.). Esimese maailmasõja eelne aeg.
  
• Teine tants toimub1929. aastal juba iseseisvas Eestis, sest see peatükk algab Taaveti kui Aiaste peremehe elukirjeldusega, milles on ka mainitud, et ta käis sõjas Eesti riiki tegemas. Autor toob välja ka vanemate ja noorema põlvkonna vastuolulised arvamused iseseisvusest(„Kuldrubla on nad ära rikkunud, kuldrubla ja hea liha-ning viljahinnad Riias ja Peterburis enne ilmasõda.“).
  
• Kolmas tants toimub 1943. okupatsiooniaasta sügisel. Inimjaht on täies hoos ning Eesti poisid kutsutakse jälle sõtta, seekord Saksa sõjaväkke. Kõigis lasub hirm enam mitte koju tagasi jõuda.
  
• Neljas tants räägib 1949. kolhoosiaastast. Tantsu algul kõnnivad masinist ning kolhoosi esimees Arvo Saaremägi aurukatla järel. Kui varem toimetasid aurukatelt omad pojad ja peremehed, siis nüüd on see tähtis töö kolhoosi esimehele usaldatud. Kolhoosi ajastu märgiks on kindlasti ühine vili ning töö.
  
• Viies tants räägib 1957. aastast. Taavet naaseb koju kaheksa aastat pärast seda, kui ta Siberisse küüditati. Talu ning kõik on räämas. „See on viimane tants raugastunud aurukatla ümber.“
  
• Eesneri Eedi on vallakasaka poeg, kes liugleb läbi elu pidades erinevaid ameteid. Esialgu oli ta Aiaste talus Taaveti sulane, hiljem aga kolhoosi partorg ning teose lõpus elukindlustusagent.
  

Eedi roll tundub ellujääja prototüübina. Eedi on inimene, kes aegade muutudes ellu jääb ning olukorraga kohaneb. Ta tuleb omadega toime, kuid mitte kuigi hästi, sest ta on invaliid ning tema karjääri tegemine ei lähe kuigi ladusalt. „Eesner näeb, et täna ei tule elukindlustamisest midagi välja, paneb portfelli klõpsatades kinni ja mõtleb ära minna. Aga ootamatult ründab teda külje pealt oinas.“ Selle näite ning ka eelvenate kordade põhjal, mil teda oinas puksis, jätab Eedi tegelaskuju õnnetu möku mulje.

• Aurukatel on kui ajastu märk, mis terve teose vältel ei kao. Samas on ka temal vanus. Kui teose algul tullakse aurukatla kui millegi uhkega, siis viiendas tantsus , mil teos lõpeb on ka aurukatla elu läbi. See sama aurukatel sümboliseerib ühte teatud ajajärku Eesti ajaloos, mis algas kuid ka lõppes. Kui tantsud läbi saavad, on aurukatla väärtus ajaga kadunud, ning elu läheb ikka edasi, lihtsalt tantsud aurukatla ümber on otsas ning ka enamik inimesi, kes selle katla ümber kord tantsu lõid, kas siis lugedes uudiseid oma pojast või tähistades toredat rehepeksu päeva.
  
• Taavet Aniluik küüditati, sest tema vend põgenes Rootsi ja tema poeg oli Saksa sõjaväkke mobiliseeritud, pealekauba omas ta isiklikku talu. Taavet ei teinud ka midagi selle jaoks, et teda ei küüditataks, sest leidis enese südametunnistuse puhta olevat ning ei tahtnud peitu pugeda nagu mõni pätt.
  

Kindlasti ei pea ma küüditamist absoluutselt õiglaseks. Üleüldine häma rahvusluse puhastamisest ning võrdsuse poole püüdlemisest varjas tegelikkuses endas puhtviisilist terrorit tarkade ning oma arvamusega inimeste vastu. Suurimad 20. sajandi küüditamised, mis ka Eestit puudutasid, ei tulnud mitte kellelegi kasuks vaid väljendas lihtsalt võimude suhtumist rahvasse- antud juhul kommunistide suhtumist rahvasse kui kahurilihasse või lõppematusse ressurssi. Ning Taavet ei olnud otseselt mitte milleski muus süüdi, kui selles, et tema poeg teenis Saksa sõjaväes, mis ei olnud samuti isiklik valik. Taavet üritas oma poega päästa sellest jubedast kogemusest, kuid tal ei õnnestunud see.

• Arvestades seda, et Mats Traat kirjutas teose sotsialistlikul ajal, leian, et Mats Traat suhtub eesti rahvasse täie tõsiduse ning armastusega. Midagi taolist nii naljalt sellise režiimi all puhtalt kunsti nimel või lõbu pärast ei kirjutata . Tunnetasin autori kaastunnet, eriti tantsude lõpus, kui keegi jälle lahkus kuskile, kust ta eales tagasi ei tulnud.
  

Kindlasti näitab teos, et eestlased on visad ja töökad ning niisama meid siit maalt välja ei juurita, ükskõik kui julmi meetmeid kasutada.

• Algul häirisid mind teose juures autori kommentaarid, mida tavaliselt raamatutesse ei kiputa kirjutama. Aga sarnaselt „Tõele ja õigusele“ oli see raamat nii muserdav ja nukker. Toon näiteks paar kohta:
  

Autori kommentaare enne Taaveti koju jõudmist: „ Sest seal eemal, künka otsas, on ainult valusate mälestuste kodu, ja ehk ongi parem, kui ta sinna eriti ei rutta.“
„Puud on hädised nagu üksijäänud inimesed, kuid siiski punetab neil ladvas vilju .“
Lisaks Mats Traadi vaimukatele kommentaaridele leidub ka neid märkusi, mis jällegi muudavad teost hulga nukramaks ja sügavamaks, hinge pressivamaks. Nt:
„Ülehomme lähevad nad sõtta ja sunnitakse elama võõrast, loomuvastast elu.
Ja me ei näe neid enam kunagi, isegi mitte unes.“
Kokkuvõtteks, ma arvan, et selliseid raamatuid on vaja lugeda ning kindlasti ei ole nad nii igavad kui esmapilgul tunduvad. Lihtsalt raske on end vedada kesklinnast 20. sajandi algusesse põllule ja lugeda nii raskest , lihtsast ja leplikust elust.