Tammsaare "Juudit". Kas Juudit oli hukkamõistmist väärt mõrtsukas? (0)

„Kas Juudit on hukkamõistmist vääriv mõrtsukas?“
Tammsaare „ Juuditi “ süžee leiab aset Iisraelis ning teose peategelaseks on huvitava ning kohati vastuolulise karakteriga noor naine Juudit. Juuditi kodu Petuulia on võõrvõimude poolt piiratud, kaevud on kinni pandud ning inimesed on nälja ning janu tõttu hullumas. Iisraeli rahvas tunneb, et Jehoova on oma rahva justkui unustanud või karistab neid millegi eest.
Juudit paistis teose alguses kui austatud noor Petuulia naine. Ta hoolis Iisraelist väga ning oma riigi häda vaevas ta südant. Ometi ei raatsinud naine nälgivale naisele ja ta lapsukesele veetilgakest kinkida. Juudit uskus, et keegi peale tema ei muretse Iisraeli pärast ning rahvas mõtleb vaid iseendale . Naine uskus Jehoova kõikvõimsusesse ning arvas , et Iisraeli rahvas on ise Jehoova unustanud. Juudit teadis, et Iisrael õhkab päästja järele ning oma unenäost järeldas ta, et Jehoova tahtmine on, et riigi päästja oleks Juudit. Seetõttu otsustab ta minna oma riigi ründaja, Assuri väejuhataja Olovernese palge ette.
Juuditi algne plaan ei olnud Olovernes tappa. Naine läks Assuri leeri kavatsusega Olovernes oma naiseliku ilu ja malbusega ümber veenda, oma kandlemänguga temas armuhimu tekitada ning niiviisi Iisrael hukatusest päästa. Kui Juudit aga Olovernesega silmast silma kohtub, valdab teda vaimustus ning naine tunneb, et Olovernes on Jehoova käskjalg , kelle abil murrab jumal oma rahva kangekaelsuse. Ka Olovernes ise on Juuditi ilust lummatud, kuid ta ei mõista tema ebamaise jumala juttu . Juudit tahab, et Olovernes tuleks koos temaga tagasi Petuuliasse, hakkaks kuningaks ning päästaks Iisraeli rahva. Juudit tunneb Oloverneses justkui jumala lähedust ning ihkab teda maailmavürstina. Naise pakkumine heita seljalt sulaserüü ja võtta õlgadele kuningarüü aga Olovernesele ei meeldi. Juudit meeldib sulasele kohutavalt, kuid talle ei meeldi naise auahnus . Olovernes ei usu, et Juudit teda armastab . Ta arvab , et Juudit näeb ja kuuleb vaid mehe nime ning tahab seda veel aupaistelisemaks teha, et siis selle hiilgest osa saada.
Kui Olovernes on liigse magusa viina tõttu sügavasse unne vajunud, langeb Juudit masendusse ning ei tea, mida teha. Tema plaan Olovernese silma ees armu leida oli nurjunud ning tema neitsilikkus taas naeruks saanud. Juudit teab, et kui Olovernes hommikul ärkab, läheb ta mägilinnade rahva vastu, Iisraeli müürid langevad ning Jehoova pojad tapetakse. Murtud südamega Juudit on sunnitud oma rahva ja jumala nimel tegema julma otsuse. Ta palub oma armastuse nimel Nimetut, et too Olovernese une pealt mõrvaks. Kuid Nimetu ei suuda seda teha, ta austab Olovernest rohkem kui oma enda isa. Juuditil ei jäänud muud üle, kui mõrvata ise Olovernes – mees, keda ta armastama oli hakanud.
Kui Juudit koos ümmardajaga tagasi linnamüüride juurde jõuab ning linnarahvas kuulsa Olovernese pead näeb, asuvad sõjamehed Assuri vägesid ründama. Varsti ongi kaevud vabad ning linnarahvas saab taas juua – Juudit on päästnud Iisraeli rahva janusse suremisest. Rahvas on võidu üle õnnelik, kuid Juudit see-eest on kaotanud tahte edasi elada – tema õnnetus päästis linna. Juudit oli varasemalt olnud abielus Manassega, kellega koos Juudit aga õnne ei tundnud , kuna mees oli sigimatu. Nüüd tunnistab naine üles, et on süüdi ka oma mehe tapmises. Ta tahab, et linnarahvas teda vihkaks ja kividega surnuks loobiks. Lõpuks Juudit siiski surmanuhtlust ei saa ning Siimeon viib ta koos endaga oma koju.
Juuditi plaan ja tahe oli päästa oma rahvas näljast ja janust ning seda ta ka tegi. Kahjuks kaasnes sellega oma armastatuima mehe tapmine . Juudit otsis pääsu oma süü tunnistamises ja surmas, kuna tema süda oli kildudeks purunenud ning ta oli kaotanud oma enda jumala. Juuditit ei mõistetud hukka, kuna ta oli oma rahva päästnud ning ühe võimsa mehe hing oli päästnud sadade Petuulia naiste ja laste omad. Oma mehe tapmises on Juudit oma enda ülestunnistuse kohaselt süüdi, kuid külmavereliseks mõrtsukaks mina Juuditit ei nimetaks. Juudit oli naine, kes oli oma enda südame, oma riigi heaolu ning oma jumala leidmise sasipuntras, ning tehtud otsuste eest ei saa teda kindlasti südametuks pidada. Juudit tappis oma mehe, et pääseda õnnetusest ning mõrvas Olovernese, et päästa oma rahvas - nende kahe kuritöö eest ootaks teda aga tänapäeva maailmas ilmselt eluaegne vangikong.