Kas Juudit on hukkamõistmist vääriv mõrtsukas? (0)

Kas Juudit on hukkamõistmist vääriv mõrtsukas?
A.H. Tammsaare teos „Juudit“, räägib loo huvitava ning kohati vastuolulise iseloomuga noorest naisest juuditist. Juuditi kodu Petuulia on Assuri vägede poolt ümberpiiratud, inimestel ei ole joogivett ja nad on janu tõttu suremas. Iisraeli rahvas tunneb, et Jehoova on neid justkui unustanud või karistab neid millegi eest.
Juudit paistis teose alguses, kui austatud noor Petuulia naine. Juudit hoolis oma riigist väga ning Iisraelis valitsev raske aeg, olles piiratuna võõrvõimude poolt, pani ta südamele raske koorma, kuid ometi ei raatsinud Juudit nälgivale naisele ja ta lapsukesele veetilgakestki joogivett anda. Juudit uskus, et keegi peale tema ei muretse Iisraeli pärast nii nagu tema ning arvas , et rahvas mõtleb vaid enese heaolule. Naine uskus Jehoova kõikvõimsusesse ning arvas, et Iisraeli rahvale on häda peale langenud, sest nad on oma usu kõikvõimsasse unustanud. Juudit teadis, et Iisrael vajab päästjat ning oma unenäost järeldas ta, et Jehoova tahtmine on, et riigi päästja oleks Juudit ise. Seetõttu otsustab ta minna oma riigi ründaja, Assuri väejuhataja Olovernese palge ette.
Juuditi algne plaan ei olnud Olovernest tappa. Naine läks Assuri leeri kavatsusega Olovernest oma naiseliku ilu,malbuse ja sõnadega ümber veenda, oma kandlemänguga temas armuhimu tekitada ning niiviisi Iisrael hukatusest päästa, kui aga Juudit Olovernesega silmast-silma kohtub, valdab teda vaimustus ning naine tunneb, et Olovernes on Jehoova poolt saadetud käskjalg, kelle abil murrab jumal oma rahva kangekaelsuse. Ka Olovernes ise on Juuditi ilust lummatud, kuid ta ei mõista tema ebamaise jumala juttu . Juudit tahab, et Olovernes tuleks koos temaga tagasi Petuuliasse, hakkaks kuningaks ning päästaks Iisraeli rahva. Juudit tunneb Oloverneses justkui jumala lähedust ning ihkab teda maailmavürstina. Naise pakkumine heita seljalt sulaserüü ja võtta õlgadele kuningarüü aga Olovernesele ei meeldi. Juudit meeldib sulasele kohutavalt, kuid talle ei meeldi naise auahnus . Olovernes ei usu, et Juudit teda armastab . Ta arvab, et Juudit näeb ja kuuleb vaid mehe nime ning tahab seda veel aupaistelisemaks teha, et siis selle hiilgusest osa saada.
Kui Olovernes on liigse joomise tõttu unne vajunud, langeb Juudit masendusse ning ei tea, mida teha. Tema plaan Olovernese silme ees oma rahvale armu leida oli nurjunud. Juudit teab, et kui Olovernes hommikul ärkab, jookseb ta oma vägedega tormijooksu mägilinnade rahva vastu, Iisraeli müürid langevad ning Jehoova pojad tapetakse . Olude sunnil peab juudit oma rahva ja jumala nimel tegema pattu . Ta palub oma armastuse nimel Nimetut, et too Olovernese une pealt mõrvaks, kuid Nimetu ei suuda seda teha, ta austab Olovernest rohkem kui oma enda isa, nii ei jäänud Juuditil muud üle, kui ise Olovernes unepealt mõrvata.
Jõudes oma ümmardajatega tagasi Petuulia näeb linnarahvas kuulsa Olovernese maharaiutud pead, seejärel asuvad sõjamehed Assuri vägesid ründama. Oloverneseta ei oska Assuri sõjamehed midagi teha ja pagevad hirmus ning varsti ongi kaevud vabad ning linnarahvas saab taas juua – Juudit on päästnud Iisraeli rahva janusse suremast. Rahvas on võidu üle õnnelik, kuid Juudit ise on kaotanud tahte edasi elada. Juudit oli varasemalt olnud abielus Manassega, kellega koos Juudit õnne ei tundnud , kuna mees oli viljatu . Nüüd tunnistab naine üles, et on süüdi ka oma mehe tapmises. Ta tahab, et linnarahvas teda vihkaks ja kividega surnuks loobiks., kuid Juuditi kahjuks ta siiski surmanuhtlust ei saa, rahvas andestab talle tema patud, tema heategude eest, kuigi sisimas on juudit siiski mõrtsukas.
Juuditi soov oli päästa oma rahvas võõrvõimude käest, kes tema rahvale nälja ja janu olid toonud ning seda ta ka tegi, kahjuks kaasnes sellega oma armastatuima mehe tapmine . Juudit otsis pääsu oma süü tunnistamises ja tapetu surmas, kuna tema süda oli kildudeks purunenud ning ta oli kaotanud oma enda jumala. Juuditit ei mõistetud hukka, sest ta oli oma rahva päästnud ning ühe võimsa mehe surma arvelt päästeti sadade Petuulia naiste ja laste omad. Oma mehe tapmises on Juudit oma enda ülestunnistuse kohaselt süüdi, kuid külmavereliseks mõrtsukaks mina Juuditit ei nimetaks. Juudit oli naine, kes oli oma enda südame, oma riigi heaolu ning oma jumala leidmise sasipuntras, ning tehtud otsuste eest ei saa teda kindlasti südametuks pidada. Juudit tappis oma mehe, et pääseda õnnetusest ning mõrvas Olovernese, et päästa oma rahvas - nende kahe kuritöö eest ootaks teda aga tänapäeva maailmas ilmselt eluaegne vangikong.