Üheks olulisemaks osaks nõukogulikus reformis oli maa sundvõõrastamine e. riigistamine. Reformi käigus võõrandati enam kui 927 000 hektarit maad, millest suurem osa maast läks uusmaasaajatele. Talupoegade maad vähendati maksimaalse 30 hektarini ning Saksa okupatsiooniga koostööd teinud pered ei võinud omada üle 5 - 6 ha. Maareform sai läbi viidud 1945. aastaks, kuid väikeseid täiendusi toimus hiljemgi. Suure maareformi tulemusena oli ENSVs 136 000 talumajapidamist, kusjuures uusmaasaajate taludest ei kujunenud suurt välja. Talupoegade kaela langesid maareformiga mitmesugused kohustused: pidi riigile andma põllumajandussaadusi ning täitma erinevaid töökohustusi (näiteks talvine metsaraie ja teede korrastamine). Nõukogude võim moodustas uusmaasaajate aitamiseks riiklikke põllumajandusettevõtteid, mis aga ei olnud väga efektiivsed. Kolhooside loomine 1947
majutamine, moonasta- mine s.o. sõjaväe transportimi- ne, maju- tamine ja toitmine oma talus 5. Talurahva käärimine ja passikorralduse seadus a)Talurahva käärimise põhjused Lõuna-Eestis 1840.aastail: · Pärisorjuse kaotamine ilma maata ei soodustanud talumajapidamist puudus huvi talutööde vastu · 1840. aasta viljaikaldus ja näljahäda (suuremast näljast ja surmast päästis asjaolu, et kartulist sai eestlaste põhitoit) b)Talurahva tegevus oma olukorra parandamiseks avaldus kahel viisil: · väljarändamisliikumine - Liivimaal levisid kuuldused, et Venemaal jagatakse soovijaile tasuta maad. Seetõttu puhkesid mitmes mõisas rahutused, milledest tõsisem oli nn Pühajärve sõda 1841.a. Otepääl Pühajärve mõisas
Ülemnõukogu poolt vastu juba 1944. a. septembris. Maareform tähendas esmalt maa sundvõõrandamist e. riigistamist: aastatel 1944-1947 võõrandati Eesti NSV-s üle 927 000 hektarit maad. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 ha. Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektarit maad. Samuti võõrandati neilt ka enamik must varast ja loomadest. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil umbes 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid, rääkimata inimestevahelistest suhetest. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulusu talusid, kuna nad olid liiga väikesed, madala tootmistehnilise tasemega ning paljud maaomanikud ei olnud valmis olema peremeesteks. Maa võõrandamisega muutusid elujõuetuks paljud seni heas korras olnud talud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid.
varjamise eest surmanuhtlus 1932.-1933.a tekkis suur nälg, esines inimsöömist, hukkus pea 7 miljonit inimest Talupoegi hakkati vägivallaga sundkollektiviseerima, st kolhoosid, jõukamad talupojad kuulutati kulakuteks ning saadeti sunnitöölaagritesse või Siberisse. Kokku küüditati 1929-1933.a 9miljonit talupoega Talupoegade vastupanu murdus. 1932.a oli kolhoosidesse ühinenud 62.4% talumajapidamist, 1937.a 93%. Kollektiviseerimine andis põllumajandusele raske hoobi, vähenes teravvilja saaks ja loomade arv, tootlikkus ei tõusnud isegi 1930.a lõpuks, tagajärjed olid nii rängad et NSV Liit ei toibunudki neist Suur terror 1934.a alustas Stalin vägivallakampaaniat, et kindlustada oma võimu, mis on tuntud suure terrori nime all. Stalin hakkas vaenlastest puhastama ka komparteid, nõukogude
Eestisse rajati mõttetult suuri ettevõtteid, eesmärk oli varustada Leningradi jt. NSV Liidu alasid. Arendati ka kergetööstust (Balti manufaktuur, Kreenholmi manufaktuur). Toodang läks suures osas üleliidulisele turule. Ehitati palju, arenes ka ehitusmaterjalide tööstus. Ehitusele tuli eriti palju võõrtööjõudu mujalt NSV Liidust. · kollektiviseerimine Peale sõda maa riigistati, siis jagati suur osa sealt uusmaasaajatele. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Talupoegadel olid põllumajandussaaduste riigile müümise kohustused. 1947 algas kolhooside loomine. Kolhoosidesse sunniti inimesi sellega, et talupoegadele pandi peale kõrged maksud. Jõukamad talupojad "tehti" kulakuteks (pandi neile kõrgemad maksud). Hirmutavalt mõjus 1949. aasta küüditamine 1951. aastaks oli kollektiviseerimine enam-vähem lõpetatud. Esialgu loodi palju väikseid kolhoose, siis paljud ühinesid. Kollektiviseerimise tagajärjeks oli põllumajanduses suur allakäik.
rajati üha uusi kaevandusi ja asulaid. Keskusteks said Kohtla-Järve ja Sillamäe. Sellesse piirkonda asusid elama elanikud NSVL teistest piirkondadest. Sillamäe ja Paldiski muutusid kinnisteks linnadeks. Eestisse rajati mitmeid rasketööstusega seotud tehaseid. Põllumajanduses viidi läbi nõukogulik maareform. See tähendas maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sellest maafondist jagati osa uusmaasaajatele u.2/3 maast, ülejäänud jäi riiklikku fondi. 1947.a. oli ENSV-s 136 000 talumajapidamist. Suur osa neist ei olnud elujõulised oma väiksuse tõttu. Hakati looma ka riiklikke ettevõtteid maal sovhoose. 1949.aastal hakkas toimuma kolhooside rajamine. See viidi läbi sunniviisiliselt ja hirmutamispoliitika abil (1949 massiküüditamine). Sõjajärgse nõukoguliku majanduspoliitika (sundindustrialiseerimine ja - kollektiviseerimine) tagajärjed: - massiline võõrtööjõu sissetoomine (1945 1950 kasvas elanikkond muulaste arvel 170 000
Eestisse rajati mõttetult suuri ettevõtteid, eesmärk oli varustada Leningradi jt. NSV Liidu alasid. Arendati ka kergetööstust (Balti manufaktuur, Kreenholmi manufaktuur). Toodang läks suures osas üleliidulisele turule. Ehitati palju, arenes ka ehitusmaterjalide tööstus. Ehitusele tuli eriti palju võõrtööjõudu mujalt NSV Liidust. · kollektiviseerimine Peale sõda maa riigistati, siis jagati suur osa sealt uusmaasaajatele. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Talupoegadel olid põllumajandussaaduste riigile müümise kohustused. 1947 algas kolhooside loomine. Kolhoosidesse sunniti inimesi sellega, et talupoegadele pandi peale kõrged maksud. Jõukamad talupojad "tehti" kulakuteks (pandi neile kõrgemad maksud). Hirmutavalt mõjus 1949. aasta küüditamine 1951. aastaks oli kollektiviseerimine enam-vähem lõpetatud. Esialgu loodi palju väikseid kolhoose, siis paljud ühinesid. Kollektiviseerimise tagajärjeks oli põllumajanduses suur allakäik.
ja sunnitöölaagritesse. 1944-1954 Petserimaa ja Narva-tagune ala liidetakse Vene NFSVkoosseisu. Territooriumi vähendamise tagajärel jäädi ilma olulisest sõjalis-strateegilistest piirialadest 1944-1947 Viiakse läbi sõjajärgne maareform Võõrandati (e riigistati) Eesti NSVs üle 927 000 h maad. Talude maksim suuruseks määrati 30 hektarit. Saksa okup.võimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 h maad. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikau 136 000 talumajapidamist. Talupoegadel lasusid mitmesugused koo ja kohustused, nt põllumajandussaaduste riigile müümise kohustuse 1945 aastal jagunes Eesti NSV 10 mk ja 236 vallaks Valdades loodi esmatasandi võimuorganitena külanõukogud Nõukogude võimu taaskehtestamisse suhtus suurem osa eestlasi pikka aega eitavalt. 1944-1953 oli selle vastupanu keskmeks otsene relvavõitlus-metsavendlus. (Rünnati julgeolekuüksusi ja hävituspatal tapeti nõukogude aktiviste maal, korraldati diversioone raudteel).
Linnade taastamise ja industrialiseerimisega kaasnes laialdane ehitustegevus. Ehitustööstus kujunes olulisemaks migratsioonipumbaks. Maareform. Nõukogulik maareform tähendas maa sundvõõrandamist ehk riigistamist. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Võõrandati ka loomi ja muud vara. Maareformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud maal sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid, nad olid liiga väikesed, madala tootmistasemega. Maa võõrandamisega muudeti elujõuetuteks ka seni heas korras olnud talud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid, see aitas kaasa talude kollektiviseerimisele. Esmatähtsaks kujunes oõllumajandussaaduste riigile müümise kohustus. Talupojad täitsid ka mitmeid
turule, luua selleks täiesti uus seaduste baas ning transpordisüsteem, kogu majanduse alustalana aga rahvuslik rahandus ja pangadus. 1.jaanuaril 1928 teostati rahareform, millega tulid käibele kroonid ja sendid. Põllumajanduse arengu põhisuunad ning saavutused Enne maareformi kuulus veidi rohkem kui tuhandele suurmaaomanikule 58% maast ning ostutaludele ülejäänud 42%. Lisaks oli 2/3 rahvast maata. Maareform viidi üldiselt läbi 1925.aastaks, mil Eestis loendati kokku 126 500 talumajapidamist. Reform jätkus ka järgnevatel aastatel, 1933.aastaks oli loodud u 55 000 uut talu. Põllumajanduse põhiliseks tootmissuunaks jäi loomakasvatus, mis andis looma-ja sealiha, piima ja piimasaadusi ning mune. Tähtsaks peeti põllumajanduslikku eriharidust, mis tõttu rajati sellealaste õppeasutuste võrk. 1920.-1930 aastail püsisid põhilised taimekasvatuse näitajad, nagu teravilja saagikus. 1930. asutati sellised
· Küütimine, majutamine, moonasta-mine s.o. sõjaväe transportimi-ne, maju- tamine ja toitmine oma talus 5. Talurahva käärimine ja passikorralduse seadus a)Talurahva käärimise põhjused Lõuna-Eestis 1840.aastail: · Pärisorjuse kaotamine ilma maata ei soodustanud talumajapidamist puudus huvi talutööde vastu · 1840. aasta viljaikaldus ja näljahäda (suuremast näljast ja surmast päästis asjaolu, et kartulist sai eestlaste põhitoit) b)Talurahva tegevus oma olukorra parandamiseks avaldus kahel viisil: · väljarändamisliikumine - Liivimaal levisid kuuldused, et Venemaal jagatakse soovijaile tasuta maad. Seetõttu puhkesid mitmes mõisas rahutused, milledest tõsisem oli nn Pühajärve sõda 1841.a. Otepääl Pühajärve mõisas
neist hiljem ei puudutatud. Enim kannatasid tänased Viljandi, Valga ja Pärnu maakond. Märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu (üle 90 % küüditatutest), et hirmuõhkkonnas saavutada nende "vabatahtlik" kolhoosidesse ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind metsavendluselt. Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust, siis nüüd astusid ühe kuuga kolhoosidesse rohkem kui pooled pered. Aasta lõpuks oli ligi kolmes tuhandes väikeses kolhoosis kiratsemas juba 80% taludest, paari järgneva aastaga ühendati neisse peaaegu kõik majapidamised. Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ikkagi käest. Sellega oli ühtlasi antud surmahoop metsavendlusele. Võimuvahetus Eesti Kommunistliku (bolsevistliku) Partei ja ENSV juhtkonnas
võrreldes suurem. 1945. ja järgmise aastalaasta pididalguses ligi 92%, väiketalud ( l - 1misjärel maal oli 0 hektarit) 2213 riigile müüma kolhoosi 30ja kilogrammi nendes keskmiselt 53,6 talumajapidamist. vilja haritava maa hektari 1952. kohta,aasta aga lõpuks oli kõigis talud 20-25-hektarised kolmes100Balti liiduvabariigis kilogrammi haritavakollektiviseerimine maa hektari täielikult kohta. läbi viidud.
andis tööd nii vabrikutele kui töölistele. Industrialiseerimise käigus kadus Eestist erasektor täielikult. Viimased väikeettevõtted riigistati Eestis 1947. aastal. · Kollektiviseerimine Sundkollektiviseerimine Eestis algas pärast II maailmasõja lõppu, mil hakati tollases Eesti NSV-s tegema ettevalmistusi kollektiviseerimiseks talumajandite ühendamiseks põllumajanduslikeks suurettevõtteiks. Eestis oli kokku umbes 136 000 talumajapidamist. Riigistati üle 927 000 hektari maad. Edaspidi oli talude maksimaalne suurus kuni 30 hektarit. Sakslastel vähem, nad ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Samuti võõrandati inimestel peaaegu kõik. Uusmaasaajate majapidamistest asjalikke talusid ei saanud. Talud olid liiga väiksed, madala tootmistehnilise tasemega ning enamik neist inimestest ei osanud olla peremehed. Talupoegade õlul lasusid mitmesugused rasked koormised ja kohustused.
Vastav seadus maareformi ennistamiseks võeti ENSV ülemnõukogu poolt vastu 1944 septembris. *Nõukogulik maareform tähendas eelkõige sundvõõrandamist e. riigistamist: 1944-1947 võõrandati ENSVs üle 927000 ha maad, uusmaasaajad said sellest 2/3 ja riik 1/3. Sõjajärgse maareformiga määrati talude maksimaalseks suuruseks 30 ha (Saksaga koostööd teinud peredel 6 ha). 1947 aasta suveks oli ENSV territooriumil umber 136000 talumajapidamist, neist 1/3 uusmaasaajad, 1/3 maareformiga vähendatud talud ja 1/3 puutumata talud. Maareform ei teinud midagi paremaks. *Uusmaasaajate majapidamistest ei kujunenud midagi silmapaistvat. Edukad talud, millelt maad võeti, varisesid kokku. *Inimestevahelised pinged kasvasid. *Taludel oli kohustus kindel kogus põllumajandussaadusi (kartul, teravili, liha, munad jm.) riigile müüa. Veel olid talupoegadel töökohustused.
ideoloogia, tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu. Industrialiseerimine, kollektiviseerimine. Sundindustrialiseerimine. Rasketööstuse eelisarendamine. Põlevkivi-, masina- ja kergetööstus. Metallitööstus, rasketööstus. Laialdane ehitustegevus. Migratsioonipump ehitustegevuse tagajärjel nõudis turg töökäsi juurde. Kadus erasektor tööstuses. Maareform. Maa sundvõõrandamine. 30ha suurim talu. Maareformi lõpuks 136 000 talumajapidamist. Uusmaasaajatest ei kujunenud elujõulisi talusid. Maaregormi läbiviimise ajal hakati Eesti NSV-s moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid. Sovhoosid, masina-traktorijaamad, hobulaenutuspunktid. Haldusjaotus pärast rajoonide reorganiseerimist 1959: Palju maakondi või rajoone või midagi. Väike-Maarja eraldi, Märjamaa eraldi, Lihula eraldi jne. Saaremaa Kingissepa. Pärast rajoonide reorganiseerimist 1962: Harjumaa hästi suur, Paide ka suur ja piklik,
hulka kuulus ka vihavaenu õhutamine erinevate rahvuste vahel ja rahvuslik rõhumine. Rahvuslik struktuur oli äärmiselt kirju. 1897 a. rahvaloenduse andmetel oli Venemaa rahvaarv 129 miljonit inimest, nendest umbes 43% oli venelasi, 17% ukrainlasi, 7% valgevenelasi, 7% poolakaid, 4% juute ning eestlasi oli ca.0,7%. Enim kiusatavad rahvad olid juudid ja poolakad. Eesti majandus XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. XIX sajandi esimesel poolel oli Eestis umbes 1000 mõisat ja 60 000 talumajapidamist. 1820-1830 aastail langesid Lääne-Euroopas viljahinnad. Põhjuseks oli vilja sissevedu USA´st. Viljahindade langus puudutas ka Eesti talusid ja mõisaid. Hakati otsima uusi põllumajandusharusid nagu näiteks piimakarjakasvatus ja punavilla lammaste kasvatus. 1830-1840 aastail hakkas hoogsalt kasvama kartulikasvatus ja arenes uus maaviljelussüsteem- vilja vaheldussüsteem. Kartulikasvatusega seoses vähenes ka näljahäda. Majanduse areng 1870-1914
sajandi romaan, kergelt erootilised, Kõige vähem erootilised on gooti. Üks olulisemaid kõrgkirjandusse läinud elemente on just nimelt see gootika. Kui klassitsistlikus pärandis oli antiiki matkitud, siis juba 18. sajandil väga palju tegeldi vastavate antiikhoonete kaitsega, 18. sajandi II pool on gooto arhitektuuri taassünni aeg. Nt Goethel on saksa ehituskunstist artikkel. Gooti pärandist sai sellel hetkel uus mood. See ei mõjutanud küll talumajapidamist, see puudutas mõisaid, kus enam ei ehitatud antiigiobjekte, vaid eelistatid gooti laadis ehitusi, kus ka elamud projeteeriti tornidega ja tervate tippudega. Üks selliseid gooti lossi ehitajaid oli Horace Walpole, oli ka kirjanik. Sinna ümber rajas ka goori printsiipidest lähtuva pargi. Sünnib Inglise park, mis läheb sujuvalt üle metsaks, kujundatakse mitte häirides looduslikku. Sõna "maailine" tuleb mängu, ei
Tulemused NSVL muutus tööstuslikult ja sõjaliselt tugevaks riigiks, jäi tööstuse kogutoodangu mahu poolest alla vaid USAle. Rahva elatustasemest ei hoolitud. Põllumajanduse kollektiviseerimine 1928 loobuti NEPi-poliitikast algas kollektiviseerimine. Eesmärgid: riigi/linnade varustamine toiduainetega riigi poolt kehtestatud hindadega ilma vabaturuta. Vilja müük välismaale, et teenida välisvaluutat. 1928-1933 sunniti u 25 mln talumajapidamist "astuma" kolhoosidesse. Majanduslik surve: maamaksu tõstmine. Toiduainete vabakaubanduse keelamine. Kolhooside ja sovhooside loomisega võeti talude käest maa ära, sunniti kariloomi loovutama kolhoosile. Jõukad talunikud (kulakud) küüditati 1929. a, sest nad hakkasid vastu, tapsid loomi, põletasid vilja. Sellega hirmutati kõiki teisi. 1932. a näljahäda Ukrainas, miljonite inimeste hukkumine.
ja 1949. aasta suurküüditamistega Venemaa põhjapiirkondadesse ning Siberisse. Eesti loodusvarad ja tootmisvõimsused allutati otseselt NSV Liidu keskvõimule Maareform viidi põhiosas lõpule juba 1945. a kevadeks, kuid selle täiendamine ja parandamine jätkus 1947. aasta suveni. Nõukogulik maareform tähendas esmajoones maa sundvõõrandamist (riigistamist): aastatel 1944 – 1947 riigistati Eesti NSV-s üle 927 000 ha maad. Maareformi lõpuks oli territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Sellest 1/3 moodustasid uusmaa- ja juurdelõigete saajad, 1/3 maareformiga vähendatud talud, 1/3 reformist puutumata jäänud majapidamised, nn. riiklik reserv. Talude mx suurus 30 ha. Saksa võimuga koostööd teinud peredel mitte suurem kui 5-6 ha (neilt võõrandati ka enamik muust varast ning loomadest). Maa võõrandamisega muudeti sageli elujõuetuks seni heas korras olnud talud. Lisaks ei parandanud see maal sotsiaalseid, majanduslikke olusid ega inimestevahelisi suhteid.
lesunnitud. Johannes Käbin aga ei jätnud randamine jätkus 1947. aasta suveni. Maa Karotamme ega tema endisi lähikondlasi, eriti reformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil Ministrite Nõukogu esimeest Arnold Veimerit, ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Sellest rahule. Kohe pärast 1950. aasta moodustasid 1/3 uusmaa ja juurdelõigete märtsipleenumit andis ta välja salajase kor saajad, 1/3 maareformiga vähendatud talud ja ralduse, millega loodi erirühm kompromi
Nõukoguliku majandusmudeli üldiseloomustus: Nõukogude võimu taastamisega kaasnes stalinliku majanduspoliitika ellurakendamine. Tunnusjooned: industrialiseerimine, sundkollektiviseerimine (kolhoosid), plaanimajandus. Maareform ja kollektiviseerimine: Maareform võeti vastu 1945. aastal ning läbiaegade täiendati seda enda vajadusel. Maa riigistamine, Eestis võõrandati 927 000 hektari maad. Maareformi lõpuks loodi 136 000 talumajapidamist. Maareform ei parandanud sotsiaalseid ega majanduslikke olusid. Maad jagati liiga väikseks, et talud suudaksid olla elujõulised. Lisaks sellele olid olemas koormised ja kohustused: põllumajandussaaduste müümine riigile. Need, kes omasid suuri talumaid (üle 20 hektarit) pidid maksma 40% tulust maksudele ning hiljem 75% maksudeks. 1947. a mais ÜK(b)P KK võttis vastu otsuse luua kolhoosid kolmes Balti liiduvabariigis.
Kollektiviseerimisele vastu seisva talurahva hirmutamiseks viidi 25. märtsil 1949 Balti riikides üheaegselt läbi uus massiküüditamine, mille ohvriks langes Eestis 20 722 inimest -- 2,5% rahvast. Deporteeritutest koguni 80% olid naised ja lapsed. Paljudel õnnestus siiski varjuda ning et tegemist oli puhtalt hirmutamisaktsiooniga, enamikke neist hiljem ei puudutatud. Märtsiküüditamine täitis oma eesmärgi täielikult: kui enne seda oli kolhoosidesse astunud ainult 11 000 talumajapidamist ehk alla 9% talude üldarvust, siis nüüd astusid ühe kuuga kolhoosidesse rohkem kui pooled pered. Aasta lõpuks oli ligi kolmes tuhandes väikeses kolhoosis kiratsemas juba 80% taludest, paari järgneva aastaga ühendati neisse peaaegu kõik majapidamised. Kes kolhoosi ei astunud, sellelt võeti maa ikkagi käest. Sellega oli ühtlasi antud surmahoop metsavendlusele. 46
kestnud traditsioonide hääbumise ja paljudest senistest tõekspidamistest loobumise. Eluruumide laienemisega kambritesse tekib uus motivatsioon loometööks kodukaunistamine. Nii hakatakse valmistama rohkesti täiesti uue otstarbe ja väljanägemisega käsitöötekstiile. Puutööd Feodalismiaegse Eesti maakäsitöö on olnud väga mitmekihiline. Esmalt tuleb nimetada ka kahte täiesti eripalgelist tarbijat: mõisa- ja talumajapidamist. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Puutöödes on säilinud väga vanu töövõtteid, nagu puu looduslike vormide igakülgne ärakasutamine, ummik- ja painutatud keredega nõude valmistamine. Mõis seevastu oli peamiselt tarbija, vajaminevad tarbeesemed valmistati tsunftimeistrite või ka vabade maakäsitööliste poolt
roomlaste elus. ROOMA VILLAD Rikkuse lisandumine põhjustas maavillade arengu, mis rajati mägedesse või mererannikule. Kujunes traditsiooniks, et iga Rooma linna vaba kodanik asutas endale väljaspool Rooma linna villa ehk puhkekodu ühes iluaiaga (vt Antiigileksikon I, lk 131, märksõna 'elamu'). Sellised villad omasid kas majanduslikku või meelelahutuslikku tähtsust. Termin villa tähendas seejuures midagi muud kui praeguses keelekasutuses suvila. Hiljem öeldi villa rustica, et talumajapidamist eristada linnavillast e villa urbana'st; nimest hoolimata ei tähendanud see tavalist linnamaja või -suvilat, vaid peaaegu midagi sellist, mida me nimetaksime paleeks, härrastemajaks või luksusvillaks. Tõelist linnasuvilat, eeslinnas asuvat suvilat nimetati jälle villa suburbana' ks (Aiakunst... 1999). KEISER NERO JA LUCULLUSE PARGID. Rooma keisririigi ajal hakati ehitama järjest rohkem uhkeid villasid ja nende juurde aedu ja parke. Keiser Nero lasi peale suurt tulekahju Rooma
annaabi.ee 
