Samblikud Allikas: Vikipeedia Samblikud on omapärane eluvorm sümbioos, mis koosneb vetikatest ja seentest. Taksonoomia Süstemaatikas arvatakse samblikud enamasti seente hulka. Samblikud arvatakse olevat ühed vanemad organismid kuival maal. Kasvukeskkond Samblikud on pinnase suhtes vähenõudlikud. Neid võib leida nii troopilistes vihmametsades kui ka toitainevaesemates kasvukohtades (lumepiiril kõrgmägedes, tundrates, kõrbetes). Suure tallusega põõsas- ja lehtsamblikud on saastuse suhtes tundlikumad kui väikese ja liibunud tallusega liigid. Samblikud on vastupidavad nii kuumale, külmale kui ka veepuudusele, kuid õhupuhtuse suhtes on nad erakordselt tundlikud. Samblikud ei talu linnades levivaid gaase, nõge ega tahma. Seetõttu saab saab samblike kadumise või säilimise jargi otsustada õhu puhtusastme üle. Seene ja vetika kooselu tasakaal on kergesti rikutav. Mitmed gaasilised saastajad kahjustavad
sopistab välja kulendeid. Silmviburlane-püsiva kujuga piklik keha, mille otsas on vibur. Kingloom-algloom, kes on keerulisema ehitusega kui amööb ja roheline silmviburlane. Tõrilane- algloom, kes elab sümbioosis üherakuliste vetikatega. Kärglane-koorega amööb. Kiirloomad-meredes elavad ühed vanimad algloomad. Malaaria-hallasääskedepoolt levitatav haigus. Tallus-vetikate hulkrakne keha. Pleurokok-üherakuline rohevetikas, kes on kohandunud eluga õhu käes. Põisadru-lintja tallusega ja õhkpõitega pruunvetikas. Furtsellaaria-agarik. Agar- tarrendav aine, mida saadakse punavetikatest. Veeõitseng-kahjulik nähtus, vetikate ajutine vohamine veekogus. Porfüüra-Hiinas toiduks kasutatav punavetikas. Hüüf-seeneniit. Mütseel- seeneniidistik. Nõiaring-kui viljakehi moodustab ainult seeneniidistiku noorim osa. Pärmseen-üherakuline organism. Käärimine-pärmseente elutegevuse käigus anaeroobses keskkonnas tekib süsihappegaas ja alkohol. Pungumine-paljunemisviis
osapoolest: fotosünteesivast komponendist ehk fotobiondist ja seenest. Samblikke sorteeritakse seente järgi, kuna enamikes samblikes on seeneosa nii mahuliselt kui bioloogiliselt samblikus domineeriv osa. (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004) Samblike keha ehk tallus on varteks ja lehtedeks eristumata, isegi kui ta väliskujult ja värvilt väga erineb. Talluse suuruse ja kuju poolest jaotatakse nad koorik-, leht- ja põõsassamblikeks. Leht-, ja põõsassamblikud on suhteliselt suure tallusega silmatorkavad samblikud. Koorik- ehk pisisamblik on liibuva väikese tallusega, moodustades kasvamispinnale vähemärgatavaid laike. Eestis on praeguseks teada enam kui 950 samblikuliiki, neist üle 300 on suursamblikud ja 650 pisisamblikud (Kalda, Randlane, Paal, Saag, 2004, lk 94). Samblikud kasvavad üpriski aeglaselt kuna talluse fotosünteesiv osa on talluse väiksem osa. Samblik paljuneb kahel viisil: vegetatiivselt või eoste abil
St muutub näiliselt piuhas vesi, millese on lisatud kes tarbivad hapnikku. Kalad surevad hapniku reostuse tõttu ja vesi reostub.|Klorella pisut kolerall rakke ja neile vajalikke toitaineid ühe ööpäevaga roheliseks| põisadru-Rohkesti kasvatamisel sobivates tingimusted paljunevad rakud 1-2 korda ööpäevas, järelikult võib üks korrapäraselt kaheks haruneva tallusega pruunvetikas. Kinnitub erilise kinnitumisketta abil organism anda 24h üle paarisaja järglase. St muutub näiliselt piuhas vesi, millese on lisatud veekogu põhjale või põhjas olevatele esemetele. Talluseharudel on paarilised tumepruunist pisut kolerall rakke ja neile vajalikke toitaineid ühe ööpäevaga roheliseks| põisadru-Rohkesti tallusest veidi heledamad põiekesed, mis aitavad taimel vees püsti seista.|Agar-Toodetakse korrapäraselt kaheks haruneva tallusega pruunvetikas
omavahel ühendatud rakkudest. Rakkudel on viburid, mille abil koloonia hõljub ja liigub. Kerasviburlane on üheks vahevormiks ühe- ja hulkraksete vetikate abil. Veeõitseng vetikate või sinikute tavapärasest suurem vohamine veekogus, mis halvendab teiste organismide elutingimusi või põhjustab nende hukkamist. Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus, keermikvetikas ja meie rannikuvetes kasvav niitja haruneva tallusega karevetikas. Paljud pruunvetikad meenutavad välimuselt taimi või nende lehti. Nad kasvavad peamiselt külmade merede rannikuvetes. Eestis on neist kõige sagedasem põisadru. Punavetikad kasvavad sügavamal meres kui pruunvetikad. Enamiks neist on troopilistes meredes. Läänemere punavetikatest on tuntuim agarik. Punavetikad on väiksemad kui pruunvetikad. Paljude tallus on põõsakujuline. Veekogudes on vetikad esmase orgaanilise aine tootjad, seega on nad toiduahelate esimeseks lüliks.
Samblikud on omapärased maismaaorganismid, sest nende tallus koosneb seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud. Värvuselt on samblikud hallid, pruunikad, rohekad ja ka kollakad. Tallusele omase värvuse annavad pindmistes seeneniitides sisalduvad pigmendid. Välimuse alusel jagatakse samblikud kolme rühma: koorik-, leht-, ja põõsassamblikud. Kooriksamblikud kasvavad ühetaolise sileda või teralise koorikuna. Tavaliselt kinnituvad nad väikese tallusega nii tugevasti kasvukohale, et neid on võimatu sealt tervena eemaldada. Üheks tuntumaks kooriksamblikuks on kaartsamblik, kes kasvab kividel ja kaljudel. Lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. Põõsassamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel. [5] 3.2. Samblike ehitus ja toitumine Samblike talluses elavad seeneniidid sümbioosis rohevetikate või sinikutega. Talluse
kõrgus on paar millimeetrit. Eestist on leitud neid vaid üksikuid taimi Keskmise Vaika saarelt kogutud proovist. Seda liiki soovitati 1987. aastal võtta ,,Eesti NSV punasesse raamatusse". (Trei, 1991) Pilt 2. Rhodochorton purpureum Allikas: [http://www.aphotomarine.com/images/seaweed/red_seaweed_rhodochorton_audouinella_purpureu m_09-03-11_1.jpg] Polyides rotundus (pilt nr.3) on korrapärase korduvalt kaheliharuneva põõsa kujuga tallusega. Värvuselt mustjaspunane pooleteise kuni viie sentimeetri kõrgune tallus on sarnane agarikuga, kuid on siiski kergesti eristatav, tänu oma iseloomuliku punase värvuse struktuurile. Kinnitumis ja paljunemisorganid puuduvad sellel liigil. Esimest korda leiti see liik Muhumaa rannal tormiheidistest. Eesti rannavetes on ta võrdlemisi sagedasti esinev liik, kuid tefa liedub alati üksikult teiste taimede hulgast. Tema kasvusügavus on 1,518 m, kus vee soolsus enamasti üle 6. (Trei, 1991)
järgivas süsteemis ka neid sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on Parasinophycaceae, rohevetikad kitsamas mõttes, Ulvophycaceae ja mändvetikad (viimased on lähimad maismaataimedele, ja neid ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse Streptophyta). Algelisimaks maismaataimede (embrüofüütide) rühmaks on sammaltaimed. Osad sammaltaimed (kõdersamblad) on veel kudedeks eristumata tallusega, arenenumad samblad aga juba üsna keerulise ehitusega. Sammaltaimede hulka kuulusid ka sõnajalgtaimede eellased, niisiis on ka sammaltaimed parafüleetiline takson. Kokku on sammaltaimi ja sõnajalgtaimi käsitletud eostaimedena (nimetus viitab nende paljunemisele eoste abil) (Sporophyta), neile vastandati nö alamad taimed (Thallophyta), mis hõlmas erinevaid vetikatehõimkondi. Taoline süsteem pole siiski kooskõlas tänapäeva teadmistega taimede põlvnemisest.
Soreediga- koosnevad vetikarakkudest ja seeneniitidest nende ümber, paiknevad vabalt talluse pinnal c. Isiididega- koosnevad samuti nii seen kui ka vetikkomponendist d. eostega e. suguliselt Samblikute morfoloogilised rühmad 1. Kooriksamblikud - tallus on väike, kirmena tugevalt substraadil kinni. Puudel, kividel, maapinnal. Ligikaudu 80% samblikuliikidest. 2. Lehtsamblikud - lehtja, mitmeti kõverdunud tallusega, substraadile enam-vähem ligihoidvalt kasvavad samblikud. Näiteks kopsusamblik ja seinakorp. 3. Põõsassamblikud - maapinnal väikeste "põõsakestena" kasvavad või puutüvel rippuvad samblikud. Näiteks põdrasamblik, islandi käokõrv, puuhabe. SAMBLIKE RISTLÕIGE: 1. ülemine koorikkiht (seeneniidid); 2. vetikatekiht (enamasti üherakulised vetikad); 3. südamikukiht (seeneniidid ja vetikarakud); 4
Samblikud on omapärased maismaaorganismid, sest nende tallus koosneb seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud. Värvuselt on samblikud hallid, pruunikad, rohekad ja ka kollakad. Tallusele omase värvuse annavad pindmistes seeneniitides sisalduvad pigmendid. Välimuse alusel jagatakse samblikud kolme rühma: koorik-, leht-, ja põõsassamblikud. Kooriksamblikud kasvavad ühetaolise sileda või teralise koorikuna. Tavaliselt kinnituvad nad väikese tallusega nii tugevasti kasvukohale, et neid on võimatu sealt tervena eemaldada. Üheks tuntumaks kooriksamblikuks on kaartsamblik, kes kasvab kividel ja kaljudel. 8 Lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. Põõsassamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel. [5] 3.2. Samblike ehitus ja toitumine
on? Puhtaveelistes ja läbipaistvates vetes. 19. Miks on taimede kasv ja suguline paljunemine jõgedes või nende teatud lõikudel raskendatud? Sest vesi liigub ja kisub taimi. Vooluvesi viib seemned minema. 20. Millised muutused on ilmnenud Läänemere taimestikus eutrofeerumisel ja toksiliste ainetega reostumisel? On hakanud reostuse tõttu levima vetikad. Pruunvetikatest põisadru, Sphacelaria arctica ning niitja tallusega eutrofeerunud keskkonda eelistavad Pilayella ja Ectocarpus, punavetikatest Furcellaria lumbricalis ning Polysiphonia ja Ceramium’i liigid, rohevetikatest Cladophora ja Enteromorpha liigid.
22. Miks on majavamm kahjulik? Mädandavad puuliipreid, telefoniposte, aiateibaid jms. 23. Samblikud-ehitus. 24. Missugused suhted on sambliku talluses seeneniitidel ja vetikate vahel? Tallus koosneb seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud (tsüanobakterid) 25. Leht- koorik- ja põõsassamblikud. Nende kirjeldus ja näited. Kooriksamblikud: kasvavad ühetaolise sileda või teralise koorikuna, tavaliselt kinnituvad väike tallusega nii tugevasti kasvukohale, et neid on võimatu sealt tervena eemaldada (kaartsamblik , kasvad kividel ja kaljudel) mood. 80% kõigist samblikuliikidest. Lehtsamblikud: lehe- või plaadikujuline tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks (harilik seinakorb, harilik hall samblik). Põõsassamblikud: meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal (põdrasamblik)või ripuvad koonaldena puuokstel (habesamblikud) 26. Kuidas saab samblike abil määrata õhu puhtust?
Mükoriisast ilma jäänud puude juuri ründavad kergesti parasiitseened, nad ei suuda enam piisavalt omastada mullast toitaineid. Mükoriisakahjustused on enamiku metsade hukkumise põhjuseks praegusel ajal (see omakorda keskkonna rikkumisest tingitud). Mükoriisa jääb puudel nõrgaks ka põldudele rajatud puistutes seal ei leidu piisavalt metsaseeni. Tallus (viki) Tallus ehk rakis on mõnede liikumatute organismide diferentseerumata vegetatiivne kude. Varem koondati tallusega organismid (käsitleti taimedena) omaette süstemaatilisse rühma rakis- ehk tallofüüdid, hiljem on tõestatud, et see oli selgelt polüfüleetiline takson. Tallusel puuduvad organiseerunud ja eristatavad osad (lehed, juured ja varred), mis on aga olemas soontaimedel. Küll aga võib tallusel olla eelmainitud taimeosade analooge, mille üldtalitlus ja makroskoopne ehitus võivad sarnaneda küll soontaimedega, kuid nende mikrostruktuur on erinev; näiteks puuduvad tallusel juhtkoed.
Harilik hallsamblik Hypogymnia physodes Tallus: lehtjas, läbimõõt 1-10cm; ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud. Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvate hõlmatippudega. Viljakehad: esinevad vähestel isenditel. Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind. Väga sage kogu Eestis. Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5] 5.5. Järeldused tehtud uurimistööst
Umbes sama arv on näit. Gröönimaa randadel (109 liiki), Novaja Zemljal 120 liiki, kusjuures Arktikas on ainult 5% endeeme. Põhjuseks on Antarktika pika- ajaline külmaveeline ajalugu ja puuduvad rannikuühendused lähisantarktikaga. Enamikule Antarktika endeemidele on optimum 5C. Puuduvad täielikult Laminariales esindajad, domineeriva canopy moodustavad Desmarestiales liigid, levivad kuni 40 m sügavusele. Gigant Himantothallus kuni 10 m pika ja 1 m laia tallusega: 5-35 m sügavusel. (Varem loeti seda Lamin hulka kuuluvaks, täpsem arengubioloogia uuring viis selleni, et "viimane Lamin esindaja Antarktikas läks kaduma". Punavetikate hulgas on suure tallusega endeeme (Iridaea obovata 1m). Rohevetikate endeemsed esindajad on kosmopoliitsetest perekondadest Monostroma, Enteromorpha jt. Fütobentos magevees Vaid 1% õistaimedest on kohastunud eluks vee sees või selle pinnal, tegu on nii struktuurilt kui morfoloogialt st
neid sisaldama. Teised olulisemad rohevetikate harud on Parasinophycaceae, rohevetikad kitsamas mõttes, Ulvophycaceae ja mändvetikad (viimased on lähimad maismaataimedele ja neid ühendatakse koos maismaataimede ja mõne teise rohevetikate rühmaga harusse Streptophyta). Algelisimaks maismaataimede (embrüofüütide) rühmaks on sammaltaimed. Osad sammaltaimed (kõdersamblad) on veel kudedeks eristumata tallusega, arenenumad samblad aga juba üsna keerulise ehitusega. Sammaltaimede hulka kuulusid ka sõnajalgtaimede eellased, niisiis on ka sammaltaimed parafüleetiline takson. Kokku on sammaltaimi ja sõnajalgtaimi käsitletud eostaimedena (nimetus viitab nende paljunemisele eoste abil) (Sporophyta). Neile vastandati nö alamad taimed (Thallophyta), mis hõlmas erinevaid vetikatehõimkondi. Taoline süsteem pole siiski kooskõlas tänapäeva teadmistega taimede põlvnemisest.
ebasoodsad. Samblikud eritavad aineid, mis aegapidi murendavad ja lagundavad isegi kivimeid. Järk-järgult surevad ja kõdunevad nad ka ise. Nii tekib kaljudele esimene õhuke huumusekiht, millel võivad hakata kasvama taimed. Seetõttu nimetatakse samblikke taimkatte pioneerideks elutingimuste loojateks taimedele. Liigid : 1. Kooriksamblikud Kasvavad ühetaolise sileda või teralise koorikuna. Tavaliselt kinnituvad nad oma väikese tallusega nii tugevasti kasvukohale, et neid on võimatu sealt tervena eemaldada. Üheks tuntud kooriksamblikuks on kaartsamblik, kes kasvab kividel ja kaljudel. Kooriksamblikud moodustavad umbes 80% kõigist samblikuliikidest. 2. Lehtsamblikel on lehe või plaadikujuline tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. 3. Põõsasamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad nad koonaldena puuokstel. ____________________
valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt. Suuremate taimede küljes või kividel võib tihti kohata pruune limaseid tompe, mis lähema uurimise tagajärjel muutuvad peenikeste niitide kogumiks. Need on kõige lihtsamada vetikad pruunvetikate sugukonnast. 9. PUNAVETIKAD Punavetikad on laialt levinud kõikides meredes, eriti paras- ja troopilises vöötmes. Peale mõnede erandite on nad hulkrakse tallusega kinnitunud vormid. Enamik neist kinnituvad risoididega kaljudele, kividele või liivaderadele; osa aga epifüüdidena teistele taimedele. Rakuseinte sisemiose kihid on tselluloosis, välimised pektoonainest. Hästituntud on punavetikatest agar-agar, agaroid, karrageen. Pigmentidest sisaldavad punavetikad peale karotinoidide ja klorofülli spetsiifilist fükoerütriini. Teatud liikidel esineb ka sinine fükosüaan. Olenevalt pigmentide omavahelisest suhtest on erinevate liikide
Sammalde gametofüüt on kaheastmeline: niitjas plaatjas eelniidi staadium (kiirek elupaiga hõlvamiseks vajalik), millele arenevad pungad, millest areneb tõeline samblataim. Kõdersammaltaimedel ja pärislehtsammaldel on osadel liikidel eoskupra peal sulgrakkudega õhulõhed, mida saab käsitleda kui rudimenti. SAMMALTAIMED Kolm hõimkonda: Kõdersamblad (250 liiki, Eestis 3), lehtsamblad ja helviksamblad. Helviksamblad e maksasamblad 7000 liiki, Eestis ~120, enamasti tallusega. Omane: sporofüüt väike ja õrn, elab umbes kuu. Reeglina niiskes, väikesemõõdulised. Majanduslik kasutusvõimalus veel teadmata. Hõimkond lehtsamblad: maailmas 16000 liiki, Eestis ~400. Jagatakse kolme põhirühma: neist kaks: prk svagnum (turbasamblad) ja prk pärislehtsamblad, kolmas lõhiskupralaadsed. Turbasablad. Maailmas ~100, Eestis 36 liiki. Rabade põhiliik. Väga hea vee juhtimisvõime ja vee kinnihoidmisvõime. Tänu sellele saab kujuneda välja kõrgsoo ehk raba
* Kõigest eespool lähtudes oletatakse, et praegu Maad asustavad kõrgemad taimed ongi tekkinud rohevetikatega ühisest harust. * Tuumade arv ja kuju või suuresti varieeruda. * Liikumisorganoidiks on vibur (või viburid). * Paljunemine toimub kas pooldumise (üherakulistel) või talluse tükeldumise teel (hulkraksetel). * Sagedaseim paljunemismoodus on zoospooride (rändeoste) teke. (Botaanika II) HK MÄNDVETIKTAIMED * Sisaldab umbes 300 makroskoopilise tallusega liiki. Elavad seisvates ja nõrgalt voolavates magevetes, järvedes, kraavides ja lompides. Mitmed liigid esinevad ka riimvetes ja kuumaveeallikates. Nad soodustavad madalaid järvi kinnikasvamises, samas on nad kaladele varje ja kudemispaigaks. Nad on toiduks veelindudele. * Välimuselt ja suuruselt (5-50 cm) meenutavad nad osje. * Rakud on noorelt ühetuumalised, vananedes aga muutuvad hulgatuumalisteks. Kahekihilise rakukesta väliskihti ladestub sageli lupja.
· ... ravimina (islandi sambliku toimeaine, antibiootikumid). Mõned samblikud kõlbavad ka süüa, kui muud pole: islandi samblik, koer-kilpsamblik jmt Lihhenoindikatsioon Paljud samblikud on tundlikud õhus levivate ainete suhtes, seetõttu saab teatud liikide esinemise või vitaalsuse järgi määrata õhusaaste sisaldust. Linnas jäävad järgi näiteks: - Väävliühendite suhtes vastupidavad; - Nitrofiilid; - Tolmu taluvad. Paljud samblikud kasvavad väga aeglaselt, nad on kogu tallusega pidevalt eksponeeritud kahjulikele ainetele. Tolm sadestub tallusele ja takistab fotosünteesi. Tolm ja keemilised ained muudavad substraadi happesust (paljud samblikud on spetsialiseerunud kas happelisele või neutraalsele-aluselisele substraadile, seetõttu kasvavad ka lehtpuudel ja okaspuudel sageli erinevad liigid, rääkimata paekivist ja graniidist). Samblike kasutusalad · Ravimitööstus · Toiduks (inimesed, loomad, k.a. põhjapõdrad) · Parfümeeriatööstus · Looduslikud värvid
Teine paljunemisviis on vegetatiivne, nt talluse tükikestega või eriliste kehakestega, mis võivad tuulega levida väga kaugele. Vegetatiivsel paljunemisel levib seen koos fotosünteesiva osapoolega ning nii saab kohe uus samblik arenema hakata. näited liikidest: seinakorp (talub tolmu saastet), habesamblik (saaste suhtes väga tundlik)., võib segi ajada narmassamblikuga, aga habesamblik on pikem, ca 40 cm, valkjaskollase tallusega. kui peenikest juuspeent haru venitada, murdub kollane pealmine kiht ning paljastub valge elastne keskjuhe- ei lähe katki venitades. hallsamblik (lehtsamblik), narmassamblik (lühem kui habesamblik, u 20 cm, tallus hall, must või pruun tallus, venitades juuspeent haru tuleb seest välja valge keskjuhe, ning see katkeb kohe.) Miks saab samblike abil määrata õhu puhtust? samblikud kasvavad ainult seal, kus on
Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli. Paljunemine
Kuid üherakulisi rohevetikaid kasvab ka märjal mullal, samblas, lumel ning isegi jääkarude karvades. Näiteks koppvetikas, klorella, pleurokokk, kerasviburlane. Niitvetikad on kõige lihtsama ehitusega hulkraksed vetikad. Niitjad rohevetikad koosnevad ühest rakureast, mis paljunevad pooldudes ja suguliselt. Sellised on rohevetikatest nt vesijuus, keermikvetikas ja meie rannikuvetes kasvav niitja haruneva tallusega karevetikas. Hulkraksed rohevetikad näitavad saastatust (karevetikas). Hulkraksed rohevetikad kasvavad madalas vees ja kinnituvad. Pruunvetikad on kasvult suurimad hulkraksed vetikad (3-6m). Pruunvetikad on rohekaspruunist tumepruuni värvusega. Pruunvetikad armastavad külma, puhast ja soolast merevett. Samuti nad ka fotosünteesivad. Näiteks põisadru, lehtadru. Punavetikad armastavad sooja, puhast ja soolast merevett. Enamasti kasvavad Vahemeres. Värvus ulatub roosast mustani
Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli
Levinud kogu maailmas, peamiselt mageveekogudes, mõned meredes ja väga vähesed perioodilise niisutatuse tingimustes mullal, puutüvedel, plankudel, lillepottidel jne. Selle hõimkonna esindajate näitel saab jälgida kaht arengusuunda: üherakulistest ühe tuumaga vormidest rakutute hulgatuumalisteni; selle liini kõrgeimaks astmeks on perekond Caulerpa, ja üherakuliste koloonialiste vormide kaudu hulgarakuliste niitjate ning edasi paljurakuliste enam või vähem eristunud tallusega vormideni, mis väliselt imiteerivad kõrgemate taimede elundeid, selle liini kõrgeimaks astmeks on mändvetikad. Liikumisvõimeliste organismide liikumielunditeks on kaks, harvem neli ühesuguse pikkuse ja kujuga viburit. Rakud on ühe tuumaga, kuid võivad olla ka paljutuumalised. Kromatofoorid on enamasti pürenoididega, nende kuju, suurus ja hulk rakus on väga mitmesugused. Pigmendid on klorofüll ja karotinoidid, varuained- tärklis ja õli
kirjanduses kasutatakse väga tihti terminit "sinivetikad", vaatamata nende taksonoomilisele kuuluvusele. 82. Ühist ja erinevat soontaimedel võrreldes punaja pruunvetikatega? Punavetikad (Rhodophyta). Ainu ja hulkraksed, on ka suuri. Vibureid pole ühelgi (kadunud?). Primaarsed kloroplastid. Klorofüllid a ja d, lisaks punane fükoerütriin. Kasvavad ka õige nõrgal valguses sügaval meres. Vähesed ka magevees. Taimeriigi alamriik. Pruunvetikad (Phaeophyta). Suured hulkrakse tallusega, põhjale kinnituvad merevetikad; mõni kuni 25 meetrit pikk (Macrocystis). Mitmeid liike kogutakse ja kasvatatakse inimtoiduks kui “merikapsast”. Isasgameedid ja zoospoorid viburitega. Kloroplastid sekundaarsed, punavetikatest pärit, klorofülliga a ja c. Soontaimed kasvavad maismaal, on hulkraksed, klorofüll a ja b peamine. Kloroplastid pole primaarsed. Soontaimede elutsükli peamise osa moodustab sporofüüdifaas, mis on diploidne, igas rakus on kaks komplekti kromosoome. Tänapäeva
suunas. Kattegatis, kus vee soolsus on 30‰, on loendatud 422 liiki makrovetikaid, Põhjalahe põhjaosas on see arv vaid 42. Nõrga soolsusega aladel leidub ka vähest soolsust taluvaid mageveeliike, kuid neid on arvuliselt vähem kui väljalangenud merelisi liike. Üsna palju on liike, mis on riimveega hästi kohastunud ning mida on arvukalt või isegi massiliselt ka väiksema soolsusega piirkondades – pruunvetikatest põisadru ning niitja tallusega eutrofeerunud keskkonda eelistavad punavetikate ning rohevetikate liigid. Osa Läänemere taimi on kääbustunud: nad on Läänemeres palju väiksemad kui nende liigikaaslased ookeanis. Ka Eesti rannikumere piires võib üht ja sama liiki taim olla suuruselt erinev. Näiteks kasvab Eesti vetes väga levinud punavetikas agarik Sõrve poolsaare läänerannikul 8–11 cm, lahtedes ainult 4–5 cm kõrguseks (võrdluseks: Briti saarte ümbruses on ta 30 cm kõrgune).
annaabi.ee 
