Suusad (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Polümeermaterjalide instituut
Suusad
Referaat
Koostaja :
Juhendaja : Tiit Kaps
Tallinn 2011Sisukord
Sissejuhatus
Suusatamise ajalugu ulatub ligi 4000 aasta tagusesse aega ning on kogu selle aja olnud põhjamaade kultuuriajaloos kesksel kohal. Esimene teadaolev ja vanim suusk on leiti 1924.aastal Rootsist Kalvträski külast ning see suusk on ajast 3200 eKr. Esialgu olid suusad vaid lihtsam liikumise viis talveperioodidel ning siis oli nende valmistamine võrreldes tänapäeva suuskadega palju lihtsam, need olid lihtsalt kaks puutükki. Tänapäeval on suuskade valmistamine ning nendele ka õige ja sobiva määrde valmistamine täielik teadus. Esmapilgul võib ju tunduda, et suuskade ostmine on lihtne protsess, et lähed poodi ja ostad, kuid tegelikult pole see üldse nii. Suuskade valimisel tuleb arvestada väga mitmeid aspekte , näiteks siis oma füüsilistvormi, kaalu, pikkust, lisaks sellele peab teadma, millise tehnika suuski on vaja, kas klassika -, uisu - või hoopis mäesuuski. Kui juba ühe paari suuskade ostmine võib suusatamisvõhikule tunduda keeruline, siis nende valmistamine on veelgi keerulisem ning käesolevas referaadis selgitangi, kuidas valmistatakse suuski. Lisaks sellele räägin põgusalt ka enesele sobivate suuskade valimisest ning määretest.

Suuskade valmistamine
1.1 Suuskade valmistamisel kasutatavad materjalid enne ja nüüd
Esimesed suusad arenesid välja erimõõdulisteks: pikemat nimetati liuglemis - ja lühemat tõukesuusaks. Pidamine saavutati karusnahkse põhja abil, tõugates jäi põhjapõdra nahk vastukarva lumme kinni ning liueldes libises pärikarva edasi. Suusad valmistati ühest pikast puutükist, tavaliselt männist või kasest ja algelise libisemismäärdena kasutati karukäpast saadud rasva. Nüüd koosneb suusk mitmetest erinevatest komponentidest nagu näiteks klaaskiud, kevlar , alumiinium, süsinikkiud ja erinevad polümeerid. Suusa nö südamikuna kasutatakse veel siiani puitu, kuid levinud on ka kärg- ja vahtsisu kasutamine. Odavamate suuskade sisu on üldjuhul puidust, kallimatel kasutatakse siis kas vaht - või kärgsisu. (Lisad: Pilt3)Peaaegu kõigi tänapäeva suuskade põhjana ehk tallana kasutatakse kõrge molekulmassiga polüetüleeni ja mäesuuskadel kõrgsüsinikterasest servi. Kõik suuskade valmistamisel kasutatavad komponendid pannakse kokku mitmesuguste tehnoloogiate abil.
1.2 Suuskade tootmise tehnoloogiad
1.2.1 Suusa tald
Suusa libisev plastikpind on suusa osa, mis valmib kõigile suusatüüpidele ühtmoodi ning millena kasutatakse polüetüleeni ja mida on kahte tüüpi:
1)Sintratud tald. Kõrgmolekulaarne kallis ja kõva polüetüleen, valmistatakse nn. sintramismeetodil. Selleks sulatatakse ja pressitakse kõrgel survel PE- graanulid tordipõhjakujuliseks kettaks, millest hiljem lõigatakse treipingis valmis tallalint. Protsess võimaldab kasutada lisaaineid, grafiiti ja ka fluoori, et saavutada paremaid libisemisomadusi. Tald on väga poorne , mis tagab libisemisparafiini hea imendumise ja püsivuse. Kasutatakse kõigil võistlussuuskadel ja ka kallimatel rahva- ja touringsuusa mudelitel.
2)Ekstrusioontald. Odavam ja pehmem polüetüleentald, mis on saadud ekstrusioonmeetodil, kus sula graanulimass surutakse läbi vastava pilu ja seejärel lõigatakse vajalikku laiusesse. Saadud tald on väga sile ja vähepoorne, mis ei võimalda libisemisparafiinil endasse tungida ja seetõttu kannatab libisemine ja määrdepüsivus. Kasutatakse odavamatel rahvasuuskadel ja lastesuuskadel.
1.2.2 Erinevad konstruktsioonid
Kui suusa talla valmistamine on kõigi suusatüüpide puhul sarnane, siis ülejäänud suusa osa valmistamise tehnoloogiad on erinevad. Peamised ja enim kasutatavad meetodid on lamineeritud, torsion-box ning single - shell (nimetatakase ka cap-iks) konstruktsioon . Lamineeritud ehituse puhul liimitakse ja pressitakse erinevatest materjalidest , näiteks klaaskiust, puidust, terasest, alumiiniumist või plastikust kihid kokku, kasutades epksüliime. Üldiselt on südamikust all pool olev materjalide kiht erinev ülemisest. Lamineeritud meetod on kõige lihtsam ja enim kasutatud, sest ei ole vaja erinevas suuruses ja pikkuses suuskade jaoks kasutada eraldi valuvorme . Lisaks sellele võimaldab see meetod kasutada mitmeid erinevaid materjalide kombinatsioone. Just seetõttu on ka lamineeritud suusa konstruktsioon kõige laialdasemalt kasutatav tootmisprotsess tänases suusatööstuses.
Torsion-box konstruktsioon aga tähendab, et suusa südamikku ümbritseb tugev materjal, peamiselt on selleks klaas- või süsinikkiud, mis moodustab selle ümber kesta. Just selle tõttu on ka torsion-box konstruktsiooniga suusad kallimad, lisaks sellele nõuab selline tootmisviis ka rohkem energiat ja aega. Kuid sellise ehitusega suuski on kõige parem käsitleda ning seetõttu pakuvad rohkem huvi just tõsisele suusatajale.
Single-shell konstruktsiooniga suuskadel on tugev südamik, enamasti puit või vahtpolüuretaan, ja seda omakorda ümbritseb klaaskiust või plastist korpus. Südamik pressitakse või süstitakse õõnsasse klaaskiust või plastikust kesta. Valuvormis surumisel aga südamiku ülemine osa ja küljed moodutavad kestaga ühise kihi. Selline ehitus muudab aga suusad kergemaks ning tänu sellele suureneb kontroll suusa otstel, mis tähendab, et sõitjal on parem manöövreid teha. Selline tootmisprotsess on üsna lihtne ja odav, mistõttu on ka võimalik sellise ehitusega suuski osta üsna mõistliku hinna eest. (Lisad: Pilt 2 iga konstruktsiooni läbilõige)
1.2.3 Disain
Lisaks sellele on tootmistehnoloogia juures oluline see, kuidas ja millal pannakse suuskadele peale tootja logod ja muud disaini elemendid/pildid. Single-shell konstruktsiooniga suuskadele lisatakse juba eelnevalt kile peale trükitud graafika, enne kui suusad lähevad pressi alla. Vastavad elemendid tekivad sinna surumise ja soojusjuhtivus protsessi käigus, seda protsessi nimetatakse ka sublimatsiooniks. Antud protsess on võrreldav triikrauaga t-särgile pildi trükkimisega.
Laminaat ja torsion-box konstruktiooniga suuskadel toimub graafika trükkimine alles tootmisprotsessi lõpu poole, kus vastavad elemendid saadakse suuskadele siidtrükki kasutades. Kõigepealt võetakse siidi tükk või mõni muu õhuke riie ning kohad, mida ei soovita muuta, kaetakse tinti mitteläbilaskva materjaliga. Seejärel surutakse, et tint läbi kanga imbuks. Sama protsessi tuleb korrata, kui soovitakse kasutada erinevaid värve ning iga värv peab läbima sama protsessi, kuid enne uue tindi kasutamist tuleb suusal lasta kuivada. Kui soovitud kujutis on suusal, siis kaetakse värvikihid lakiga. Selline keerukas protsess võib aega võtta päevi, kuna suusad peavad pidevalt kuivama, samas kui kasutades single-shell tehnoloogiat saavad suusad valmis juba mõne tunniga.
1.2.4 Viimistlus
Lõplik viimistlus on kõigil suusatüüpidel sarnane. Suusk peab kõigepealt käima läbi masinast, mis poleerib ja lihvib talda, seejärel tehakse sama ka suusa servadega . Järgmisena tuleb suusad paaridena kokku sobitada. Seda tehakse samuti masinas, mis katsetab suusa painet ja jäikust, kui need langevad kokku ning siis suusad võib paari panna. Ühtlasi on ka paine ja jäikuse jälgimine ka kvaliteedikontrolliks. Seejärel metallist servad õlitatakse ja suusataldadele pannakse määre. Pärast seda suusad pakendatakse ja toode on müümiseks valmis.

Suuskade kuju
Sõidetavuse seisukohast on materjalist märgatavalt olulisemad suuskade painduvus ja jäikus. Tegelikkuses on põhjamaterjali mõju minimaalne võrreldes suuskade kuju tähtsusega. Näiteks on kuju juures tähtis see, et suuskade esiotsad on üles poole kõverad, et vältida nö kaevetöid lumes . Suuskade omadusi ja sobivust erinevatele radadele mõjutavad survealad , suuskade alg- ja lõpp-pinge ning määrdepesa kuju. Survealad on osad, millel suusk libiseb: need asetsevad määrdepesast ees- ja tagapool ning nende pikkus vaheldub kümnest kahekümne viie sentimeetrini. Pakaselume suusal on pikk surveala, mida märjemale rajale suusk mõeldud on, seda lühem surveala. Suuskade jäikus moodustab algpingest ja määrdepesa lõpp- pingest . Algpinge all mõeldakse seda jõudu, mis kulub kahe vastamisi asetatud suusa terves pikkuses kokkusurumiseks, v.a määrdepesa juurest. Lõpp-pinge omalt poolt viitab sellele lisajõule, mis kulub suuskade kokkusurumiseks ka määrdepese juurest.
Tavapärasele pakaselumele ja kindlale pinnasele mõeldud suuskade määrdepesa on pikapoolne, suhteliselt sirge ja lauge . Pehmele lumele ja ennekõike märgadele radadele mõeldud suuskade määrdepesa peab olema järsema kaarega. (Lisad: Pilt 1).

Kuidas valida suuski?
Üldse on olemas mitut erinevat tüüpi suuski, näiteks siis mäe-, hüppe-, uisu-, klassika- ja universaalsuusad. Lähemalt räägin aga sobiva uisu- ja klassikasuusa valimisest. Kõigepealt tuleb enne suuskade ostmaminekut teada oma täpset kaalu ja pikkust. Klassikalise stiili suusad peaksid olema 15-25cm ning uisusuusad 5-15cm suusatajast pikemad. Liiga pikkki suuski ei maksa osta, eriti algajatel. Õblukesel suusatajal tasub valida suusad soovitatava pikkuse alumisest osast, suurema kehakaaluga suusatajal ülemisest. Suusad iseenesest ei reageeri mingil moel suusataja pikkusele, ainult kaalule. (Lisad: Tabel 1).
Kui sobiva pikkusega suusad on leitud, siis tuleb leida sobiva jäikuse suusapaar ning ühtlasi tuleb ka kindlaks teha suusa määrdepesa ehk pidamismäärde täpne ala. Kõige kiirem viis on seda määrata pabertesti abil. Selleks tuleb kõigepealt leida suusa raskuskeskme asukoht (tasakaaluasend) ja märkida see suusa küljele. Nüüd asetada suusapaar tasasele ja kõvale alusele ja panna suusa keskkoha alla paberileht ja astuda ise suuskadele , nii et varbad oleksid raskuskeskme kohal. Erinevalt suuski koormates tuleks paluda näiteks poe kleinditeenindajal liigutada paberilehte edasi-tagasi. Vastuse suusa sobivuse kohta leiad järgnevast tabelist:
Sõidustiil
Test kahel jalal seistes
Test ühel jalal seistes
Test ühel päkal seistes
Klassikasuusk
Paber liigub kannast alates ca 60 cm ettepoole. See ongi pidamismäärde tsoon ehk määrdepesa.
Paber ei liigu
Paber ei liigu
Combo ehk universaalsuusk
Paber liigub
ca 60-70 cm
Paber liigub ainult natuke talla all
Paber ei liigu
Uisusuusk
Paber liigub 60-80cm
Paber liigub 30-50cm
Paber liigub ainult talla all
Pärast seda, kui sobivad suusad on leitud, tuleks liikuda juba teiste tarvikute juurde: suusasaapad, sidemed, kepid ja riietus.

Suuskade määrimine
Suuski määritakse selleks, et tagada võimalikult hea sõidetavus. Algaja jaoks on kaks võimalust: teha endaöe selgeks määrimise põhitõed või hankida mittemäärtitavate taldadega suusad.
Klassikasuuskade puhul läheb vaja nii libisemis- kui ka pidamismääret, uisusuuskadele piisab esimesest . Määrimise aluspõhimõtted on lihtsad ning tänapäevaste vahenditega saab suusad kiiresti ja hõlpsalt hästi liikuma. Kiirmäärete ja pidamisteipide abil on määrimine muutunud lihtsamaks ja kiiremaks.
Mittemääritavate taldadega suuskade hea omadus on see, et nad ei määri ega riku midagi ära. Paljudele neist võib määret ka kanda ning selle eemaldamisel järel toimivad nad jälle mittemääritavatena. Selliste suuskade parimad omadused ilmnevad rasketes tingimustes. Sellest hoolimata ja õigesti valitud suusk, eriti tavalistel pakaseilma suusaradadel.
Esialgu võiks hankida paar-kolm pidamis- ja paar kliistrimääretet. Külma ilma radadel läheb vaja 2-3 purki pidamismääret, millest üks on nullilähedase tempertuuri ja 1-2 kerge külma jaoks. Üldiselt tasub kasutada purgisildil leebema raja pidamismääret, pehmem määre tagab parema pidamise eriti külma ilma radadel. Soojemate tingimuste jaoks võib soetada fluorisisaldusega määrdeid, mille kuumutamisel on vaja kindlasti kasutada gaasimaski või respiraatorit.
Määretele lisaks läheb vaja määrdeharja, silumiskorki, kaaplehte, riidelappe ja määrde eemaldusvahendit. Enne määrimist tuleb suusad alati kruntida. Tihti on keskmise ja sellest parema taseme suusad juba tehases valmis krunditud. Kruntimisel vahatatakse suusad kas kerge külma ilma jaoks mõeldud libisemismäärdega või spetsiaalse kruntmäärdega. Enne suuskade esmakordset kasutust peaks tegema 2-3 vahatamist. Uusi suuski tasub ka paari esimese kasutuskorra järel libisemismäärdega vahatada. Kui põhi on korralikult määrdega läbi immutatud , kestavad ka järgmised määrded kauem.
Klassikaliste suuskade määrimist alustatakse aga pidamisala karesta,osega liivapaberi abil. Sobiva liivapaber karedusaste on 120-180. Karestamise eesmärk on see, et pidamismääre jääks paremini suusapõhjale kinni ja oleks kulumiskindlam.
Lisad
Pilt 1: Survealad ja määrdepesa
Pilt 2: Erinevate konstruktsioonide läbilõiked
Pilt 3:1)Vahtsisu 2)Puusisu 3)Kärgsisu
Tabel 1: Suusataja kaalu ja suuskade pikkuse valikutabel
Suusa pikkus, cm
Kehakaal , kg
(44mm suusad)
Kehakaal, kg
(46-59mm suusad)
Kehakaal, kg
(Short wide laiad suusad)
120
16-28
15-26
130
18-32
17-28
140
24-37
22-35
150
28-42
26-39
Alla 60
160
32-46
30-44
170
35-49
33-47
60-76
180
47-63
44-60
70-85
185
50-66
48-63
190
55-71
53-68
195
58-75
55-72
Üle 78
200
67-85
65-82
205
70-89
68-86
210
75-95
72-92
Kokkuvõte
Suusatamine on tegevus, mis on läbi ajaloo üha rohkem harrastajaid leidnud ning suusad ise on kogu aeg edasi arenenud. Algul olid need vaid puuplangud ja nüüdseks on suusk keerulise ehitusega erinevatest materjalidest koosnev kompott , mille täiustamise ja paremaks muutmisega tegeletakse iga päev. Kui varem võis inimene endale ise lihtsasti suusad valmistada, siis tänapäeval ei teagi paljud, mis materjale suuskade valmistamiseks on kasutatud, veel vähem seda, kuidas neist üldse selline lõpp- produkt nagu suusk tehakse.
Kasutatud kirjandus
1. Kasutamise kuupäev: 16. Aprill 2011. a., allikas Madehow: http://www.madehow.com/Volume-2/Ski.html
2. Kasutamise kuupäev: 16. Aprill 2011. a., allikas Wikipedia : http://en.wikipedia.org/wiki/Sk i
3. Kasutamise kuupäev: 16. Aprill 2011. a., allikas Wikipedia : http://en.wikipedia.org/wiki/Ski_manufacturing_techniques#cite_note-4
4. Kasutamise kuupäev: 16. Aprill 2011. a., allikas The Ski Diva: http://www.theskidiva.com/forums/showthread.php?t=2074
5. Kasutamise kuupäev: 17. Aprill 2011. a., allikas Visu : http://www.visu.ee/tooted.php?cat=718
6. Kirvesniemi, H., Sorjanen, A., & Syväri, K. (2009). Hea suusaõpik. (E. Kohandi, Tõlk.) Tänapäev.