Jumalik Inimene kaotab oma valguse kui ta laskub alla Suure Aasta tsklit mooda, uinub ja unustab levuse endas ... "Palju plvkondi , kuni jumalik loomus veel kestis neis , olid nad seadusele kuulelikud ja Jumala suunas sdamlikud, mille seeme nad olid , sest nad omasid telist ja igal viisil suurt hinge .. " Kuid Atlantislased said rikutud: " ... kui Jumaliku osa neis hakkas hbuma , ning lahjenes liiga palju surelikkuse segunemisest ja inimloomus vttis vimust, nad siis ei suutmata kanda oma varandust, kitusid ebasndsalt ning sellele, kel oli silm ngemaks, muutus nhtavalt rikutumaks, "- Platon, " Critias " , 360BC We see the coming change of the cycles left to us to be discovered in Mythologies, in Arts, in Hermetics, in Folk even in Fairytales where young girl (Divine Female) needs to be saved... They all speak about times, when th Humanity falls asleep and becomes materialistic, forgets
Achilleuse kand. See tähendab inimese ainsat nõrka kohta. Sellest loost on ka teine versioon. Teise versiooni järgi määris Thetis oma poja kokku ambroosiaga ning tahtis temast põletada surelikkuse. Kui Trooja sõda oli juba kümme aastat kestnud, siis puhkes Achilleuse ja Agamemnoni vahel tüli, kuna Agamemnon oli silma heitnud Achilleuse orjatarile Briseisele, ja vähe sellest, ta oli naise lihtsalt ära võtnud. Seepeale Achilleus tõmbus võitlusest tagasi ning istus solvunult oma telgis. Siis sekkus Thetis. Ta läks ja rääkis Zeusiga, et too aitaks. Kuna Zeus oli kunagi tahtnud Thetisega abielluda, siis sekkus ka Zeus sõtta vahele, lastes troojalastel veelgi suuremat edu saavutada
Üldse olid valitsejad jumalatega võrdsed. Mesopotaamlaste maailmapilt oli hauataguse elu poolest hoopis teistsugune. Nad ei oodanud surma elu nii, nagu egiptlased. Surma kardeti, sest see tähendas, et ees ootab rõõmutu ja sünge allmaailm. Sellegipoolest pöörasid mesopotaamlased surmale palju vähem tähelepanu kui egiptlased. Selle asemel köitis neid traagiline vastuolu inimeste kõrgete soovide ja inimliku piiratuse ning surelikkuse vahel. Parema ettekujutluse mesopotaamlaste uskumustest saab, kui lugeda sumeri eepost "Gilgames". See räägib kangelasest nimega Gilgames, kes on kaks osa jumal ja üks osa inimene. Ta on ka Uruki valitseja väga tugev, kõrk ja himur mees. Jumalad loovad talle väärilise vastase Enkindu. Kahest kangest saavad sõbrad. Nad otsustavad tappa seedrimetsa valitseja Humbamba, kelle surmaga loodab Gilgames hävitada kurjuse kogu maailmas. Jumalatele meelepaha
V arjudeis näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus sünge varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka kuuluda ei saa. Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend südames, mida kogu elu endaga kanda. Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada
kusjuures targad on ainsana jumalad, kuna neil on surematutena ligipääs igavesele tarkusele, ja nõmedad on need, kes peavad ennast surelikena tarkadeks ja arvavad, et nad teavad juba kõike, st peavad ennast jumalasarnaseks ega huvitu enam teadmiste omandamisest. Filosoof oleks siis aga see, et kes surelikuna tunnistab oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres. Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming).
inglise antikvaar William Stukeley 18. sajandi algul, et meie tähesüsteem sarnaneb Saturnile - keskel on suur heledate tähtede parv, millesse kuulub ka Päike, seda parve ümbritseb aga mõningasel kaugusel nõrkade tähtede lame rõngas. Keerulisema mudeli pakkus 1734. aastal välja teine inglane Thomas Wright. Tema arvas, et maailma keskel on Paradiis - Jumala ja õndsate elupaik. Keskmest igas suunas maailma äärealadel valitseb Väline Pimedus. Nende kahe vahele aga mahub Aja Hoovus ehk Surelikkuse Piirkond. See viimane kujutas endast õhukest kera kihti milles kõikvõimalikes suundades ümber Paradiisi tiirlevad tähed, sh. Päikene. See Surelikkuse Piirkond on nii õhuke, et vaadates nii maailma tsentri suunas, kui ka väljapoole, haarab meie pilk vaid üksikuid tähti, vaadates aga selle kihi enda suunas (mööda sfääri puutujat), näeme me lugematut arvu kaugeid tähti, mis meie pilgu ees kokku sulades moodustavad Linnutee vöö.
tuletama kõige maise kaduvust. Pealuu kohal paberirullil on ladinakeelsed sõnad "Kes pidevalt surmast mõtleb, suudab maitse ära põletada". Need sõnad kuuluvad oma patte kahetsevale pühale Hieronymusele, kunagisele kirikuisale, keda sageli kujutatakse surelikkuse üle mõtisklemas. Kirjeldatud pilt on maalitud ühe portree tagaküljele ja peab an Gossaert "Vaikelu pealuuga", meenutama igaühele tema 1517 GIUSEPPE ARCIMBOLDO. MANERISM • Itaallasele Giuseppe Arcimboldole kuulub leidlik mõte ühendada
Võõrasemad nägid poisis ohtu oma laste heaolule ja andsid eestvedajale soovituse teha pojast see ilmalik õndsus, kes järgneval aastakümnel ohvriks tuua. Poiss teadis oma saatusest, kuid armastas siiski kõiki oma suure pere liikmeid. Ta kandis neile ette viimistletumaid kontserte ja kauneimaid hällilaule, et ainult äratada neis veel rohkem headust, kui ta juba nägi. Ühel ööl oli ta unes näinud kaunist olevust, kellele ta nime anda ei osanud. Peaaegu ingel, ent surelikkuse halli varjuga ta polnud enne kunagi sarnast tundnud, kui imetledes vee peal mänglevat last, veidi nooremat, kui ta ise. Lennates kergetes tuulevoodes, puudutas too varbaotstega jahedat vett, iga kord rõõmsalt kilgates. Oli see unes või ilmsi, selles polnud ta kindel, kuid kaunis olevus oli jäädavalt end ta südamesse immutanud. Ta andis talle nimesid, palju erinevaid nimetusi ja tiitleid, kuid mitte ükski ei
Filosoofia kodutöö nr. 6 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 6 teema: Aristoteles I 1. Kogemus on loonud kunsti, kogenematus aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest saab üks üldine arusaam sarnastest asjadest. Siit aga järeldub, et kogemus on üksiku teadmine, kunst aga üldise teadmine. Teksti näidet kasutades – kogenul on oskus ravida haiguse põdejat, sest tal on kogemus ja ta on varem seda juba teinud. Kunsti valdaja teab põhjust, kuid ei ole kindel, kas ta tuleks toime selle haiguse puhul põdeja aitamisega. Seda võtab hästi kokku lause, mida Aristoteles ka ise kasutas: „Kogenud teavad ’et’, kuid ei tea ’miks’, kunsti valdajad aga tunnetavad ’miks’ ja põhjust.“ Kogemused on nii-öelda pähekulunud mälestused ühest asjast. Kunsti puhul aga arvestatakse ka teisi sarnaseid kogemusi ning tekib arusaam sarnastest asjadest. Nende erinevus ilmnebki ...
KÕRGRENESSANSS · Tavapärane surma meenutaja pealuu on sellel pildil asetatud illusionistlikult kujutatud kivinissi. · Ärakukkunud lõualuu ja puuduvad hambad peavad vaatajale meelde tuletama kõige maise kaduvust. · Pealuu kohal paberirullil on ladinakeelsed sõnad "Kes pidevalt surmast mõtleb, suudab maitse ära põletada". · Need sõnad kuuluvad oma patte kahetsevale pühale Hieronymusele, kunagisele kirikuisale, keda sageli kujutatakse surelikkuse üle mõtisklemas. · Kirjeldatud pilt on maalitud ühe portree tagaküljele ja peab meenutama igaühele tema surma möödapääsmatust. GIUSEPPE ARCIMBOLDO. MANERISM · Itaallasele Giuseppe Arcimboldole kuulub leidlik mõte ühendada vaikelu portreezanriga. · Kunstniku portreemaalidel koosnesid inimnäod mitmesugustest loodusandidest, puu- ja juurviljadest. · Mõned neist maalidest on tema tellijate portreed, teised
Kristuse pea on pööratud tema poole. 17. Missuguste Eesti jaoks tähtsate kunstnike töökojad asusid Lübeckis 15.saj., mida nad valmistasid? Mis on 'Surmatants', autor, aeg, asukoht ja teose mõte? Need olid Hermen Rode ja Bernt Notke, kes mõlemad juhtisid mitmete abilistega töökodasid. Nende tähtsaim toodanguliik oli tiibaltar. 'Surmatants'- autor oli Bernt Notke, 15.sajandi lõpp. , asub Tallina Niguliste kirikus. Maal sümboliseerib elu kaduvust ja kõige surelikkuse rõhutamist. Säilinud fragmendil on kujutatud just kõige suursugusemad isikud vaheldumisi skeletitaoliste surma allegooriatega. 18. Kuidas toimus 15.sajandil Itaalias maali areng? Peale Piibli teemade hakati kujutama..näide? Inimkeha osati maalida, perspektiivid, loodust hakati rohkem kujutama. 19. Nimeta maalitehnikaid, mis levisid 15.saj. Itaalias, kirjelda? Maalitehnika Madalmaades samal ajal? Peale kirikuhoonete hakati Itaalias ehitama 15.saj..kirelda
ja viljakoristamise aega, ilma et nad oleks päikese, kuu ja tähtede hooaegu ning nende jõudude koosmõjust ust teadnud? teadnud Nad omandasid sõnatu sümbolite keele keele, et nii ''rääkida'', meelelt meelele, üle kogu tohutu aja ja ruumi. Heli Heli-indiviidid pääsesid kõrgematele kraadidele, kus omandasid vajaliku tarkuse ja tugevuse, nad ületasid inimese surelikkuse piirid ning oliv võimelised rändama ''ärkvel'', vaimu rännaku läbi surma ning kogema esmalt sisemise, kõrgema ja madalama reaalsuse maailmu, mida nad teooriana õppinud olid. Võimalik, et see oli nendele sisemistele maailmadele millele nende poeedid viitasid, kui ''saarte'' kirjutis oli: ''Valu ja reetlikus on tundmatud, nii ka on kurbus, lein ja surm, Haigus ja jõuetus... Noor ei jää üldse vanaks... -- J. Markale, "Ancienne Poesie d'Irlande," Cahiers du Sud, no. 335, p. 27.
millest tulvavad välja eluveed. Paastuajal oleme teel selle kaevu juurde ja januneme Issanda järele. Siinkohal olgu mainitud, et Issanda järele janunemine ei ole vaid omane paastuajale, kuid sellel ajal on see intensiivsem. Tuhkapäev: Paastuaja esimeseks päevaks on Tuhkapäev. Sellel päeval saavad kirikulised endale otsa ette tuhast ristimärgi komme, mis on kandunud meie päeva juba ammustest aegadest. Tuhk on surelikkuse ja lepingu märgiks ja on saadud möödunud aasta palmipuudepüha palmiokstest. Nagu eelpool sai juba mainitud, on selle aja kolmeks distsipliiniks palve, paastumine ja almuste jagamine. Kui inimene patustab, siis ta lõhub sideme Jumala, oma ligimese kui ka iseendaga. Palve aitab meil taastada sideme Jumalaga, almuste jagamine taastab meie sideme ligimesega ja paastumine taastab meie sideme iseendaga.
Troonile on tõusnud printsi onu Claudius, keda noormees kahtlustab endise kuninga mõrvast. Hamlet hakkab pidama plaani kätte maksta. Erinevalt "Oidipusest" läheb "Hamletis" plaani järgides kõik kehvasti. "Oidipuses" oleks päästnud ettekuulutusega leppimine, mitte selle eest põgenemine. "Hamletis" läheb vastupidi. Mitte üksnes kurjategija ei saa karistada, vaid kõik saavad surma. Teose üheks kandvaks motiiviks on elu, surma ja surelikkuse sümbioos. Suurt rolli mängib Hamleti isa vaim, keda ainult poeg näeb. Isa vaim on päästikuks sündmuste ahelale, mis lõppeb kõigi surmaga. Vana kuningas on mõnes mõttes surematu, tulles kummitusena tagasi, samas kõik teised tegelased on vägagi surelikud ja saavadki surma. Teiseks suureks ideeks on võim. Vana kuningas tapetakse võimu pärast omaenese venna poolt. Samas käib mäng Claudiuse ja Hamleti vahel. Claudius pole ära teeninud oma
Depressioon ei ole ka tujukus ega karistus selle eest, et inimene on halb. Depressiooni peamised põhjused: Eelsoodumused A. Lapsepõlvetraumad 1. Varajased kaotused 2. Tundetud vanemad 3. Kalk kodune atmosfäär 4. Kasvutoetuse puudumine 5. Vägivald ja lapsepilastus B. Pärilikkus 6 Pidevad või hiljutised tegurid A. Lähedase inimese kaotus B. Eksistentsiaalsed kaotused 1. Unistuse purunemine 2. Oma surelikkuse tajumine C. Sündmused, mis alandavad enesehinnangut D. Füüsiline haigus E. Kauane stress Bioloogilised tegurid A. Ravimite kõrvalnähud B. Krooniline alkoholi/uimastite kuritarvitamine C. Füüsiline haigus D. Hormonaalsed muutused E. Stress F. Endogeenne depressioon Depressiooni peamised sümptomid: · Kurvameelsus; · Elurõõmu, aktiivsuse ja energia vähenemine, · Stressi taluvuse langus, · Ärritatavuse tõus,
isiksusega, individuaalsusega, hingega ja hulgaliselt eetilisi ja meditsiinilisi küsimusi. Haapsalu Kolledz 6 Referaat 2009 Inimese arendamine tehnoloogiat kasutades · Võimalus kopeerida oma mõistus masinasse ja teoreetiliselt ka sealt edasi teise ajusse annaks meile võimaluse ületada oma surelikkuse. · Võimalus kopeerida oma mõistus masinasse annab meile teoreetilise variandi jooksutada mitmeid koopiaid ühest ja samast olemusest. See annaks indiviidile võimaluse kogeda mitmeid asju samaaegselt. · Olenemata tehnikast, mida selleks kasutada, inimese olemuse kopeerinime oleks eepiliste mõõtudega tegevus. Üheks peamiseks takistuseks on see, et bioloogiline neutraalvõrgustik on oma olemuselt paralleelne ja analoog aga
Eksistentsiaalsed kaotused: Robert kuulis hiljuti, et tema kolleeg sai golfi mängides infarkti ja suri. Too mees oli alles 48-aastane. Minuga rääkides ütles Robert: "Kõige rohkem rabas mind arusaamine, et see oleksin võinud olla ka mina. Hakkasin elu üle järele mõtlema. Küsisin endalt: olen ma tõesti õnnelik? Kas mu elul on mõte?" Sageli sunnivad sellised kaotused meid seisma silmitsi küsimustega elu mõtte ja surelikkuse kohta. Võimalik, et nn keskeakriisi kutsuvad esile just nimelt sellised eksistentsiaalsed küsimused. Üks peamisi eksistentsiaalseid muresid, mis inimest piinab, on unistuste kustumine. Enamik meist unistab ja loodab midagi, mõned unistused on teadlikud, teised enamjaolt ebateadlikud. Unistatakse õnnelikust perekonnaelust, tööalasest edust. Sageli ei vasta tegelikkus loodetule. Ühel hetkel silmad avanevad ning inimest tabab
Jutustamistoon on rahulik ja aeglane, sõnastus arhailine ja lihtne või pidulik. Eeposed on tekkeloolt kahesugused: 1) rahvaeeposed tekkelt varasemad, anonüümsed, suuliselt põlvest põlve edasi antud. Tuginevad müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on alles palju hiljem kirja pandud. Vanim osaliselt säilinud eepos on ,, Gilgames " (3.a-tuh eKr ). Esmakordselt maailmakirjanduses tõusevad siin inimese surelikkuse ja elu mõtte küsimused. Kreeklase ,, Ilias" ja ,, Odüsseia " ( u 1000 eKr ), india ,, Mahabharata "( 2.a-tuh eKr) Põhisisuks on hõimudevaheline võitlus. 2) kunsteeposed hilisema tekkega, kirjanike poolt loodud. Pikemad luuleteosed, mis võivad toetuda rahvaluuleainesele. Näiteks: Vergilius ,, Aeneis "- roomlaste eepos, eestlaste ,, Kalevipoeg " Erivorm on koomiline eepos kui üleva eepose paroodia, enamasti esinevad selles loomtegelased
maailmast välja, antakse püha mõiste. Armastuse meres uppumise, lämbumise tunne rokkmuusikas. Led Zeppelin ,,When the Levee breaks" hirm vedela vormitu pealetungi ees, mis on tulnud mehelikkust kustutama. Homerose ,,Odüsseia" merel ähvardasid 2 ohuallikat, Charybdis. Ohuallikaks sina ise. Kaitse sisemise kehalise nõrkuse vastu. Freudilt surmatungi mõiste. Tuleb ületada endast inimlikkus ja kaitsta end selle kaudu, et tegelikult oled juba surnud. Selleks et end surelikkuse eest kaitsta tuleb end suretada. Inimlikkus tähendab nõrkust, tuleb end inimesena koost lahti võtta. Muuta oma kehalist koostist, muuta see vastupidavaks, vabanema kõigest, mis on nõrk, suruda maha abjektsioon. ,,orgaaniline elu viia tagasi elutusse seisundisse" Freudi surmatungi def. Lakata elamast, elu on ohtude ja nõrkuste allikas. Godflesh ,,Crush my soul" sinu hävitamisega luuakse sind, pannakse alles toimima. Kuidas püüeldakse sisemise nõrkuse
Thomas Hobbes (1588–1679) “Leviatan” (1651) 1 Sissejuhatus Inimese kätetöö jäljendab LOODUST (s.o kunsti, mille abil Jumal on teinud ja valitseb maailma) ka selles, nagu samuti paljudes teistes asjades, et inimene võib luua tehisliku elusolendi.2 Sest nähes, et elu pole muud kui kehaliikmete liikumine, mis saab alguse mingis inimese sees olevas juhtivas organis, siis miks me ei võiks öelda, et kõik automata (iseliikuvad masinad, mis liiguvad vedrude ja rataste abil, nagu näiteks kell) elavad tehislikku elu? Sest mis on süda, kui vaid vedru; ja närvid, kui vaid köied; ja liigesed, kui vaid nii paljud rattad, mis annavad liikumise kogu kehale, nagu seda on ette näinud Meister? Kunst läheb veelgi kaugemale ning jäljendab seda looduse ratsionaalset ja suurepärast teost – inimest. Sest kunsti abil on loodud see suur LEVIATAN3, mi...
hästi ja tabavad kindlasti, kolmandad tabavad teisi meid riivates. (6) Miski sellest, milleks oleme sündinud, ärgu pangu meid imestama; selle üle ei tohi keegi kurta, kuna see on kõigile võrdne. Nõnda ütlengi: see on võrdne. Sest ka siis, kui keegi pääses, võis see teda tabada; kuid õigus pole ühesugune mitte sellepärast, et kõik teda kasutavad, vaid seetõttu, et ta on kõigile kehtestatud. Saagu hingele osaks käsk rahulik olla ning makskem nurinata surelikkuse lõivu. (7) Talv toob kohale pakase: tuleb külmetada. Suvi toob tagasi palavuse: tuleb kannatada kuumuse all. Vahelduv ilmastik paneb proovile tervise: tuleb olla haige. Mõnes kohas juhtub meile vastu metsloom, või siis inimene, ohtlikum kõikidest metsloomadest. Mõne kisub endale vesi, teise tuli; säärast asjade käiku me muuta ei saa. Kuid me saame endile omaseks teha suure ja tubli mehe väärilise hinge, et vahvalt taluda juhuslikkusi ja olla kooskõlas loodusega
poeg Lugalbanda (müüt, millest hiljem tekkis Kreeka legend Trooja sõjast. Lugalbanda=Achilleus). Gilgamesi kohta oli terve tsükkel, mis sai ilmselt oma lõpliku kuju Uri III dünastia ajal. Bilgamesi kohta oli sumeritel palju poeeme. Sumerikeelset pärimust hakkasid semiidid akkadi keelde adapteerima juba II aastatuhandel eKr. Mingil hetkel loodi nende tõlgitud/ adapteeritud poeemide põhjal akkadikeelne koondeepos, mis aga uuendusena annab eeposele filosoofilise alatooni (surelikkuse üle mõtisklemine), mida sumeri poeemides ei olnud. Gilgamesi eepost kandvad tahvlid on leitud Assupanipali raamatukogust (seega on nad pärit 7. sajandist eKr, kuid eepose tegelikku valmimisaega see ei anna). Arvatakse, et eepos loodi kuskil 12.-11. sajandil eKr, st umbes samal ajal mis Enuma Elis. Egiptus Egiptuse areng on mõneti hilisem kui Mesopotaamias. Egiptuse org oli asustatud juba vaarses paleoliitikumis
ning seejärel hakkas paistma Isiri mäe tipp, kuhu paat randus. Pärast seda muutusid inimesed surelikeks kõik peale Enki valitud isiku, kes üleujutuse üle elas. Seejärel algas kangelaste aeg. Kõige kuulsamaks on saanud lood, mis pajatavad kangelasest Gilgames, kes olevat valitsenud Uruki linnas 2700 a eKr temast tehti jutuvestjate abil poolmütoloogiline kuju. Akadi keeles on tema kohta üks pikk eepos ,,Gilgames", mille sisuks on inimese mõtisklus inimese surelikkuse üle. Gilgames võtab ette teekonna, et saada surematuks ning jõudis pärast mitmeid seiklusi too valitud inimese juurde (Noa vaste), kes oli ainus surematu maailmas ning nägi teda vana ja väetina. See pani teda mõtlema, kas surematus on siiski ihaldusväärne. Vanamees annab Gilgamesile taime, mis muudab ta surematuks, kuid too paneb selle maha, minnes ise ujuma ja selle sööb madu. Gilgames näeb mao peal, et taim toimis, kuid teist tal enam ei olnud
minna. Nad püütakse lõksu. Nad kohtuvad Ateistiga, kes neid naeruvääristab raske tee ettevõtmise pärast. Mõistmatus jõuab neile järele ja püüab neid õõnestada, vaidlevad, kuni Mõistmatus lahkub. Lootus ja Kristlane arutavad, miks on hea hirmu tunda vahel. Nad jõuavad sügava jõeni, mis mõnest kohast madalam, mõnest eriti sügav. Kristlane saab jõge ületades surmahirmust üle. Lootus ja Kristlane näevad ingleid, kes räägivad, kuidas mehed jätsid jõkke oma surelikkuse ja on nüüd surematud. Kristlane on jõudnud Taevariiki, on Kuningale kallis ja kõik räägivad temast hästi. Kristlase naine ja pojad asusid samuti palverännakule. Kristlanna kutsub sõbranna Halastuse kaasa. Nad saavad mõlemad mülkast läbi ja jõuavad Väravani, kus Halastust ei taheta kohe läbi lasta. Lapsed annavad alla ja söövad Kuradi aias vilju, hoolimata ema keelust, mille peale peletised neid ründavad. Vabastaja aitab neid
ning kõlavamalt esitada; tal on vajadus aidata, mitte üksnes sõimata. Ta loodab, et läbi laulude sõnumi mõistmise pääsevad surmast, et ka neile avaneb ükskord igavene elu. Puudutatud teema – näljahäda, katk – paigutub laiemasse raami, milleks on viimse päeva võimalikkus. Nälg ja katk on hoiatavad tunnistähed, mida jumal saadab, et suur õnnetus on saabumas. Mülleri tekstist kumab läbi protestantlik eksistentsialism. Müller toob välja surelikkuse idee: kui surm on lähedal (nt katk), siis me ei karda surma ega nõrgesta end mõttega, et võime surra – surma võimalikkuse mõtet tuleb põlata. Mülleri meelest on nii, et mida lähemal on inimene jumalale, seda väiksem on hirm surma ees. Lapsed ja noored ei karda surma paaniliselt, aga täiskasvanud, kes hakkavad usust kaugenema ja selles kahtlema, kardavad rohkem. TÜ teoloogiliste tekstide spetsialist Marju Lepajõe
annaabi.ee 
