Võrdle egiptlaste ja mesopotaamlaste ettekujutust surmast ja hauatagusest elust (0)

Võrdle egiptlaste ja mesopotaamlaste ettekujutust surmast ja hauatagusest elust
(“ Sinuhe jutustus” ja “Gilgameš”)
Võib ju arvata, et kauges minevikus olid kõik inimesed ühesugused ning iga rahvas ja rahvus uskus samu asju, et neil olid samad ettekujutused ja traditsioonid. Nii see siiski ei olnud. Igas piirkonnas olid (ja on tegelikult siiani) välja kujunenud omad kombed, uskumused ja traditsioonid. Võtkem näiteks egiptlased ja mesopotaamlased ning nende ettekujutused surmast ja hauatagusest elust.
Egiptlaste uskumustest hauatagusest elust ja surmast saab lugeda “Sinuhe jutustusest”. See räägib mehest nimega Sinuhe, kes oli Egiptuse kuningahaaremi teener, kuid pidi kodumaalt põgenema, kuna kuulis kogemata pealt uue vaarao tapmisplaanidest ja lõi kartma . Aastaid hiljem soovis Sinuhe väga, et ta kombekohaselt maetud saaks, sest ta oli ju ikkagi egiptlane ja tahtis, et temalgi elu jätkuks pärast surma. Selleks pidi ta naasma kodumaale ja laskma oma keha mumifitseerida. See oli vajalik selleks, et ta keha säiliks ja, et ta seda surmariigis kasutada saaks. Sinuhe matusepäeval ohverdatakse mitmeid loomi, tema mumifitseeritud keha asetatakse sarkofaagi, kus ta saab häirimatult elu surmariigis veeta. Tema hauakambri seintele maalitakse stseene tema elust, et Sinuhe surmajärgne elu samasugune oleks. Samuti kirjutatakse seintele maagilisi loitse, mis sisaldasid õpetussõnu, kuidas surmariiki saada ja kuidas seal käituda.
4-5 tuhat aastat tagasi arvasid kõik egiptlased, et on olemas elu pärast surma. Nad ei kartnud surma, selleks polnud põhjust. Võiks isegi öelda, et nad tahtsid surra, sest kogu elu nad elasid selleks, et surra. Iga egiptlane püüdis elada võimalikult tublilt ja eeskujulikult, kuna uskumuse kohaselt jätkus maapealse eluga sarnane elu ka surmariigis. Pealegi pidi iga egiptlane (välja arvatud vaaraod) jumal Osirise kohtu ette astuma , kus nende südant sule raskusega võrreldi.
Iga vaarao alustas kohe pärast valitsejaks saamist korraldama oma hauakambri ehitamist, mis loomulikult pidi olema suurem ja uhkem teiste vaaraode hauakambritest. Nende ehitamiseks kulus väga palju aega, vahendeid ja tööjõudu. Keegi ehitajatest ei arvanud, et püramiidide ehitamine on imelik või mittevajalik . Esiteks sellepärast, et vaarao oli andnud käsu see ehitada ning vaarao sõna oli seaduseks. Üldse olid valitsejad jumalatega võrdsed.
Mesopotaamlaste maailmapilt oli hauataguse elu poolest hoopis teistsugune. Nad ei oodanud surma elu nii, nagu egiptlased. Surma kardeti, sest see tähendas, et ees ootab rõõmutu ja sünge allmaailm . Sellegipoolest pöörasid mesopotaamlased surmale palju vähem tähelepanu kui egiptlased. Selle asemel köitis neid traagiline vastuolu inimeste kõrgete soovide ja inimliku piiratuse ning surelikkuse vahel.
Parema ettekujutluse mesopotaamlaste uskumustest saab, kui lugeda sumeri eepost “Gilgameš”. See räägib kangelasest nimega Gilgameš, kes on kaks osa jumal ja üks osa inimene. Ta on ka Uruki valitseja – väga tugev, kõrk ja himur mees. Jumalad loovad talle väärilise vastase – Enkindu. Kahest kangest saavad sõbrad. Nad otsustavad tappa seedrimetsa valitseja Humbamba, kelle surmaga loodab Gilgameš hävitada kurjuse kogu maailmas. Jumalatele meelepaha teinud, sureb Enkindu. Selle tagajärjel hakkab Gilgameš kartma, et ka teda võib oodata surm ning otsib teid sellest pääsemiseks. Ta uurib välja surematuse saladuse ainsalt olendilt, kes oli selle saavutanud, kuid surematuks saamine nurjub.
Eepos näitab, et mesopotaamlased ei läinud sugugi hea meelega surma, see pigem kohutas ja masendas neid. Nad mõistsid, et kui isegi nende kangelane Gilgameš, kes oli väga vägev ja tugev, ei suutnud surematust saavutada, siis ei ole tavainimestelgi mõtet selle poole püüelda.
Mõlemas ühiskonnas, nii Egiptuses kui Mesopotaamias, usuti, et inimese elu ei lõppe surmaga – midagi ootab veel ees.