Jutuke
Kõige lõpp on alles algus
Varjudeis
näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus
– sünge
varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala
neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka
kuuluda ei saa. Iga vaikne
sekund,
saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara
meespõlve soost: armsama
lahkumine on valu, piinav rebend südames,
mida kogu elu endaga kanda.
Kuid inimeste tunded, ka kibedamad
neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud
klaverinoodid lõhestamas
hommiku kiretut tervitust, kajas
Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas
seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-10-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
6 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Alice Edel
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid