Jutuke
Kõige lõpp on alles algus
Varjudeis
näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus
– sünge
varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala
neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka
kuuluda ei saa. Iga vaikne
sekund,
saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara
meespõlve soost: armsama
lahkumine on valu, piinav rebend südames,
mida kogu elu endaga kanda.
Kuid inimeste tunded, ka kibedamad
neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud
klaverinoodid lõhestamas
hommiku kiretut tervitust, kajas
Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas
seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas
nutuhümni – nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev.
Teiste seas oli ka neid, kes ei
tundnud leina – nad ei saanudki,
sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad
kaaslasi,
oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et
mitte äratada
kahtlusi . Osad olid eelistamas elu
varjude embustes,
kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka praegu pühkis mõni oma kauni
taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav lugupidamine
tagatud.
Jättes ristiinimese ilmetu
majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast.
Lõpuks omavahel,
laskis ema lapse käest lahti ja lubas tal
rohelisel murul kesk kalme paar ringi
joosta . Tüdruk,
kingades veel
algaja , heitis end meeleldi hämarikku, mis ta suurtes tumedates
silmades igavikuna vastu kumas.
„Tule ka!“ hõiskas ta, kuid
avastas end üksi olevat. Ta ei kurvastanud, sest see oli alati nii –
’armastus’ ei kuulunud nende pere rutiini. Tütarlaps
peitus ühe
kivi taha ja keskendus kujutisele oma silme ees, hajudes valguses,
mis sai alguse ta rinnas puhkavast hingest, levides peagi üle kogu
keha, selle neelates. Kogu ta olemus kattus õrnade, peaaegu
läbipaistvate lumehelvestega, mis kasvasid ümber, formueerudes
roosideks, mis vääneldes põimlesid üksteisest läbi ja üle –
käejäsemete lõpuotstest tekkisid viis kiviteravat pikka küünist,
kattudes sama värvi luitunud sulgedega, nahk kattus halli maiku
kildkoeliste soomustega,
selgroo lülid haakusid lahti, ühendudes
kergkoeliste, ent purusumatute
kõhrsidemetega. Pikenduse ühest otsast sai vähepainduv, ent tugev
saba, teine aga
hargnes , enne kui peaajuni sukeldus, ja väljus
kehast,
andes tuge
viiele massiivsele tiivale, harud omavahel
ühenduses nahksete kokkusulanud sulgedega. Kolju lõhenes, et taas
kokku kasvada, kuid kahest väljaulatuvast killust said vastupidavad
sarvmoodustised, tippudest kaares. Lumehelvestest
roosid rebenesid
olematusse ja tüdruk astus lumisele murule. Paari meetri raadiuses
oli maa valge. Kaugusest kandus temani
mahe klaverimäng, nii erinev
tuimadest nootidest vanas kirikukodas. Ta sirutas tiivad lahti ja
lükkas end maast vabaks –
gravitatsioon ei suutnud ta tahet endale
allutada.
Liueldes jäises õhus, keskendus
laps vaid helidele, mida kuulis – ja nad andsid talle soojust. Ta
ei tundnud viisi, kuid
voog , mida nad
saatsid , läbistas ta väikest
süütut süda, pannes ta kiiremini lööma. Tundmatud mälestused
ajast, mida ta ei
teadnud , kõlasid bassinootide mängus, samas kui
kõrghelidest kiirgas värskust. Laps
lisas kiirust, et jõuda
imelise muusikani enne, kui helid
katkevad . Ta sulges silmad ja
juhindus oma kõrgarenenud vaistust.
Iga
noot kütkestas endas terve
maailma, maalides värvideis tähti hallikarva taevasse.
Hallitiivaline tundis
meloodia puudutuse põletust juba kogu kehas,
kuid siis aeg katkes. Lõhestav
vaikus tabas tuuleiiliga õrna
lendurit, lükates ta teelt. Langedes meeletul kiirusel alla, sattus
tütarlaps õhupöörisesse, mis teda kohutavalt räsis, kuid ta
leidis endas veel viimase jõu, et sealt välja viskuda. Suutmata
kõrgustesse tõusta, jälgis ta oma siniste silmadega aina
kaugenevat taevalaotust. Ta oli kukkumas.
Kõik kommentaarid