Kõige lõpp on alles algus (0)

Jutuke

Kõige lõpp on alles algus

Varjudeis näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus – sünge varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala neetuile, kes eales rahus puhkavate sekka kuuluda ei saa. Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend südames, mida kogu elu endaga kanda.
Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon. Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted läbistamas nutuhümni – nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev. Teiste seas oli ka neid, kes ei tundnud leina – nad ei saanudki, sest nad polnud aadamalapsed. Ükskõiksel ilmel jälgisid nad kaaslasi, oodates missa lõppu. Nad olid seal vaid viisakusest, et mitte äratada kahtlusi . Osad olid eelistamas elu varjude embustes, kuid julgemad segunesid inimsooga. Ka praegu pühkis mõni oma kauni taskurätikukesega olematut pisarat, teiste lohutav lugupidamine tagatud.
Jättes ristiinimese ilmetu majaehitisega hüvasti, eemalduti üldkokkuhoidvast seltskonnast. Lõpuks omavahel, laskis ema lapse käest lahti ja lubas tal rohelisel murul kesk kalme paar ringi joosta . Tüdruk, kingades veel algaja , heitis end meeleldi hämarikku, mis ta suurtes tumedates silmades igavikuna vastu kumas.
„Tule ka!“ hõiskas ta, kuid avastas end üksi olevat. Ta ei kurvastanud, sest see oli alati nii – ’armastus’ ei kuulunud nende pere rutiini. Tütarlaps peitus ühe kivi taha ja keskendus kujutisele oma silme ees, hajudes valguses, mis sai alguse ta rinnas puhkavast hingest, levides peagi üle kogu keha, selle neelates. Kogu ta olemus kattus õrnade, peaaegu läbipaistvate lumehelvestega, mis kasvasid ümber, formueerudes roosideks, mis vääneldes põimlesid üksteisest läbi ja üle – käejäsemete lõpuotstest tekkisid viis kiviteravat pikka küünist, kattudes sama värvi luitunud sulgedega, nahk kattus halli maiku kildkoeliste soomustega, selgroo lülid haakusid lahti, ühendudes kergkoeliste, ent purusumatute kõhrsidemetega. Pikenduse ühest otsast sai vähepainduv, ent tugev saba, teine aga hargnes , enne kui peaajuni sukeldus, ja väljus kehast, andes tuge viiele massiivsele tiivale, harud omavahel ühenduses nahksete kokkusulanud sulgedega. Kolju lõhenes, et taas kokku kasvada, kuid kahest väljaulatuvast killust said vastupidavad sarvmoodustised, tippudest kaares. Lumehelvestest roosid rebenesid olematusse ja tüdruk astus lumisele murule. Paari meetri raadiuses oli maa valge. Kaugusest kandus temani mahe klaverimäng, nii erinev tuimadest nootidest vanas kirikukodas. Ta sirutas tiivad lahti ja lükkas end maast vabaks – gravitatsioon ei suutnud ta tahet endale allutada.
Liueldes jäises õhus, keskendus laps vaid helidele, mida kuulis – ja nad andsid talle soojust. Ta ei tundnud viisi, kuid voog , mida nad saatsid , läbistas ta väikest süütut süda, pannes ta kiiremini lööma. Tundmatud mälestused ajast, mida ta ei teadnud , kõlasid bassinootide mängus, samas kui kõrghelidest kiirgas värskust. Laps lisas kiirust, et jõuda imelise muusikani enne, kui helid katkevad . Ta sulges silmad ja juhindus oma kõrgarenenud vaistust.
Iga noot kütkestas endas terve maailma, maalides värvideis tähti hallikarva taevasse. Hallitiivaline tundis meloodia puudutuse põletust juba kogu kehas, kuid siis aeg katkes. Lõhestav vaikus tabas tuuleiiliga õrna lendurit, lükates ta teelt. Langedes meeletul kiirusel alla, sattus tütarlaps õhupöörisesse, mis teda kohutavalt räsis, kuid ta leidis endas veel viimase jõu, et sealt välja viskuda. Suutmata kõrgustesse tõusta, jälgis ta oma siniste silmadega aina kaugenevat taevalaotust. Ta oli kukkumas.