Arvustus "Sugar ehk džässis ainult tüdrukud" (0)

Elu nagu parimas seebiooperis

Muusikalavastus, mida ma vaatamas käisin oli „ Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“. See toimus 16. märtsil Vanemuise suures majas . Kireva muusikali osatäitjad olid Gerli Padar (Sugar Kane Kowalczyk), Andero Elmer (Joe/ Josephine ), Veikko Täär ( Jerry / Daphne ), Merle Jääger (Osgood Fielding III) ja Marika Barabanštšikova ( Sweet Sue), Jaan Willem Sibul , Tõnu Kattai, Alo Kurvits ja Aivar Kallaste . Etenduse lavastas Mare Tommingas, muusikajuht ja dirigent oli Tarmo Leinatamm ning näitejuht Aivar Tommingas. Osalesid ka Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp. Muusikali vaadates oli üldmeeleolu oli väga hea, sest etenduse sisu oli huvitav ja laulud meeleolukad.
Muusikal räägib kahest sõbrast Joe’st ja Jerry’st, kes on tunnistajaks suure maffiabossi verisele teole . Olles sunnitud elu eest põgenema, nihverdavad nad end osavalt Sweet Sue juhitud tantsu- ja laulutruppi Josephine’ ja Daphne nime all. Sealt saavad alguse huvitavad ja põnevad juhtumised, mis muudavad mõlema mehe elu. Joe armub säravasse, kuid sinisilmsesse lauljasse Sugarisse ning Jerry avastab, et ta on kihlatud pealetükkiva multimiljonäri Osgood Fielding III-ga.
Peategelast Sugarit, mängis Gerli Padar, kes sellega imeliselt hakkama sai. Tema lauluhääl on tõepoolest vaimustav ja väga nauditav oli kuulata kõiki tema esitatud laule. Arvatavasti mängib siin suurt rolli see, et juba väga noores eas huvitas teda laulmine ja näitlemine. Lavakogemusi on tal kuhjaga, alustades lauluvõistlusega Laulukarussell, lõpetades Eesti esindamisega Eurovisioonil 2007. aastal.
Näitlejad olid osavalt valitud ja rollide jaoks täpselt õiged. Kõige silmapaistvam ülesastumine oli Merle Jäägeri poolt, kelle käre hääl ja värvikas karakter sööbis mu mõtetesse mitmeteks päevadeks ka pärast lavastust. Kahjuks aga mitte heas mõttes, sest Merle Jääger pole just mu lemmiknäitleja ja ka tema mängitud karakter polnud mulle meeltmööda. Teiste seas mainiksin ära ka Marika Barabanšitškova ja Andero Elmeri, kes täitsid oma osa samuti meeldejäävalt. Viimane paistis eriti silma oma siira ja vahetu näitlemise poolest.
Lavastuse laulud olid kaasahaaravad ja humoorikad, kuid minu eriliseks lemmikuks oli muusikateema, kui nn pahad lavale astusid . Need väiksed palad olid tempokad ja värvikad, aidates publikul paremini loo süžeesse sisse elada. Nii mõnelgi korral avastasin, et üle mu selja sibavad külmavärinad.
Muusikal „Sugar“ väärib kiitust ka selle pärast, et nii palju inimesi on suurepäraselt lavale kokku sobitatud . Massistseenides oli korraga laval kümneid inimesi ja kõik nad laulsid ja tantsisid hingest- seda oli publikus tõepoolest tunda. Dekoratsioonid olid samuti sellised nagu teatris ikka- ideaalsed. Ka kostüümid olid väga vaimukad, sest seelikus mehed on alati publikut naerutanud. Pole see ju kõige tavalisem riietus.
Lavastaja Mare Tommingas võib enda töö üle uhkust tunda - muusikal naelutas kõikide pilgud mitmeks tunniks lavale, sest ta suutis tabada suurepärase loo olemuse. Lavastus hiilgas nii sisu kui ka muusika poolest ja võin julgelt öelda, et see oli parim muusikal mida ma näinud olen. „Sugar ehk Džässis ainult tüdrukud“ on peadpööritavalt hea lavastus ning kindlasti eriline mälestus.