on kõikide asjade mõõt". Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb inimese absoluutse loomuse poolt. Eetiline relativism on doktriin, et tegude moraalne õigsus ja väärus varieerub ühiskonniti ning pole olemas absoluutseid universaalseid moraalistandardeid, mis oleksid siduvad kõigi inimeste jaoks kõikidel aegadel. Moraalirelativismi vormid: 1. Konventsionalism kõik moraalipõhimõtted kehtivad sõltuvalt kultuurist. 2. Subjektivistlik relativism kõik moraalipõhimõtted kehtivad sõltuvalt individuaalsest valikust Mõned moraalirelativistid väidavad, et inimeste üle tohib kohut mõista ainult lähtudes nende enda ühiskonna kommetest. moraalirelativistid väidavad, et kuna moraalikoodeksid on eri ühiskondades erinevad, siis saab ühiskondade vaheliselt moraaliasjade üle otsustada üksnes lähtudes "ühiselt pinnalt". Seda suunda nimetatakse kultuurirelativismiks. Relativism sallib teisi kultuure.
Postmodernistlik lähenemine. Nende lähtekoht on selline, et seda ei saa põhimõtteliselt valida, seda nende jaoks olemas ei ole. Tähtsustavad keelt kui kogu reaalsuse väljendamise vahendit. Derrida, foucoult jne. Nende mote ei ole olemas konkreetset tõde. Teadmine võrdub nende käsitluses võimuga. Suhe on läbi teadmise ja võimu seletatud. Nad on selles omavahel põimunud. Kes teab rohkem, omab rohkem võimu. Pole olemas konkreetset tõde. Pole võimalik valida, et kas subjektivistlik vms. Kui valin, siis mõne lähenemise elimineerin, nii et pole võimalik valida. Nende lähtepunkt ujub, sest lähtekohad pole samad, mis meil. Keel ei ole kunagi täiuslik. Kui oleks, siis poleks juriste vaja. Järelikult pole võimalik nähtustele anda lõplikku seletust või motet, neid lõplikult kirjeldada. Nende võimalused ja vahendid, millega tegelevad. Kui me lammutame lahti selle mis on ja paneme uuesti kokku, siis saame parema organisatsiooni. Dekonstruktsioon
harmooniliselt, nii on ka hing õnnelik siis, kui kõik tema aspektid toimivad harmoonilises kooskõlas. Ratsionaalsusevõime valitseb hingelise ja emotsionaalse elemendi üle. Ehkki inimesed teavad, millal nad on õnnelikud ja end hästi tunnevad, ei määratle see subjektiivne tunne iseenesest veel õnne, sest ka inimesed, kellel ei õnnestu inimliku täiuse saavutamine, võivad end õnnelikuna tunda tänu enesepettusele või mõistmatusele. Subjektivistlik õnnekäsitlus (Pojman 2005:129) ütleb, et õnn on vaataja silmades. Sa oled nii õnnelik, kui sa arvad end olevat- ei rohkem ega vähem. Iga inimene on just nii õnnelik kui ta tunneb end olevat. Teine isik ei saa öelda meile, kas me oleme õnnelikud või mitte. Inimesed ei näe üksteise sisse, nad ei tea, mida teine hing tunneb või kogeb. Seda kõike peab ise tunnetama ja tajuma, kas ollakse antud eluperioodil õnnelik või mitte. Kui inimene tunneb end õnnelikuna, on ta
kultuurist. 19 andmine pole võimalik. 20 A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! A Free sample background from www.awesomebackgrounds.com © 2004 By Default! Slide 21 Slide 22 Subjektivistlik relativism paistab Konventsionaalne eetiline relativism olevat väär. Konventsionalismi järgi tekivad ja Seda näitab tegelikult juba kultuurirelativismi sõltuvuse tees: kehtivad moraalipõhimõtted
Näiteks 10 käsku. 26. Prima facie printsiibid Printsiibid, mis on küll algselt kehtivad, kuid mille võib teine printsiip üles kaaluda. Näiteks koosolekule jõudmine vs uppuva lapse päästmine. 27. Hea elu temaatika ja moraal. Meie funktsioon on elada kooskõlas mõistusega, see tähendab, et elame vooruslikult. Seega on hea elu, vooruslikult elatud elu. 28. Objektivistlik hea elu-Sul on eesmärk, mida pead täitma, kui ei täöida, on nurjumine ja ei ole õnnelik. Subjektivistlik hea elu- sa oled täpselt nii õnnelik kui tunned, nurjumist ei ole. 29. Loomuseaduse teooria- inimese loomuses olev seadus, mis paneb ta õigesti käituma. Inimesel on mõistuspärane loomus,mõistus töötab isegi ilma Jumalata, loomuseadused on universaalsed ja muutumatud.TTD 30. Inimesi motiveerivad moraalselt toimima mitmed aspektid, kas siis religioon, utilitarism, loomus. 31. Psühholoogiline egoism kirjeldav, inimloomus on egoistlik. Eetiline egoism igaüks
Relativismi normatiivne tees: on hea, kui igal kultuuril on oma moraal, teised ei tohi sellesse sekkuda. Sõltuvuse tees: moraal on kultuuri produkt. Inimeste moraaliseisukohad kujunevad välja sõltuvalt sellest, millisesse kultuuri nad sünnivad. Väärtused kujunevad sõltuvalt ajaloost ja ümbrusest, individuaalsest ja sotsiaalsest kogemusest. Teise kultuuri sündinuna peaks inimene õigeks hoopis teistsuguseid seisukohti. Järelikult ei saa olla kultuuriülest moraali. Vastu: Subjektivistlik relativism paitab olevat väär. Seda näitab tegelikult juba kultuurirelativismi sõltuvuse tees: inimesed ei ole nagu üksikud hundid igaüks oma arvamusega, Vaid omandavad moraalpõhimõtted perekonnas, grupis vms. Järjekindel relativist ei saa ka omaenda kultuuris parajasti kehtivaid printsiipe kritiseerida. Ei ole võimalik rääkida moraalsest progressist, sest see eeldaks, et uusi moraaliprintsiipe on
Nad on kaalutlused, mis juhivad meie tegusid ja alati kui nad omavahel kokku põrkavad, tuleb neid kõrvutada ja otsustada, milline printsiip antud olukorras teise üles kaalub. 27. Kuidas on hea elu temaatika seotud moraaliga? Antiikfilosoofid (Platon, Aristoteles) ei pidanud võimalikuks head elu väljaspool moraalset elu. Uusajal aga lahutati moraali teema hea elu temaatikast. Kant kritiseeris antiikset hea elu eetikat. 28. Mille poolest erineb objektivistlik ja subjektivistlik hea elu käsitus? Objektivistlik käsitlus väidab, et tõeline õnn seisneb elamises harmoonias mõistusega, vooruslikkuse ideaali saavutamises. Subjektiivset naudingu- ja rahuloluseisundit ilma inimliku täiuse saavutamiseta peetakse enesepettuseks või mõistmatuseks. Subjektivistlik käsitlus ütleb, et inimese elu on hea siis, kui ta ise leiab end õnnelik olevat. Õnn lähtub isiklikust hinnangust. 29. Mida väidab loomuseaduse teooria?
Nad on kaalutlused, mis juhivad meie tegusid ja alati kui nad omavahel kokku põrkavad, tuleb neid kõrvutada ja otsustada, milline printsiip antud olukorras teise üles kaalub. 27. Kuidas on hea elu temaatika seotud moraaliga? Antiikfilosoofid (Platon, Aristoteles) ei pidanud võimalikuks head elu väljaspool moraalset elu. Uusajal aga lahutati moraali teema hea elu temaatikast. Kant kritiseeris antiikset hea elu eetikat. 28. Mille poolest erineb objektivistlik ja subjektivistlik hea elu käsitus? Objektivistlik käsitlus väidab, et tõeline õnn seisneb elamises harmoonias mõistusega, vooruslikkuse ideaali saavutamises. Subjektiivset naudingu- ja rahuloluseisundit ilma inimliku täiuse saavutamiseta peetakse enesepettuseks või mõistmatuseks. Subjektivistlik käsitlus ütleb, et inimese elu on hea siis, kui ta ise leiab end õnnelik olevat. Õnn lähtub isiklikust hinnangust. 29. Mida väidab loomuseaduse teooria?
Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks: õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus subjektivistlik loomuõigusõpetus Sofistide mõõdukas positivism: Protagoras (480 – 410 e.kr) head ega halba ei ole olemas iseenesest – vajalik on hinnang. inimene on see, kes annab hinnangud ja määrab tõe, loob seadused. Inimese all ei pea Protagoras silmas siiski indiviidi, vaid inimeste enamust, avalikku arvamust - riiki. Indiviidi ülesandeks on kohaneda üldise arvamusega. Õige käitumise mõõdupuuks on ühiskondlik arvamus.
sotsiaalsetele probleemidele? Objektivistlik vaade: sotsiaalsed probleemid kui objektiivne termin. Nt definitsioon: „Termin SP viitab sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus.“ Subjektivistlik vaade: sp-ga on paratamatult seotud väärtushinnangud. Selle aluseks on subjektivistlik vaade. sotsiaalseid probleeme ei saa käsitleda ainult kui objektiivset probleemi, kuna 1) sp tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks „heas“ või normaalses ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord? Nt tööpuuduse kohta leiavad
sotsiaalsetele probleemidele? Objektivistlik vaade: sotsiaalsed probleemid kui objektiivne termin. Nt definitsioon: ,,Termin SP viitab sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus." Subjektivistlik vaade: sp-ga on paratamatult seotud väärtushinnangud. Selle aluseks on subjektivistlik vaade. sotsiaalseid probleeme ei saa käsitleda ainult kui objektiivset probleemi, kuna 1) sp tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks ,,heas" või normaalses ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord? Nt tööpuuduse kohta leiavad
sotsiaalsetele probleemidele? Objektivistlik vaade: sotsiaalsed probleemid kui objektiivne termin. Nt definitsioon: „Termin SP viitab sotsiaalsetele tingimustele, protsessidele, ühiskonnakorralduse aspektidele või hoiakutele mida peetakse mittesoovitavateks, negatiivseteks, või mille kohta arvatakse et nad ähvardavad selliseid väärtusi või huve nagu sotsiaalne sidusus, seaduslik kord, moraal, sots. institutsioonide stabiilsus, jõukus või inimeste vabadus.“ Subjektivistlik vaade: sp-ga on paratamatult seotud väärtushinnangud. Selle aluseks on subjektivistlik vaade. sotsiaalseid probleeme ei saa käsitleda ainult kui objektiivset probleemi, kuna 1) sp tähistab seda, et olukord erineb sellest, milline ta oleks „heas“ või normaalses ühiskonnas. Aga kes otsustab, milline on hea või talumatu olukord? Nt tööpuuduse kohta leiavad
2. Eeldab, et kogu ühiskonnal on sarnane arusaam SP’st Ajalooliselt on muutunud mida peetakse SPks Erinevad probleemid kiidavad heaks või laidavad maha erinevaid asju mis võivad kujuneda SPks (näiteks alkoholi tarbimine, naise koht ühiskonnas etc) Vaieldav, milline probleem on SP, isiklikud ja sotsiaalsed mured Selle järgi on SP defineerimise aluseks subjektiivne hinnang ning sellest tulenevalt subjektivistlik vaade sotsiaalsetele probleemidele. 27. Milline on sotsiaalse probleemi arenguloo mudel Spector ja Kitsuse järgi? John Kitsuse, Malcolm Spector “Cosntructing Social Problems” (1977) ¡Sotsiaalne probleem kui tegelikkuse kohta esitatud väidete esitamine. Sotsiaalse probleemi arengulugu ¡Sotsiaalse probleemi legitimiseerimise faas ÷Kes esitab väiteid? ÷Millist retoorikat, sõnavara kasutab? ¡Mobiliseerumise faas ÷Kes vahendab, toetab?
Õnne on seotud vaimutööga, kuna just praktilisel mõistusel rajanev elu teeb inimeseks, teeb see ka kõige õnnelikumaks. Sest mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam, nauditavam. Uusajal aga lahutati moraali teema hea elu temaatikast. Kant kritiseeris antiikset hea elu eetikat ja näitas, et hea elu mõistele võib anda kas objektiivse või subjektiivse sisu. Mõlemal juhul on jama raskustega. Kant Kanti subjektivistlik õnne definitsioon: Õnn (Glückseligkeit) on mõistusliku olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik tema soovide ja tahte järgi." Sellest järeldub, et inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel. Kanti kriitika hea elu käsitlustele: Objektivistliku käsitluse kriitika hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida raske tõestada.
Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56]. Sofistide subjektivistliku värvinguga õigusfilosoofia järgi: 1. ,,Loomust", ,,loomulikku" võib sisustada ka subjektiivselt, sidudes selle predikaadi inimesega (varasema kosmilise ja kõikehaarava korra asemel). 6 2. Subjektivistlik filosoofia ei vaja objektiivselt loomuõigust positiivne seadus ongi kogu õigus. 3. Inimühiskonda võib vaadelda ka iseseisvana, lahutatud üldisest maailmakorrast. 4. Positiivne (seaduse)õigus ajaliku ja muudetavana on allutav ka kriitikale. 5. Positiivse õiguse kriitika on üles ehitatav loomuõigusargumendile. 6. ,,Loomuõiguse" mõiste sisustamine võib olla subjektiivse valiku tulemus ega tarvitse omada objektiivset alust. 2.2
Väärtuste objektiivsus vs. subjektiivsus · Kas miski on hea seepärast, et me seda soovime (subjektivism) või me soovime seda seepärast, et ta on juba hea iseenesest, sõltumata meie soovist (objektivism). · Euthyphroni dilemma: kas jumal armastab head, sest see on hea, või hea on seetõttu hea, et jumal seda armastab? Mis on väärtuste aluseks? · Huvid? · Soovid/eelistused? (Subjektivistlik) · Vajadused? (Objektivistlik?) Pojmani terminid: intrinsikalism vs mitteintrinsikalism · Kas seesmised väärtused on olemas (objektiivselt)? · Intrinsikalisti arvates on, mitteintrinsikalisti arvates mitte. · Mitteintrinsikalist arvab, et väärtused on meie endi valiku tulemus, me mõtleme need lihtsalt välja (nt J.-P.Sartre). Intrinsikalism Pojmani järgi: · Intrinsikalist arvab, et on vähemalt mõned põhiväärtused, mille me paratamatult valime,
Objektivistlik positsioon - Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. Mingi asi pole hea mitte sellepärast, et me seda soovime, vaid me soovime seda sellepärast, et see on meile hea. Objektivistid lähtuvad oma intuitsioonist, et on olemas objektiivsed sisemised väärtused. Et teatud asjad on objektiivselt head ja teised objektiivselt halvad, sõltumata sellest, mida konkreetsed inimesed mõtlevad. 35. Mille poolest erineb objektivistlik ja subjektivistlik hea elu käsitlus? 36. Mis motiveerib inimesi moraalselt toimima ? Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides (altruism). 37. mis vahe on psühholoogilisel ja eetilisel egoismil ? ·Psühholoogiline egoism on deskriptiivne teooria sellest, kuidas inimesed tegelikult käituvad, mis neid motiveerib. Doktriin, mis väidab, et me teeme alati selle teo, mis meie arvates on kõige paremini
Põhitähelepanu subjektil. Uurib subjekti ja objekti vahekorda tunnetusprotsessis, teadmiste suhet tegelikkusega, inimliku maailmatunnetuse võimalusi, teadmiste tõesuse ja usaldusväärsuse kriteeriume. Vaatleb maailma subjektiivse reaalsusena. Olev on olemas vaid selle tunnetatavuse ja tunnetatuse ulatuses. Pead tõstab KAHTLUS. Descartes. Püüdlus üha kindlama teadmise poole. 3. Eksistentsifilosoofia subjektivistlik õigusfilosoofia, saab alguse kahtlusest, kahtlus korrastatuse olemasolus, eitab loomuõiguse siduvat jõudu positiivse õiguse suhtes. Positiivne õigus on ajalik ja muudetav. Eesmärk muuta positiivne õigus paremaks. Paremuse sisulised kriteeriumid ja need on eelkõige tuletatud inimesest kui õiguse subjektist või ühiskonnast kui selliste subjektide ühendusest. Maailma reaalse olemasolu tunnustamisega kaasneb USALDUS selle suhtes.
koordineerimiseks". Sellest tuleneb vajadus eristada asja iseeneses ja asja meie jaoks, ning kogemust ja mõtlemist. Puhta mõistuse kriitika ("esimene kriitika", 1781 ) laiendab need teemad kõikidele mõtlemise kategooriatele. 1) küsimus: Mida ma võin teada? K. võttis kriitilise vaatluse alla senise metafüüsika ning püüdis anda uuele metafüüsikale kindlat tunnetusteoreetilist alust. Kanti filosoofia on subjektivistlik, kartesiaanlikust kahtlusest ja tunnetava subjekti võimalustest lähtuv, ent on siiski kindla teadmise poole püüdlev. Ennekõike asus Kant kritiseerima "täiesti isoleeritud spekulatiivse mõistusliku tunnetuse" võimalusi tõe avastamisel. Tolleaegne ratsionalism oli harjunud kogemusest juba täiesti mööda vaatama, tegeledes vaid mõistete defineerimise, dedutseerimise ja süstematiseerimisega. K. käsitles tunnetuse paratamatute elementidena nii meelelist kaemust kui ka mõistust
" St, et ükskõik, mida sa ihaldad, kui sa seda saavutad, siis sa oled õnnelik ja mida pidevamalt sa seda saavutad, seda õnnelikum sa oled. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta." 9. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub Hobbesiga, et õnn on mingis mõttes subjektiivne, kuid tema käsitlus tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. (Kas siis tõesti ainult meie endi ihad ja nende rahuldamine teeb meid õnnelikuks? Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?). Tema järgi tuleks õnne otsida loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes, mitte tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale. Ainult ühiskondlikult tegutsev inimene on harmooniline ja õiglane, ja ainult sellisel inimesel on võimalik õnneni jõuda. Ütleb, et õnnelik elu
probleem ja siis lahendus. Vaid nii, et kõigepealt on nn. kvaasiteooria, mis pakub lahendust, ja siis alles saab problemaatiline olukord defineeritud sotsiaalse probleemina 82 - see punkt väga selge näide selle kohta, et termin SP on seotud nimelt poliitika eesmärkide ja võimalustega. - need vastuväited 1-5 viitavad sellele, et SP-ga on paratamatult seotud väärtushinnangutega. Selles mõtte termin on subjektiivne => subjektivistlik vaade - 6. Kas need nähtused tegelikult on olemaski, mida SP -ks nimetatakse? # paljud SP ks nimetatud nähtusekategooriad on defineerimise tulemus. Nt. kuritegevus ei ole mingi ühtne tegevuste liik, vaid koosneb lihtsalt asjadest, mis on keelatud (raamatupidamise võltsimine, kaklemine, keelatud aine tarvitamine...). Homoseksuaalsus oli enne registreeritud kui haigus või ka kui kuritegu. Üldse mis on haigus või puue.
· Konventsionaalne eetiline relativism e Konventsionalism kõik moraalipõhimõtted kehtivad sõltuvalt kultuurist. Subjektiivne eetiline relativism Subjektivism on sisuliselt individualistlik moraal igaüks peab õigeks seda, mis talle õige tundub (mis tekitab hea tunde). Sellise moraalirelativismi puhul puudub kokkuvõttes moraali mõiste üldse, kuna säärane seisukoht eeldab, et isikutevaheline kriitika või hinnangu andmine pole võimalik. Subjektivistlik relativism paistab olevat väär. Seda näitab tegelikult juba kultuurirelativismi sõltuvuse tees: inimesed ei ole ju nagu üksikud hundid igaüks oma arvamusega, vaid omandavad moraalipõhimõtted perekonnas, grupis, ühiskonnas. Sel juhul peaks vähemalt konventsionalism olema õige? Konventsionaalne eetiline relativism Konventsionalismi järgi tekivad ja kehtivad moraalipõhimõtted ühiskonnas kokkuleppelisel alusel.
Soc. Review 39, June, 367-374) ütlevad, et ei ole nii et kõigepealt on probleem ja siis lahendus. Vaid nii, et kõigepealt on nn. kvaasiteooria mis pakub lahendust, ja siis alles saab problemaatiline olukord defineeritud sotsiaalse probleemina - see punkt väga selge näide selle kohta, et termin SP on seotud nimelt poliitika eesmärkide ja võimalustega. - need vastuväited 1-5 viitavad sellele, et SP-ga on paratamatult seotud väärtushinnanguid. Selles mõtte termin on subjektiivne => subjektivistlik vaade. - võib aga siinkohal ka kaugemale minna: 6. Kas need nähtused tegelikult on olemaski mida SP -ks nimetatakse? * paljud SP .ks nimetatud nähtusekategooriad on defineerimise tulemus. Nt.kuritegevus ei ole mingi ühtne tegevuste liik, vaid koosneb lihtsalt asjadest mis onkeelatud (raamatupidamise võltsimine, kaklemine, keelatud aine tarvitamine...). Homoseksuaalsus oli enne registreeritud kui haigus või ka kui kuritegu. Üldse mis onhaigus või puue?
neid asju. Järelikult ei saagi kirjeldada objektiivselt, mis on hea, mis on õnnelik elu. ,,Õnn (felicity) on pidev õnnestumine asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ja hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." Mida iganes inimene ihaldab, selle saavutamine teeb teda õnnelikuks. Sellele vaieldi vastu. Tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. Kas ainult meie ihade rahuldamine teeb õnnelikuks? Kas teised on üksnes vahendid? Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Õnnest: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Naaseb vooruslik tegutsemine. Õnnelik elu eeldab ühiskondlikku harmooniat, mis omakorda nõuab hinges tunnete harmooniat vooruslik tegutsemine õnnelik elu Shaftesbury hinge harmoonia
2. Õiguse mõiste klassikalisi käsitlusi. (vt ka loengukonspekt!) Ühtne arusaam puudub. Ühendavaks tunnuseks on normatiivsus- õiguse samastamine normisüsteemiga, olgu siis vastavate ideaalide, väärtuste vmt vormis (loomuõiguslik) või kirjutatud seaduste ja teiste õigusaktide kujul (õiguspositivistlik). Objektivistlik normikäsitlus - õigus on süsteem, mis peegeldab ühiskondlikule olemisele loomuomast korrastatust, ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi. Subjektivistlik normikäsitlus - õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur. Positivistlik õigusõpetus - õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena. Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe, puhas subjektiivsus. Loomuõiguslik õpetus - käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on võimalik
Klassikaline käsitlus: Ühtne arusaam puudub. Ühendavaks tunnuseks on normatiivsus- õiguse samastamine normisüsteemiga, olgu siis vastavate ideaalide, väärtuste vmt vormis (loomuõiguslik) või kirjutatud seaduste ja teiste õigusaktide kujul (õiguspositivistlik). Objektivistlik normikäsitlus- õigus on süsteem, mis peegeldab ühiskondlikule olemisele loomuomast korrastatust, ühiskonna toimimise ning arengu seaduspärasusi. Subjektivistlik normikäsitlus- õigus on ühiskonda kujundav ja valitsev tegur. Positivistlik õigusõpetus- õigus on suletud süsteem, mis toimib iseenda alusena. Sotsiaalse korra allikas on seaduseks vormitud inimlik tahe, puhas subjektiivsus. Loomuõiguslik õpetus- käsitab õigust ühiskonna loomuomase, objektiivselt antud struktuurina, inimloomusesse või ühiskondlikesse suhetesse kätketud objektiivse korrastusena, kuid samas omamoodi regulatiivse ideaalina, mida püüeldes on
annaabi.ee 
